Elada tõsise kavatsusega
Randall L. Ridd
Teenis aastatel 2013 kuni 2015 teise nõuandjana Noorte Meeste üldjuhatuses.
11. jaanuaril 2015 Brigham Youngi ülikoolis Idahos toimunud ülemaailmse pühaliku koosoleku kõnest „Eesmärgipärane elu: tõsise kavatsuse tähtsus”. Täispika ingliskeelse kõne lugemiseks vt devotionals.lds.org.
Tõsine kavatsus tähendab teha õigeid asju õigel põhjusel.
Comstock/Stockbyte/Thinkstocki foto
Ma õppisin tõsise kavatsuse tähtsusest, kui olin noor seminariõpilane. Meie õpetaja esitas meile väljakutse lugeda Mormoni Raamatut. Et aidata meil oma progressi jälgida, tegi ta tabeli, mille küljel olid meie nimed ja üleval reas Mormoni Raamatu raamatute nimed. Iga kord, kui me ühe raamatu läbi lugesime, pani ta nime kõrvale tähekese.
Esiti ei pööranud ma lugemisele eriti tähelepanu ja ei läinud kaua, kui nägin, et jään üha enam teistest maha. Kannustatuna piinlikkustundest ja loomupärasest võistlusvaimust hakkasin ma lugema. Iga kord, kui tähekese sain, tundsin ma end hästi. Ja mida rohkem tähekesi ma kogusin, seda enam motiveeris see mind lugema – vahetundides, pärast kooli, igal vabal minutil.
See oleks hea lugu, kui võiksin teile öelda, et tulin klassis esimeseks – aga see ei olnud nii. Ja ka sellest poleks lugu, kui võiksin öelda, et sain midagi paremat kui esikoht – tunnistuse Mormoni Raamatust. Kuid ka seda ei juhtunud. Ma ei saanud tunnistust. Sain hoopis tähekesi. Sain tähekesi, kuna see oli põhjus, miks ma lugesin. Moroni sõnu kasutades oli see minu tõsine kavatsus.
Moroni ütleb selgelt, kuidas saada teada, kas Mormoni Raamat on õige: „Ja kui te saate need asjad, tahan ma teid õhutada, et te küsiksite Jumalalt, Igaveselt Isalt, Kristuse nimel, kas need asjad ei ole mitte õiged; ja kui te küsite siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse, teeb ta teile selle kohta ilmsiks tõe Püha Vaimu väel” (Mn 10:4; rõhutus lisatud).
Õiged põhjused
Tagasi vaadates näen ma, et Issand oli minu vastu täiesti õiglane. Miks peaksin ma leidma midagi muud kui seda, mida otsin? Tõsine kavatsus on teha õiget asja õigetel põhjustel; mina lugesin õiget raamatut valedel põhjustel.
Alles aastaid hiljem lugesin ma Mormoni Raamatut tõsise kavatsusega. Nüüd ma tean, et Mormoni Raamat täidab oma jumalikku eesmärki, milleks on Jeesuse Kristuse elust ja missioonist tunnistamine, sest ma olen seda lugenud tõsise kavatsusega.
Õppetund, mille sain tõelisest kavatsusest ja Mormoni Raamatust, käib meie kõigi kohta igas meie elu aspektis. Liiga tihti järgime me mustreid ja harjumusi, mida oleme aastatega välja kujundanud – lihtsalt tegutseme automaatselt ilma mõtlemata, kuhu me nii välja jõuame. Tõsise kavatsusega elamine lisab meie ellu selgust, annab eesmärgi ja võib meie elu täielikult muuta. Tõsise kavatsusega elada tähendab mõista, miks me midagi teeme, ja olla teadlik oma tegevuse motiividest. Sokrates ütles: „Hindamata elu pole elamist väärt.”1 Mõtisklege, millele te oma aega kulutate, ja küsige endalt regulaarselt: „Miks?” See aitab teil arendada võimet näha hetkeolukorrast kaugemale. On palju parem vaadata ettepoole ja küsida endalt „Miks ma küll seda teeksin?” kui vaadata tagasi ja küsida „Miks, oo, miks ma küll seda tegin?”
Sergey Nivens/iStock/Thinkstock fotoillustratsioon
Mida palub Issand sinul teha?
Kui ma olin noor mees, olin ma otsustanud, et ei lähe misjonile. Pärast ühte aastat ülikoolis ja ühte aastat sõjaväes oli mul kohalikus haiglas hea töökoht röntgenitehnikuna. Elu paistis hästi minevat ja misjon ei tundunud oluline.
Ühel päeval kutsus üks haigla kirurg, doktor James Pingree, mind lõunale. Meie vestluse käigus avastas dr Pingree, et ma ei plaaninud misjonile minna, ja küsis miks. Vastasin, et olen juba natuke vanem ja ilmselt minemisega hiljaks jäänud. Ta ütles mulle kiirelt, et see pole küll väga hea põhjus ja et tema ise oli teeninud misjonil alles pärast arstiteaduskonna lõpetamist. Seejärel jagas ta minuga tunnistust oma misjoni tähtsusest.
Tema tunnistusel oli minule märkimisväärne mõju. See pani mind palvetama, nagu ma veel varem palvetanud polnud – tõelise kavatsusega. Mul oli palju põhjuseid, miks misjonile mitte minna. Mul oli töökoht, mis mulle meeldis. Mul oli võimalus saada stipendiumi, mis pärast misjonit enam võimalik poleks olnud. Mis kõige tähtsam, mul oli pruut, kes oli oodanud mind, kui ma sõjaväes olin – ja ma teadsin, et ta ei ootaks veel kahte aastat! Ma palvetasin ja palvetasin, et saada kinnitust, et minu põhjused olid küllaldased ja et mul oli õigus, miks mitte minna.
Kuid minu pettumuseks ei saanud ma kerget jah-ei-vastust, mida lootnud olin. Siis tuli mulle mõtte: „Mida Issand tahab, et sa teeksid?” Ja ma pidin möönma, et Tema soovis, et ma misjonil teeniksin, ning sellest sai minu elus otsustav hetk. Kas ma teen seda, mida mina ise teha tahtsin, või täidan ma Issanda tahet? Oleks hea, kui me kõik endale tihti selle küsimuse esitaksime.
Olen tänulik, et tegin valiku misjonil teenida ja mind saadeti Mehhiko põhjamisjonile.
Igavikulised tagajärjed
Kolmkümmend viis aastat pärast seda innustas mu poeg mind koos endaga Mehhikot külastama. Me lootsime leida mõnd inimest, keda ma olin õpetanud. Me osalesime sakramendikoosolekul ühes väikeses linnas, kus ma oma misjonit alustasin, kuid ma ei tundnud seal kedagi ära. Pärast koosolekut rääkisime ühe liikmega ja küsisime, kas ta tunneb kedagi nendest inimestest, keda ma aastate eest õpetanud olin. Me vaatasime temaga koos minu nimekirja üle, ilma et ta oleks ühegi nime ära tundnud, kuni jõudsime viimase nimeni: Leonor Lopez de Enriquez.
„Oh jaa,” ütles mees. „See pere käib ühes teises koguduses, kuid neil on sama kogudusehoone. Nende sakramendikoosolek algab järgmisena.
Me ei pidanud kaua ootama, enne kui Leonor kogudusehoonesse sisse astus. Kuigi ta oli nüüdseks juba 70dates eluaastates, tundsin ma ta kohe ära ja tema tundis mind. Me kallistasime pikalt ja pühkisime pisaraid.
„Me oleme 35 aastat palunud, et sa tagasi tuleksid ja me saaksime sind tänada meie perele evangeeliumi toomise eest,” rääkis ta.
Kui teised selle pere liikmed kogudusehoonesse astusid, kallistasime ka neid ja pisarad voolasid taas. Peagi saime teada, et piiskop on üks Leonori poegadest, klaverimängija ja muusikajuhataja on tema lapselapsed, samuti mitu noort meest Aaroni preesterluse hoidjate seas. Üks tema tütar on abielus vaia juhatuse nõuandjaga. Teine tütar on abielus teise koguduse piiskopiga. Enamik Leonori lapsi olid käinud misjonil ja nüüd olid misjonil teeninud ka lapselapsed.
Me saime teada, et Leonor oli palju parem misjonär, kui olime olnud meie. Tema lapsed meenutavad tänulikult tema väsimatuid püüdeid neile evangeeliumi õpetada. Ta õpetas neile, et väikesed otsused moodustavad aja jooksul õigemeelse ja õnneliku elu ning nemad õpetasid neid asju omakorda teistele. Kui kõik kokku lugeda on selle imelise pere püüdluste tulemusena kirikusse tulnud üle 500 inimese.
See kõik sai alguse lihtsast jutuajamisest lõunasöögi ajal. Ma mõtlen tihti, et kui dr Pingree oleks olnud rohkem keskendunud oma karjäärile või ajalikele asjadele, ei oleks ta minult ehk kunagi küsinud, miks ma misjonil ei teeni. Kuid tema oli keskendunud teistele ja Issanda töö tegemisele. Ta istutas seemne, mis on kasvanud ja kandnud vilja ja jätkuvalt suureneb ja astmeliselt kasvab (vt Mk 4:20). Minu misjon õpetas mulle üheainuma otsuse – teha Jumala tahet – igavikulistest tagajärgedest.
Mäletage oma igavikulist eesmärki
Olen tihti vaadanud tagasi oma elule ja imestanud, miks oli mul nii raske otsustada misjonile minna. See oli raske, kuna segavate asjade tõttu kaotasin ma silmist oma igavese eesmärgi – siin olemise tõelise põhjuse.
Minu soovid ja tahe ei olnud kooskõlas Issanda tahtega, muidu oleks olnud palju lihtsam seda otsust teha. Ja miks ei olnud meie tahted kooskõlas? Ma käisin pühapäeviti kirikus ja võtsin sakramenti, kuid ma ei keskendunud selle tähendusele. Ma palvetasin, kuid enamasti mehaaniliselt. Ma lugesin pühakirju, kuid ainult vahetevahel ja ilma tõsise kavatsuseta.
Ma innustan teid elama eesmärgipärast ja keskendatud elu – isegi kui te ei ole minevikus seda järjepidevalt teinud. Ärge laske end heidutada mõtetest, mida te olete või ei ole juba teinud. Laske Päästjal leht puhtaks pühkida. Pidage meeles, mida Issand on öelnud: „Aga nii sageli, kui nad parandasid meelt ja otsisid andestust tõsise kavatsusega, neile ka andestati” (Mn 6:8; rõhutus lisatud).
Alustage nüüd. Elage eesmärgipärast elu, mõistes, miks te teete, mida teete, ja kuhu see teid välja viib. Kui te neid asju teete, avastate, et kõige tähtsam „miks” kõikide teie tegude taga on teie armastus Issanda vastu ja Tema täiuslik armastus teie vastu. Ma loodan, et te kõik leiate suurt rõõmu oma täiuseotsingutel ja Tema tahte mõistmisel ja täitmisel.