Veelainete peal
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.
Ma olin anunud Taevast Isa, et ta võtaks ära ängistuse ja meeleheite, kuid ilma nende katsumusteta ei oleks ma ehk jõudnud lubatud maale, kuhu Ta mind juhatamas oli.
Umbes kuus kuud pärast kolledži lõpetamist hakkasin kogema paanika-, ärevus- ja masendushooge. Ma ei teadnud, kust need tunded tulevad, kuid need olid tugevad ja jõuetukstegevad.
Mul oli raskusi keskendumisega. Töö juures tekitas iga uus ülesanne sellist ärevust, et ma ei suutnud paigal istuda. Minu peast jooksis läbi sada mõtet minutis ja mu süda tagus nii kõvasti, et ma kartsin, et see kargab rinnust välja. See kestis mitu päeva, ja pärast igat tööpäeva, kui koju jõudsin, varisesin ma diivanil kokku. Enne kui ma arugi sain, oli õhtu möödas ja käes uus tööpäev.
Need tunded püsisid mitu kuud, isegi pärast seda, kui leidsin uue töökoha ja otsisin oma probleemidele professionaalset abi.
Iga hommik tööle minnes palvetasin, et saada jõudu lihtsalt päev üle elada ning naasta koju oma naise ja tütre juurde. Ma ei näinud oma võitlusele lõppu ja tihti tahtsin alla anda. Mitmeid päevi anusin ma pisarsilmil taeva abi. Ma palvetasin suurema siirusega kui kunagi varem, et Taevane Isa aitaks mul seda katsumust mõista ja eemaldaks selle minult.
Kui ma Vaimu ei tundnud, leidsin ennast pimedusse ja meeleheitesse kadununa. Kuid kui Vaim mind lootusetusest välja tõstis, leidsin ma enesekindlust edasi minna – isegi kui ainult järgmise palveni. Ma õppisin toetuma oma Taevasele Isale rohkem kui ainult söögipalvet tehes või enne uinumist pealiskaudselt põlvitades. Selle tulemusena sain ma Temaga lähedasemaks.
Vintsutatud merelainetel
Keset oma ärevust ja meeleheidet lugesin ma taas kord lugu sellest, kuidas jeredlased ületasid „suurt sügavust” (Et 2:25). Ma võin vaid kujutada nende ärevust, kui nad oma pargastele astusid. Neid ootas ees küll ohtlik teekond, kuid nad teadsid, et suunduvad maale, mis on „kõikidest maadest parim” (Et 2:15).
Me loeme nende teekonna kohta:
„Ja sündis, et Issand Jumal lasi vete peal puhuda raevukal tuulel tõotatud maa suunas, ja nõnda vintsutati neid merelainetel tuulest aetuna.
Ja sündis, et palju kordi olid nad maetud meresügavustesse lainevallide pärast, mis murdusid nende peal, ja ka suurte ja kohutavate tormide pärast, mida tekitas raevukas tuul.
‥ Kui neid ümbritsesid paljud veed, hüüdsid nad Issanda poole ja ta tõi nad taas üles vete pinnale.
Ja sündis, et sel ajal, kui nad olid vee peal, ei lakanud tuul kunagi puhumast tõotatud maa suunas; ja nõnda ajas tuul neid edasi” (Et 6:5–8).
Need salmid said mulle isiklikuks. Ma tundsin, et viibin oma pargasel, kus ärevuse tuuled mind peksavad ja masenduse lained minu ümber kerkivad ja mind meeleheite sügavustesse matavad. Kui mind ümbritses masendus ja ma Issanda poole hüüdsin, kandusin ma pinnale, kuid siis maeti mind taas kord sügavustesse.
Ma kordan 8. salmi: „Ei lakanud tuul kunagi puhumast tõotatud maa suunas; ja nõnda ajas tuul neid edasi”. Siis ühtäkki ma taipasin. Seesama tuul, mis tekitas mäekõrguseid laineid, mis pargaseid enda alla matsid, oli jeredlaste teekonnal samuti õnnistuseks. Ma olin anunud Taevast Isa, et ta rahustaks tuule ja lained, kuid ilma nendeta ei oleks ma jõudnud lubatud maale, kuhu Ta mind juhatamas oli.
Need salmid muutsid minu vaadet elule. Minu ärevus ja masendus olid suurendanud usaldust Taevase Isa vastu. Ilma tuule ja laineteta ei oleks ma Jumalat nii lähedalt tundma õppinud ja jeredlased ei olekski kunagi jõudnud lubatud maale.
Nüüdseks, paar aastat pärast seda kogemust, on minu ärevustuuled vaibunud ja minu masenduslained ei mata mind enam. Kuid kui torm peaks kunagi naasma, palun ma Issandalt abi ja olen tänulik, teades, et vaiksed mereveed ei kanna pargaseid lubatud maale. Seda teevad tormiveed.
Jerry Harstoni illustratsioon