Seistes oma tõekspidamiste eest
Me elame maailmas, kus paljud arvavad, et halb on hea ja hea on halb ja me peame seisma hea eest. Järgmisena on ära toodud tunnistused noortelt täiskasvanutelt, kes seisid oma tõekspidamiste eest. Nad ei vaielnud ega reageerinud viha ega vaenulikkusega. Nad näitasid üles „nii julgust kui viisakust”1 ja selle tulemusena tugevdasid teisi (vt 3Ne 12:44–45).
Minu vend keeldus šampust joomast
Prantsusmaal on sõjaväes teenimine kohustuslik. Minu 20- aastane noorem vend Loïc otsustas astuda reservohvitseride kooli, et saada leitnandiks. Kooli lõpetamisel toimus uute ohvitseride vande andmise tseremoonia. Igaüks kordas rügemendi tunnuslauset ja jõi seejärel klaasi šampust, mille sees oli roos (ka roos söödi ära). See traditsioon sai alguse Napoléon Bonaparte’ist ja sellest ajast peale on selles osalenud iga ohvitser.
Loïc ütles kolonelile, et tema usupõhimõtted ei luba tal alkoholi juua. Jäine vaikus järgnes Loïci palvele, et tema jaoks erand tehtaks. Kolonel tõusis. Selle asemel, et sundida Loïci šampust jooma, õnnitles ta teda survest hoolimata põhimõttekindlaks jäämise eest ja ütles, et on uhke, et selline ausameelne mees tema rügementi tuleb. Nad vahetasid šampuse välja ja Loïc osales vande andmise tseremoonias.
Pierre Anthian, Prantsusmaa
Mind kutsuti metsikule peole
Pärast kolledžit töötasime koos minu õe Grace’iga ühes firmas koos mitme teise viimse aja pühaga. Meie tööandjad ei olnud Kiriku liikmed. Kui mu õde kihlus, planeeris meie tööandja talle üllatustüdrukuteõhtu. Ma lootsin, et tööandja austab meie käitumisnorme, kuid selle asemel tellis ta alkoholi, meestantsija ja skandaalse video.
Enne tüdrukuteõhtut tundsin ma Püha Vaimu sosistust, mis julgustas mind oma ülemusele meie käitumisnorme meelde tuletama. Ma võtsin oma Noorte Naiste medaljoni tugevasti pihku ja mõtlesin kõigile püüdlustele ja ohverdustele, mida olin Noorte Naiste programmis teinud, et oma „Isikliku arengu” programmi lõpetada. Ma palusin, et saaksin juhatust seista ka seekord püstipäi. Ma saatsin oma tööandjale sõnumi, milles rääkisin oma muredest, kartes, et ta solvub. Sellest hoolimata oli minu suurimaks sooviks Taevasele Isale meele järele olla.
Kui pidu algas, ei rääkinud minu ülemus minuga ega isegi naeratanud mulle. Kuid ta tühistas tantsija ja video tellimused.
Peole järgnenud päevadel ei rääkinud ega naernud minu ülemus minuga, nagu ta enne pidu oli teinud. Kuid ma tundsin end hästi, sest teadsin, et Jumal oli minu käitumisega rahul. Umbes nädal hiljem normaliseerus minu suhe ülemusega. Ma tean, et Jumal pehmendas tema südant ja aitas tal mõista, et ma elasin oma uskumuste järgi.
Lemy Labitag, Filipiinid, Cagayan Valley
Ma kuulsin klassis halba keelekasutust
Kui ma olin 18-aastane, õppisin õmblemist. Ühel päeval hakkasid minu kõrval istuvad tüdrukud vanduma. Ma ei teadnud, kas peaksin neid ignoreerima, et konflikti ära hoida, või oma käitumisnormide eest seisma ja paluma neil vandumine lõpetada. Lõpuks ütlesin ma nii viisakalt kui võimalik: „Vabandage mind, kas te võiksite mitte vanduda?”
Kõige suurem tüdruk vaatas mulle altkulmu ja ütles: „Me räägime nii, kuidas tahame.”
Ma vastasin: „Kas te tõesti peate vanduma? See on mulle väga solvav.”
Tüdruk nähvas vastu: „Siis ära kuula.”
Ma hakkasin endast välja minema ja ütlesin: „On raske mitte kuulata, kui te nii kõvasti räägite.”
Tüdruk nähvas jälle: „Saa üle.”
Ma andsin alla. Ma olin tüdrukute peale pahane, kuid veelgi pahasem enda peale. Ma ei suutnud uskuda, et lubasin endal nendega vihaselt rääkida. Tüdrukud vandusid edasi ja nüüd olime me kõik pahased.
Kui ma olin maha rahunenud, märkasin, et tüdrukutel oli oma õmblusmasinaga raskusi. Ma teadsin, mis masinal viga oli, sest mul endal oli varem sama probleem olnud. Nii ma siis näitasin neile, kuidas viga parandada. Ma nägin, kuidas kõige suurema tüdruku näoilme muutus. „Hei,” ütles ta, „anna meile andeks.” Ma ei suutnud uskuda, et ta vabandas. „Mina vabandan ka,” ütlesin talle. „Ma ei oleks tohtinud niiviisi vihastuda.”
Ma läksin tagasi oma õmblusmasina juurde ega kuulnud enam ühtegi vandesõna. See kogemus õpetas mulle, et meie sõnad ei pruugi alati teisi muuta, kuid lahkus ja teenimine suudavad seda tihtipeale teha.
Katie Pike, Ameerika Ühendriigid, Utah’ osariik
Ma kaitsesin misjonil teenimist
Ma liitusin Kirikuga 19-aastaselt. Ma olin kolmest pojast teine ja ainukene viimse aja püha oma perekonnas. Peagi pärast ristimist hakkasin ma tundma soovi misjonil teenida. Aasta pärast ütles Vaim mulle, et ma peaksin minema. Ma rääkisin oma emaga, kes tundis, et misjonile minemine ei ole õige. Ma lükkasin selle veel üheks aastaks edasi, kuid soov misjonil teenida ei jätnud mind maha. Selle aasta jooksul uurisin ma pühakirju, panin raha kõrvale ja valmistasin ette oma misjonipaberid, käisin arstlikus kontrollis ja kui kõik oli tehtud, ootasin Issandat. Ei läinud kaua, kui sain kutse teenida Brasiilias Campinase misjonil.
Mu vanemad olid sellele ikka veel vastu. Ma paastusin ja palvetasin avalikult, rääkides Taevasele Isale kõikidest oma hirmudest. Ma palusin, et ta puudutaks minu maise isa südant. Seda Ta ka tegi. Minu üllatuseks osales mu isa hüvastijätupeol, mille mu sõbrad organiseerisid minu lahkumisele eelneval laupäeval. Ja sel esmaspäeval viis mu isa mind lennujaama.
Misjoni ajal tundsin ma evangeeliumi kuulutades Jumala armastust. Mu ema ei lakanud minu ema olemast, ja kui koju naasin, oli ta esimene, kes mind kallistas.
Ma õppisin, et misjonil teenimine on midagi enamat kui pelgalt kohustus. See on au ja imeline kasvamise ja õppimise aeg.
Cleison Wellington Amorim Brito, Brasiilia, Paraiba
Ma jagasin oma tunnistust Jumalast
Esimese kursuse õpilasena meie riigi parimas ülikoolis tundsin ma tugevat survet anda endast parim. Mind hakati taga kiusama ja ma hakkasin oma evangeeliumi tõekspidamistes kahtlema, kuna paljud minu professorid seletasid laialt seda, mida nad reaalsuseks nimetasid. See mõjutas mitmeid minu klassikaaslasi. See keskkond muutis kristlike väärtuste järgi elamise raskeks. Ma kaalusin kooli pooleli jätmist, kuid leidsin, et oleks parem edasi õppida. Ma mõtlesin endamisi, et kuna siia ülikooli võeti vastu vaid vähesed valitud ja nende seas oli vaid käputäis viimse aja pühasid, siis peaksin ma jääma ja tõe eest seisma.
Mu bioloogia professor, kes ennast ise ateistiks kutsus, õpetas teadust ilma igasuguse usuta ülimasse Loojasse. Kuid mida rohkem ma tema õpetusi kuulsin, seda rohkem kinnitasid need mulle, et on olemas Kõrgem Olend, Jumal, meie Isa, kes kõik need asjad on loonud. Teised vaidlesid, et see idee on absurdne. Meie vaidlused muutusid teravamaks. Ma soovisin kätt tõsta ja selgitada, et uskusin Jumalasse kui Loojasse.
Saabus aeg kommentaaride jagamiseks. Selles koolis oli normiks, et kommentaaride peale käsi plaksutati, karjuti või halvakspanevalt hüüti. Ma seisin julgelt ja ütlesin vastaspoolele lihtsalt: „Jumalasse uskumine ei pruugi teile hetkel olla mõistetav, kuid tuleb aeg, mil te seda sama selgelt mõistate kui mina praegu.”
Sellest ajast peale ei hüüdnud enam keegi halvakspanevalt, kui ma oma tõekspidamiste eest seisin. Sellest ajast peale edenesin ma nii akadeemiliselt, sotsiaalselt kui vaimselt. Ma hakkasin aktiivselt tudengite üritustest osa võtma ja mind valiti mitmesse kooli ametisse.
Ma õppisin, et isegi vaid ühel korral oma tõekspidamiste eest seismisel on suur mõju meie otsustele tulevikus.
Vince A. Molejan noorem, Mindanao, Filipiinid