Vana Testamendi prohvetid
Jeremija
„Jeremija elas keerulisel ajal ja keerulises kohas, kuid Issand lasi tal „näha lootuseaega, mis ootab ees Iisraeli viimse aja kogunemise ajal”.”1 Linda K. Burton, Abiühingu üldjuhataja
Dimdimich/iStock/Thinkstocki foto rullraamatust; Walter Rane © IRI, „Jeremija”
Ma olen Hilkija poeg, preester Anatotis, Jeruusalemma lähedal. Minu nooruspäevil „tuli [mulle] Jehoova sõna; ta ütles:
„Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast väljusid, pühitsesin ma sind: ma panin sind rahvaile prohvetiks!””
Ma tundsin, et ei ole selleks kutseks valmis, ja ütlesin: ,,Oh Issand Jehoova! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!”
Issand vastas: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin!
Ära karda neid, sest mina olen sinuga ja päästan sind.” Seejärel Issand „puudutas mu suud” ja andis oma sõnad mulle suhu.2
Ma kuulutasin prohvetlikult Jeruusalemmas 40 aastat, 626 kuni 586 e.m.a., samal ajal kui valitsesid Joosija, Joojakim ja Sidkija.3 Ma elasin samal ajal kui Mormoni Raamatu prohvet Lehhi. Me mõlemad mõistsime hukka Jeruusalemma inimeste ebaõigluse ja kuulutasime ette selle suure linna hävingut.4
Issand käskis mul kirjutada minu ettekuulutused rullraamatusse.5 Kui kuningas Joojakim neid ettekuulutusi kuulis, põletas ta rullraamatu. Issand käskis mul ettekuulutused uuesti üles kirjutada ja lisas nendele paljusid.6
Issanda sõna kuulutades seisin ma silmitsi pideva vastuseisuga. Issanda koja kõrgeima ülevaataja poeg Pashur lõi mind ja pani mind jalapakku. Rahvahulk tahtis mind kuulutamise pärast surmata. Ma olin ebapopulaarne prohvet, keda tihti kaevudesse ja vanglasse heideti. Ma elasin suure pahelisuse ajal.7
Kuid vaatamata mind ümbritsevatele katsumustele lubas Issand mul näha ette, et iisraellased kogutakse viimsel päeval, et Issand kirjutab oma seaduse nende südamesse ja et Ta võtab „linnast ühe ja suguvõsast kaks” ning viib Siionisse.8
Kui ma jätkasin raskustest hoolimata Issanda sõna kuulutamist, õppisin ma, et sisemine pühendumine evangeeliumile toob meile rahu. Kui me arendame isiklikku osadust Issandaga, võime tunda rahu keset katsumusi ja kannatusi.