Lepituse toimimine
Ma teadsin, et Issandal on minu poja jaoks plaan, aga kui mu poeg valis sellise raja, mida mina ei soovinud, polnud ma kindel, kuidas ta tagasi tuleb.
Ma liitusin Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga 1992. aastal Hollandis. Minu abikaasa Kirikuga ei liitunud, ega lasknud ka meie lastel, Alexil ja Petral, ristitud saada (nimed muudetud). Me käisime lastega sellele vaatamata kirikus ja pidasime regulaarset pereõhtut.
Kõik läks hästi, kuni Alex, kes oli tollal 13-aastane, teatas, et pole enam nõus kirikusse minema ega pereõhtul osalema. Kui ta sai vanemaks, läksid asjalood üha halvemaks. Mul oli raske Alexiga lähedaseks jääda, sest ta hakkas mitte ainult jooma ja suitsetama, vaid ka valetas oma käitumise kohta. See murdis mu südame ja ma valasin palju pisaraid ning tegin palju palveid, anudes, et Taevane Isa mu poega aitaks.
Siis aga, ühel õhtul, kui istusin vaikselt templis, nägin ma mõttes kujutluspilti. Ma nägin üht noort meest sakramenti jagamas. Näis nagu tuletaks Issand mulle meelde, kui tõeline on Tema lepituse vägi, kannustades mind armastama oma poega ja püsima tema kõrval.
Ometi läks aja möödudes elu tegelikult üha raskemaks. Pärast seda, kui me ta isaga lahku läksime, langes Alex tõelisse masendusse. Ma teadsin, et ta vajab abi, aga ta ei tahtnud, et mina teda aitan, ega kuulanud, kui püüdsin temaga rääkida.
Ühel õhtul küsis meie koguduse juhataja, kas ta saab Alexiga rääkima tulla. Alex ärritus, kuid nõustus temaga juttu ajama. Pärast kokkusaamist oli Alex vihane, et koguduse juhataja kannustas teda misjonil teenima, öeldes: „Kui koguduse juhataja oleks tõepoolest Jumala mees, teaks ta paremini. Ta teaks, et ma pole selle vääriline – mis ta siis mind tülitab?” Tol õhtul teadsin ma, et Issandal on plaan.
Plaan hakkas hargnema ootamatul kujul, kui mulle helistati kohalikust politseijaoskonnast. Politsei oli Alexi vahistanud. Mina ja mu uus abikaasa panime mantlid selga ja käisime Alexil keset ööd politseijaoskonnas järel. Me ei teinud mingit stseeni. Tegelikult olime me Alexi kasuisaga väga sõnaahtrad.
Kui me koju jõudsime, rääkis Alex meile, mis oli juhtunud, kui ta oli koos sõbraga motorolleri varastanud. Ta oli tehtu üle väga kurb. Ma nägin esmakordselt murest murtud noort meest.
Vahistamine oli Alexi jaoks pöördepunkt, kuna ta hakkas mõistma oma tegude tagajärgi ja seda, kuhu ta suundumas oli. Sellest ajast peale hakkas meie teele tulema palju õnnistusi.
Järgmisel päeval ütles Alex meile, et oli lasknud politseiametnikul meile helistada, kuna teadis, et me teda armastame. Ta mõistis ka, kui palju ta on meile haiget teinud ja oli tänulik, et me olime jäänud rahulikuks.
Alexil olid liikmete seas mõned sõbrad, kes ulatasid talle oma abikäe. Üks kutsus teda Kiriku üritustele. Teine andis talle Mormoni Raamatu ja kutsus teda üles seda lugema. Ja kuigi Alex oli vaeglugeja, avastasin ma teda aeg-ajalt seda lugemas.
Järgmine õnnistus – kui mul õnnestuks neid kokku lugeda – oli see, kui Alex küsis, kas me ostaksime talle ülikonna, kuna ta oli otsustanud, et tahab kirikusse minna. Ma arvasin, et ta tahtis tulla kirikusse vaid jõulude ajal. Aga minu suureks üllatuseks jätkas ta Kirikus käimist ka pärast pühi.
Järgmine õnnistus tundus mulle peaaegu mõistetamatuna. Alex teatas, et saab ristitud. Ta ei vajanud minu abi ja korraldas kõik ise oma sõprade ja teda õpetanud misjonäride abiga. Ma peaaegu ei uskunud oma silmi, kui see päev saabus ja ma nägin oma poega valgetes riietes pühi lepinguid sõlmimas.
Hiljem, kui ta oma pöördumislugu rääkis, mõistsin ma, et Alexi valu ja kurbus olid olnud rasked kanda, aga need aitasid tal ka saada piisavalt alandlikuks, et laskuda põlvili ja paluda abi. Alex selgitas: „Ühel õhtul, kui mu koormad olid kandmiseks liiga rasked, meenusid mulle hea sõbra sõnad, kes oli mulle meelde tuletanud, et saan alati palvetada ja abi paluda. Tol õhtul otsustasin ma seda järele proovida. Kõik uksed olid minu ees suletud, ja kuna mu ema oli mind palvetama õpetanud, laskusin ma põlvili ja sulgesin silmad. Hakates abi paluma, valdas mind kõige imelisem tunne. Ma ei unusta iial seda tunnet. Ma tundsin Kristuse puhast armastust. Ma tundsin, et mu probleemid on minult ära võetud. Ma pole tundnud meeleheidet tollest ajast peale ja mind on õnnistatud tunnistusega Jeesusest Kristusest. Mu südames toimus muutus ja ma soovisin järgida Jeesust Kristust.”
Pärast Alexi ristimist, liikmeks kinnitamist ja preesterlusse pühitsemist paluti tal jagada sakramenti – Päästja ohverduse pühasid sümboleid. Siis viidi see, mida ma olin nii mitu aastat tagasi templis näinud, ellu otse minu silme ees. Ma tänasin vaikselt Taevast Isa selle kogemuse eest. See oli minu jaoks püha hetk.
Lugu võiks sellega lõppeda, kuid õnneks ei lõpe. Ma olen sellest ajast peale jälginud, kuidas lepitus minu poja elus üha toimib. On teil meeles meie inspireeritud koguduse juhataja? Minu poja tunnistus on jätkanud kasvamist ja meie koguduse juhataja kutse sai tõeks. Alex lõpetas hiljuti põhimisjonil teenimise. Ta veetis kaks aastat teistele sõbrakätt ulatades ja neid aidates – nii nagu Issand ulatas oma sõbrakäe Temale.
Ma olen tänulik, et saan olla Alexi ema, kuid veelgi tänulikum olen ma Jeesuse Kristuse lepituse eest, mis toimib meie kõigi elus.