Külastusõpetuse sõnum
Jeesuse Kristuse jumalik missioon: Eluleib
Uurige seda sõnumit palvemeelselt ja mõelge läbi, mida sellest teistega jagada. Kuidas aitab Päästja elu ja missiooni mõistmine tugevdada teie enda usku Temasse ja õnnistada teie külastusõpetuse hoolealuseid? Loe lisaks internetist: reliefsociety.lds.org.
Usk, pere, trööst
Walter Rane. „IN REMEMBRANCE OF ME (Minu mälestuseks)”, detail.
Jeesus ütles: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti” (Jh 6:51). „Jeesus õpetab meid, oma jüngreid, et me peaksime paluma Jumalalt igapäevast leiba – abi ja toetust –, mida me sel päeval vajame,” ütles vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. „Issanda kutse .. annab aimu armastavast Jumalast, kes on teadlik oma laste isegi väikestest igapäevastest vajadustest ja soovib neist igaühte aidata. Ta ütleb, et võime usus paluda sellelt Olendilt, „kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale” (Jk 1:5).”1 Kui me mõistame, et Jeesus Kristus meie vajadused rahuldab, pöördume Tema poole, et saada vaimutoitu.
Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist kutsub meid „ühinema Kristuse kõige esimeste jüngritega, kes igatsesid eluleiba, kes ei pöördunud tagasi, vaid tulid Tema juurde, jäid Tema juurde ja mõistsid, et ei leia kellegi teise juurest eales kaitset ja päästet.”2
Täiendavad pühakirjakohad
Pühakirjadest:
Jeesus Kristus õpetas üle 4000 liikmelist rahvahulka. Pärast kolme päeva ütles Ta oma jüngritele: „Mul on väga hale meel rahvast, sest .. neil ei ole midagi süüa.
Ja kui ma nad lasen koju minna söömata, nõrkevad nad teel!”‥
Ja ta jüngrid vastasid temale: „Kust võib keegi siin kõrbes neid leivaga täita?”
Ja ta küsis neilt: „Mitu leiba teil on?” Nad ütlesid: „Seitse.”
Siis Kristus „võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte, et nad paneksid ette. ‥
Ja neil oli pisut kalu; ja ta õnnistas ja käskis ka need ette panna.
Siis nad sõid ja nende kõhud said täis, ja ülejäänud palukesi korjati kokku seitse korvitäit.” (Vt Mk 8:1–9.)