Abi leidmine
Artikli autor elab Utah’ osariigis Ameerika Ühendriikides.
Käes oli juba kesköö, aga Tate teadis, et on aeg jutuajamiseks.
„Taevaisa, palun Sind, iga päev sa hoia mind” (Children’s Songbook, 19).
Tate lebas pimeduses ärkvel ja hoidis pisaraid tagasi. Ta oli palvetanud, et abi saada, kuid tundus, nagu tema kohal oleks raske must pilv, mis Vaimu varjutab.
„Aga mis siis, kui ma kunagi seda kohutavat televisioonisaadet ei unusta?” muretses ta.
Mõne päeva eest oli ta kodused ülesanded varem valmis saanud ja hakanud televiisorit vaatama. Kuid ta ei oodanud, et näeb ekraanil midagi sellist. Tate oli sedavõrd vapustatud, et unustas televiisori nii kiiresti kinni panna, kui oleks pidanud.
See juhtus kogemata. Tal polnud kavas sellist stseeni vaadata, kuid nüüd ei suutnud ta seda unustada. Mõnikord torkas see talle pähe koolis, õhtusöögilauas – isegi kirikus. Sellistel hetkedel oli ta rõõmus, et ema ja isa ei suutnud ta mõtteid lugeda. Tate’i vanemad olid talle õpetanud mitte vaatama pilte ilma riieteta inimestest. Ta teadis, et nad ootasid, et ta väldiks ka vägivaldseid telesaateid, filme ja videomänge.
„Nüüd ma tean, miks,” ütles Tate endamisi.
Ta ronis voodist välja ja põlvitas taas. Mida teha?
„Taevane Isa,” sosistas Tate, „Palun aita mul nähtule mitte mõtelda.” Ta pühkis pisaraid, mis olid ta silmanurka valgunud, ja kuulatas. Süda lõi kiiremini. Ta arvas, et tundis Püha Vaimu õhutust, kuid see polnud selline vastus, mida ta oli tahtnud.
Ta pidi oma vanematele kõik ära rääkima.
„Miks?” Tate mõtiskles. Ta tunneks ennast titena, kui keset ööd oma vanemate tuppa läheks. Ja sellest neile rääkida? Ta tundis piinlikkust ja hakkas ennast taas halvasti tundma.
Siis tuli talle pähe selge mõte: Taevane Isa soovib, et ta oleks õnnelik. Taevane Isa tahab, et ta tunneks taas Vaimu, mõtleks headele asjadele ja oleks oma pere vastu aus. Eriti soovib ta, et Tate saaks vääriliseks Aaroni preesterluse hoidjaks, kui ta mõne kuu pärast 12-aastaseks saab. Tate mõistis, et kui ta nähtut salajas hoiab, siis jääb ta õnnetuks.
Ta teadis, et vajas abi – ja Taevane Isa oli talle öelnud, kust abi leida.
Tate vaatas digitaalkella helendavaid numbreid oma voodi kõrval. Kell oli peaaegu üks öösel. Ta tõusis püsti ja läks mööda pimedat koridori oma vanemate tuppa. Närviliselt neelatades koputas ta nende uksele.
„Ema? Isa?”
„Tate, kas see oled sina?” küsis ema unine hääl.
„Kas midagi on viga?” küsis isa.
„Jah,” vastas Tate. „Kas me võiks rääkida? Ja kas ma võiksin ehk õnnistuse saada?”
Isa pani lambi oma voodi kõrval põlema ja kutsus Tate’i sisse. Esimest korda mitme päeva jooksul tundis Tate soojust, lootust ja valgust.
Mark Jarmani illustratsioonid