Jeesuse Kristuse lepitus
Ketsemani aias
Vanem Orson F. Whitney (1855–1931), kes teenis hiljem Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis, nägi noore misjonärina nii vägevat nägemust, et see muutis ta elu igavesti. Ta kirjutas hiljem:
„Ma nägin ühel ööl und, et olin Ketsemani aias Päästja agoonia tunnistajaks. Ma seisin esiplaanil puu taga. Jeesus tuli koos Peetruse, Jakoobuse ja Johannesega läbi väikese jalgvärava minust paremal. Öelnud oma apostlitele, et nad laskuksid põlvili ja palvetaksid, jättis Ta nad sinna ja läks minust mööda teisele poole, kus Ta ka ise põlvili laskus ja palvetas… : „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!”
Kui Ta palvetas, voolasid Tal pisarad mööda nägu, mis oli pööratud minu poole. Ma olin nähtust nii liigutatud, et nutsin ka ise, puhtast kaastundest Tema suure kurbuse vastu. Ma tundsin kogu südamest Talle kaasa. Ma armastasin Teda kogu hingest ja igatsesin olla koos Temaga nagu ei midagi muud.
Peatselt tõusis Ta püsti ja kõndis sinna, kus apostlid põlvitasid – sügavas unes! Ta raputas neid kergelt, äratas nad üles ja küsis neilt kergelt etteheitval toonil, milles ei olnud vähimalgi määral viha ega hurjutamist, et kas nad ei suutnud ühtki tundi Temaga valvata.…
Naasnud tagasi oma kohale, palvetas Ta taas ja läks siis tagasi ning leidis nad jälle magamas. Taas äratas Ta nad üles, hoiatas neid ning tuli tagasi ja palvetas nagu varemgi. See juhtus kolm korda, kuni Tema välimus – nägu, kuju ja liigutused – said mulle täielikult tuttavaks. Ta oli üllast kasvu ja käitumiselt suursugune, seesama Jumal, kes Ta oli ja on, ometi sama tasane ja vaga kui väike laps.
Korraga näis olukord muutuvat. Enam polnud enne ristilöömist, vaid pärast seda ja Päästja seisis nüüd koos nende kolme apostliga minust vasakul pool. Nad olid valmis lahkuma ja taevasse tõusma. Ma ei suutnud enam vastu pidada. Ma jooksin puu tagant välja, heitsin end Tema jalge ette, haarasin Tal põlvede ümbert ja anusin, et Ta võtaks mind endaga.
Ma ei unusta iial, kui heasüdamlikult ja hellalt Ta kummardas, mind üles tõstis ja oma embusesse haaras. See tundus nii elav, nii tõeline, et tundsin Tema rüpe soojust, mille vastu ma end toetasin. Seejärel Ta ütles: „Ei, mu poeg, nemad on oma töö lõpetanud ja võivad tulla minuga, sina aga pead jääma ja oma töö lõpetama.” Ma hoidsin ikka veel Temast kinni. Vaadates üksisilmi üles Tema näo poole – sest Ta oli pikem kui mina – anusin ma Teda nii tõsimeelselt kui võimalik: „Luba mulle, et tulen lõpuks Sinu juurde.” Ta naeratas sulnilt ja õrnalt ning vastas: „See sõltub täielikult sinust endast.” Ma ärkasin pisarad kurgus, oli hommik.”1
Milleks lepitus?
Selline hell ja isiklik pilguheit Päästja armastavale ohverdusele on sobilik sissejuhatus rääkimaks sellest, mida Jeesuse Kristuse lepitus tähendab. Tõepoolest, Jumalale lihas Ainusündinud Poja lepitus on see oluline alus, millel lasub kogu Kristluse õpetus, ja see on suurim jumalik armastuseväljendus, mis on sellele maailmale kunagi osaks saanud. Selle tähendust Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikule ei saa üle tähtsustada. Kõik muud taastatud evangeeliumi põhimõtted, käsud ja voorused ammutavad oma tähenduse sellest määrava tähtsusega sündmusest.2
Lepitus oli Jumala Ainusündinud Poja ettemääratud kuid vabatahtlik tegu, millega Ta tõi oma elu ja vaimsed piinad lunastusohvriks Aadama langemise tõttu kogu inimkonnale osaks saanud tagajärgede ja kõikide nende isiklike pattude eest, kes teevad meeleparanduse.
Ingliskeelse sõna atonement täht-täheline tähendus on endastmõistetav: at-one-ment, ühte mõeldud, üksteisest eraldatud või võõrdunud asjade kokkutoomine. Jeesuse Kristuse lepitus oli hädavajalik Aadama lahkuviiva üleastumise ehk langemise tõttu, mis tõi maailma kahesugust surma, kui Aadam ja Eeva maitsesid hea ja kurja tundmise puu vilja.3 Füüsiline surm tõi endaga vaimu eraldumise kehast ja vaimne surm tõi kaasa nii vaimu kui ka keha võõrandumise Jumalast. Langemise tulemusena saanuks need kaks surma osaks kõigile surelikkusesse sündinud inimestele. Meil tuleb siiski meeles pidada, et langemisel oli oluline osa Taevase Isa jumalikus plaanis. Ilma selleta poleks Aadamale ja Eevale sündinud surelikke lapsi ning poleks ka inimkonda, kes kogeks vastuolusid ja arengut, moraalset valikuvabadust ning rõõmu ülestõusmisest, lunastusest ja igavesest elust.4
Vajadust sellise langemise ja seda hüvitava lepituse järele selgitati surelikkusele eelnenud Taevasel nõupidamisel, millest võtsid osa kogu inimkonna vaimud ja mida juhatas Isa Jumal. Just selles surelikkusele eelnenud olukorras pakkus Kristus end vabatahtlikuna kogu inimkonna moraalset valikuvabadust au sees hoidma, nimelt siis, kui Ta teeb lepituse nende pattude eest. Selle käigus lubas Ta anda Isale kogu au sellise lunastava armastuse eest.5
Selline piiritu Kristuse lepitus sai võimalikuks kuna: 1) Ta on ainuke ilma ühegi patuta inimene, kes elanud kunagi siin maa peal, ja ei pidanud seega alluma patu tulemuseks olevale vaimsele surmale, 2) Ta on Isa Ainusündinu ja Tal on seega jumaluse tunnused, mis andsid Talle väe füüsilise surma üle6, ning 3) Ta oli ilmselgelt ainuke piisavalt alandlik ja teenimisvalmis isik surelikkusele eelnenud nõupidamisel, keda selliseks teenimiseks ette määrata.7
Kristuse lepituse annid
Mõned lepitusest tulenevad annid on üleüldised, piiritud ja tingimusteta. Nende hulka kuuluvad Tema lunastusohver Aadama algse üleastumise eest, nii et ühtegi inimkonna liiget ei peeta selle patu eest vastutavaks.8 Teine üleüldine and on see, et iga mees, naine ja laps, kes elab, on kunagi elanud või saab kunagi elama maa peal, tõuseb surnuist üles.
Muud Kristuse lepitava anniga seotud valdkonnad on tingimuslikud. Need sõltuvad sellest, kui usinalt keegi käskudest kinni peab. Näiteks, kui kõikidele inimkonna liikmetele antakse heldelt kergendust Aadama patust ilma ühegi nendepoolse pingutuseta, siis nende enda pattudest antakse neile kergendust vaid juhul, kui nad panevad panti oma usu Kristusesse, parandavad meelt nendest pattudest, saavad ristitud Tema nimel, saavad Püha Vaimu anni ja nad kinnitatakse Kristuse Kiriku liikmeks ning nad pürgivad edasi, pidades ustavalt vastu kogu oma ülejäänud elutee. Selle isikliku üleskutse kohta ütles Kristus järgmist:
„Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;
aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina.”9
Lisaks sellele, olgugi et keha ülestõusmine on tasuta ja üleüldine and Kristuselt, Tema surmast võitusaamise tulemus, mõjutab ülestõusnud keha olemust (või sellele antud „hiilguse astet”) ja ka ülestõusmise aega otseselt see, kui ustav keegi siin elus on. Apostel Paulus tegi selgeks näiteks selle, et need, kes on täielikult pühendunud Kristusele, „tõusevad üles esmalt”10. Kaasaja ilmutuses selgitatakse ülestõusnud kehade erinevaid astmeid,11 lubades kõrgeimat hiilguse astet üksnes neile, kes peavad ustavalt kinni Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtetest ja talitustest.12
Loomulikult pole ei tingimusteta kui ka tingimuslikud lepituse õnnistused kättesaadavad muidu kui Kristuse armu läbi. Lepituse tingimusteta õnnistused pole ilmselgelt välja teenitud, kuid tegelikult ei vääri me täielikult ka tingimuslikke õnnistusi. Kui elada ustavalt ja pidada kinni Jumala käskudest, võib saada veel täiendavaidki privileege, ometi antakse ka neid tasuta ja need pole tegelikult välja teenitud. Mormoni Raamatus kuulutatakse tundeküllaselt, et „ükski liha ei saa elada Jumala läheduses, välja arvatud läbi Püha Messia teenete ja halastuse ja armulikkuse.”13
Selle sama armu läbi kannab Jumal hoolt väikeste laste, vaimupuudega inimeste ning nende eest, kes elasid Jeesuse Kristuse evangeeliumist kuulmata jne: nemad lunastatakse Kristuse lepituse kõikehaarava väega ja neil on võimalik võtta vastu evangeeliumi täius pärast surma, vaimumaailmas, kus vaimud ülestõusmist oodates elavad.14
Kannatamine ja võit
Selleks, et alustada lepituse nõuete rahuldamisega, läks ilma pattudeta Kristus Ketsemani aeda, nagu vanem Whitney nägi oma unenäos, et kannatada seal hingepiina, mida vaid Tema suutis kannatada. Ta „hakkas vabisema ning suurt õudust tundma,” ja ütles Peetrusele, Jakoobusele ja Johannesele: „Minu hing on väga kurb surmani.”15 Miks? Sest Ta kannatas „kõikide inimeste valusid; jah, iga elava olevuse valusid, nii meeste, naiste kui laste, kes kuuluvad Aadama peresse.”16 Ta kannatas „kiusatusi ja kehalist valu, nälga, janu ja kurnatust, isegi rohkem kui inimene suudab kannatada, ilma et ta sureks; sest vaata, verd tuleb igast poorist, nii suur [oli] tema ahastus.”17
Niiviisi kannatades lunastas Jeesus kõikide meeste, naiste ja laste hinged, „et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele.”18 Seda tehes laskus Kristus „allapoole kõiki asju” – kaasa arvatud igasugused haigused, jõuetused ja sügav meeleheide, mis igale surelikule inimesele osaks saavad – selleks et Ta võiks „mõista kõiki asju, et ta võiks olla kõiges ja kõige läbi, tõe valgus.”19
Ketsemanis alguse saanud äärmine üksildus ja lepituse piinav valulikkus jõudis haripunkti, kui pärast sõnulseletamatult halba kohtlemist Rooma sõdurite ja teiste käes hüüdis Kristus ristilt: „„Elii! Elii! Lemaa sabahtaani?” see on: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?””20 Sellises sügavas ahastuses vappus isegi loodus. „Siis tekkis pimedus üle kogu maa,… sest päike pimenes.”21 „Ja vaata, templi eesriie kärises lõhki kaheks, ülemast otsast alamast saadik! Ja maa värises ja kaljud lõhkesid,”22 pannes paljud hüüatama: „Looduse Jumal kannatab.”23 Lõpuks sai see näiliselt väljakannatamatu välja kannatatud ja Jeesus ütles: „See on lõpetatud!”24 „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!”25 Ühel päeval ja kuskil on iga inimkeel sunnitud tunnistama, nii nagu kõike seda pealt näinud rooma väepealik, et: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!”26
Kaasamõtleva naise ja mehe jaoks on tegu „erakordse imega,”27 et see ühe isiku vabatahtlik ja halastav ohverdus saab rahuldada õigluse piiritud ja igavesed nõuded, teha lepituse iga inimüleastumise ja pahateo eest ning seeläbi tõmmata kogu inimkond kaasa Tema ümbritsevate käsivarte halastavasse embusesse. Kuid nii see on.
Tsiteerides president John Taylorit (1808–1887): „Meie jaoks arusaamatul ja seletamatul kombel võttis Ta enda kanda kogu maailma – mitte ainult Aadama, vaid tema järelpõlvede – patukoorma, ja avas seda tehes taevariigi mitte ainult kõikidele usklikele ja kõigile, kes kuuletuvad Jumala seadusele, vaid rohkem kui pooltele inimkonnast, kes surevad enne, kui jõuavad täisikka, aga ka neile, kes surevad ilma seaduseta.”28
Tundkem ka meie nõnda, nagu tundis selle suursuguse anni ja selle andja suhtes vanem Whitney: „Ma olin [sellest annist] nii liigutatud, et nutsin… puhtast kaastundest. Ma tundsin kogu südamest Talle kaasa. Ma armastasin Teda kogu hingest ja igatsesin olla koos Temaga nagu ei midagi muud.” Teinud meie eest lepituse, on Kristus juba teinud oma osa, et see igatsus tõeks saaks. Ülejäänu sõltub kõik täielikult meist endist.