Vastuseis minu misjonile
Artikli autor elab Brasiilias Manaus.
Pärast seda, kui mu vaiajuhataja oli minuga misjonil teenimise teemal vestelnud, ütles ta: „Sinu elus hakkavad juhtuma imelikud asjad, et panna sind Issanda teenimise asjus ümber mõtlema.”
Greg Newboldi illustratsioonid
Ma liitusin Kirikuga 15-aastaselt ja neli aastat hiljem viisin sisse taotluse misjonil teenida. Vestlusel vaiajuhatajaga kiitis ta mind, et olin otsustanud Issandat põhimisjonil teenida. Seejärel ütles see inspireeritud juht midagi, mis jättis mulle sügava mulje: „Vend, nüüdsest peale hakkavad sinu elus juhtuma imelikud asjad, et panna sind Issanda teenimise asjus ümber mõtlema.”
Misjonikutset oodates töötasin ma Xerox’is õpilastöölisena. See töö võimaldas mul teenida raha mõnede misjonil vajalike asjade jaoks ja aidata ema koduste kulutustega. Asjad edenesid hästi.
Kahjuks hakkasidki imelikud asjad juhtuma. Esiteks tungiti mu emale kallale ja ta peaaegu suri vigastuste kätte, kuid lahke Taevane Isa säästis imekombel ta elu.
Sel ajal elasime koos ema ja kahe noorema õega üürimajas. Me elasime minu sissetulekust ja väikesest toetusrahast, mida sai mu ema, kuna meie isa oli aastaid tagasi surnud.
Mõned inimesed, sealhulgas Kiriku liikmed, küsisid: „Kas sa julged oma ema sellises olukorras maha jätta ja misjonile minna?” Seda küsimust üha uuesti kuuldes hakkasid minu südames tekkima kahtlused.
Ühel päeval helistas minu vaiajuhataja ja teatas, et minu misjonikutse oli saabunud, ja palus mul samal õhtul tema kabinetist läbi astuda, et ta võiks mulle anda Kiriku peakorterist kohale jõudnud kauaoodatud ümbriku. Ma olin selle uudise üle nii ärevil kui ka rõõmus.
Samal päeval soovis minu ülemus tööl minuga rääkida. Kui ma tema kabinetti astusin, tervitas ta mind sõbralikult ja me vestlesime mõne minuti minu õpipoisi ajast ja mida ma olin firmas töötades õppinud. Seejärel ütles organisatsioonisiseselt tähtis mees midagi, millest enamus linnaelanikke unistasid: „Sa oled siin õpilasena väga hästi töötanud ja me soovime sind täiskohaga tööle palgata ja oma meeskonnas edasi hoida. Mis sa arvad?”
See oli üks minu elu kõige raskemaid otsuseid. Sekundid tundusid kui igavik. Tundus, nagu kuuleksin ma inimesi küsimas, kas ma jätan oma ema ilma finantstoest ja lähen misjonile.
Kuid sellele vaatamata mäletasin ma, mida olin pühakirjadest ja oma Kiriku juhtidelt õppinud, ja väga pühal viisil teadsin ma kõigutamatu kindlusega, et Jumal tahtis, et ma teeniksin Tema Kiriku põhimisjonärina. Ma teadsin, et Ta hoolitseb minu pere eest, et ma võin Teda usaldada ja kõik läheb hästi.
Ma selgitasin ülemusele oma olukorda ja tema vastus kõlab mul ikka veel kõrvus: „Ma pidasin sind mõistlikuks nooreks meheks, aga sina lased käest oma elu suurima võimaluse.”
Ma tänasin teda kogu südamest tööpakkumise eest ja 28 päeva hiljem sisenesin Brasiilia São Paulo misjonäride koolituskeskusesse.
Misjonil teenimise ajal hoolitses Issand minu pere vajaduste eest Kiriku sõprade kaudu ja imelistel viisidel. Minu ema tervis taastus ja nii tema kui ka mu õed leidsid uued töökohad.
Kui me otsustame Issandat teenida, juhtub tõepoolest imelikke asju. Kuid ma lisaksin alandlikult oma tunnistuse tuhandete teiste tunnistustele, kes on astunud Jumala teenistusse, et misjonil teenimine on minu elu sügavalt mõjutanud.