LAPSE USK
Ma otsustasin minna jalgsi vaiakonverentsile ja kõndida koos oma pojaga, kes oli tollal kaheksa-aastane, umbes 30–40 minutit. Möödus kakskümmend minutit, kui ma mõistsin, et ei tea enam, kuhu poole me peame minema. Minu poeg Elson, kes oli alati väga jutukas, rääkis mulle teel lugusid koolis või kodus toimunu kohta. Ma palusin, et ta oleks hetkeks tasa ja selgitasin, et mul on vaja mõelda, kuna kartsin, et oleme eksinud.
Just siis näitas mu poeg mulle oma usku. Ta tegi ettepaneku, et teeksime palve. Mina, kogu oma täiskasvanu arukuse ja mõistuse juures (ning veidi kärsituna, kuna kellaosutid lähenesid koosoleku algusajale), vastasin, et kui ta tahab teha palvet, siis tehku – mina aga eelistasin mõelda. Ma ütlesin endamisi: „On asju, milles me ei pea Issandast sõltuma ja kogudusehoone leidmine on üks neist asjadest.”
Otsekui mu mõtteid lugedes õpetas Elson mulle alandlikkust, öeldes: „Miks sa tahad, et me peame rohkem vaeva nägema?” Pärast seda jäi ta vaikseks ning ma tean, et ta tegi oma meeles ja südames palve. Mõned minutid hiljem jõudsime me kogudusehoonesse ja ma tean, et ta oli saanud oma palvele vastuse.
Viimse aja pühadena on meil õnnistus olla Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed. Minu tunnistus taastatud evangeeliumi õigsusest kasvas, kui ma mõistsin, et mu poeg, kes oli alles laps, teadis kuidas rakendada usu ja palve põhimõtteid, saades mulle eeskujuks sellest, kuidas elada Jeesuse Kristuse õpetuste järgi.