Mu Lunastaja elab, tean
Kui ma õppisin esimest aastat Idaho osariigis Brigham Youngi Ülikoolis (tolleaegses Ricksi Kolledžis), tundsin ma puudust oma perekonnast. Pärast mõnekuist õpitegevust olin ma aga ülikoolieluga harjunud ja endaga rahul. Ma õppisin parasjagu oma ühiselamutoas, kui mulle helistati.
„Christy, mul on sulle halbu uudiseid,” ütles mu ema hääle värisedes. „Su isa suri täna õhtul ränga südameinfarkti tagajärjel.”
Mind valdasid igasugused tunded, kui ma äsja kuuldut mõista püüdsin. Ma nägin oma isa vaid mõne päeva eest, kuid ma ei osanud arvata, et see jääb viimaseks korraks. Isa surm šokeeris kogu meie perekonda ja ka minu kodukogudust. Isa oli vaid 53 aastat vana ja teenis meie piiskopina.
Järgnevatel päevadel külastasid meid ja helistasid meile sugulased, sõbrad, koguduse liikmed ja naabrid. Me tundsime, kui väga meie ümber olijad meid armastavad. Isa matusel rääkisid pereliikmed temaga seotud mälestustest ning me tunnistasime päästmisplaanist ja elust pärast surma.
Isa oli olnud ustav abikaasa, pühendunud viimse aja püha, innukas skaut ja imehea isa. Tema elu oli õnnistuseks paljudele. Matuse lõppedes pühitses mu vanem vend haua ning me seisime ja laulsime koos perega läbi pisarate „Olen Jumala laps” (Kiriku lauluraamat, lk 58).
Järgmisel päeval läksin ma tagasi kooli. Ma polnud küll tagasiminekust vaimustuses, kuid teadsin, et pean eluga edasi minema ja oma kohust täitma. Mõni päev oli teistest kergem. Ma veetsin palju aega isale mõeldes ning lootsin, et mu teadmised päästmisplaanist ja mu usk Jeesusesse Kristusesse aitavad mul mu proovilepanekute ja küsimustega silmitsi seista.
Umbes kaks nädalat pärast isa surma võtsin ma oma päeviku ja läksin õppelinnaku kogudusehoonesse, et panna kirja Isa surmaga seotud tunded ja sündmused. Ma tundsin kirjutamise ajal nii tugevat Vaimu, et mind valdas kindlustunne, et mu Taevane Isa armastab mind, et Tal on spetsiaalselt minu jaoks plaan, ja et ma ei jää kunagi üksinda. Kui ma kirjutamisega lõpule jõudsin, kõlas lähedal asuva üliõpilaskeskuse katusel olevatest valjuhäälditest kellamäng „Mu Lunastaja elab, tean” (Kiriku lauluraamat, lk 38). Mulle meenusid otsekohe laulu sõnad:
Mu Lunastaja elab, tean.
Mis lohutust se’st kõigest saan!
Jah, elab see, kes suri kord.
Nüüd elu igavene Tal.…
Ta elab, hinge kosutab,
Ta pisarad mul kuivatab.
Mu rasket südant lohutab
ja õnnistusi jagab ka.
Ma tean, et mu Lunastaja elab ja ma tean, et Ta armastab mind. Ma tean, et kuna Ta tõusis surnuist, ärkavad ellu mu isa ja kõik meile armsad inimesed, kes on lahkunud meie seast enne meid. Millist lohutust nende tõdede teadmine toob!