Nägija Joseph
Ajalooandmed selgitavad, kuidas Joseph Smith täitis nägija rolli ja tõlkis Mormoni Raamatu.
Joseph Smith, omistatud David Rogersile, avaldatud Community of Christ raamatukogu arhiivi loal, Independence, Missouri.
6. aprillil 1830, päeval, mil Joseph Smith organiseeris Kristuse Kiriku (hiljem hakati seda kutsuma Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuks),1 kuulutas ta kogunenud inimestele saadud ilmutuse sõnad. „Vaata,” kuulutas Jumala hääl, „teie seas tuleb pidada ülestähendust; ja selles tuleb sind [Joseph Smith] kutsuda nägijaks” (D&C 21:1).
Kõige nähtavam märk Joseph Smithi rollist nägijana äsja moodustatud Kirikus oli Mormoni Raamat, mis, nagu ta korduvalt selgitas, tõlgiti „Jumala anni ja väega”.2 Paljud Josephi lähedased olid enne Kiriku organiseerimist olnud Mormoni Raamatu esiletulemise protsessi tunnistajaks ja mõistsid pisut sõna nägija tähendust.
Nägija tähendus
Mida tähendas nägija noorele prohvetile ja tema kaasaegsetele? Joseph kasvas peres, kus loeti Piiblit, milles mainitakse korduvalt nägijaid. 1. Saamueli raamatus selgitab selle kirjutaja: „Muiste ütles Iisraelis igaüks nõnda, kui ta läks Jumalat küsitlema: „Tulge, lähme nägija juurde!” Sest keda nüüd hüütakse prohvetiks, hüüti muiste nägijaks” (1Sm 9:9).
Samuti mainitakse Piiblis, kuidas inimesed said vaimseid ilmutusi füüsiliste objektide abil, näiteks keppide,3 ridva otsa pandud vaskmao (millest sai laialt levinud arstiteaduse sümbol),4 õlarüü (preestrirüü osa, mis sisaldas kahte vääriskivi),5 ning Uurimi ja Tummimi kaudu.6
„Nägemine” ja „nägijad” olid osa Ameerika ja perekultuurist, mille sees Joseph Smith üles kasvas. Piiblikeele ja Euroopa kultuuride mõjul, mis sisserändajad olid Põhja–Ameerikasse kaasa toonud, usuti 19. sajandi alguses, et mõned inimesed võivad „näha” või saada vaimseid ilmutusi läbi aineliste objektide, näiteks nägijakivide.7Noor
Joseph Smith võttis omaks tema päevil levinud rahvajutud, sealhulgas idee, et nägijakivisid võib kasutada kadunud või peidetud asjade leidmiseks. Kuna piiblilugudest oli näha, kuidas Jumal kasutas muistsetel aegadel füüsilisi esemeid, et fookustada inimeste usku või vaimselt suhelda, oletasid Joseph ja teised sama ka oma aja kohta. Josephi vanemad, Joseph Smith vanem and Lucy Mack Smith, kinnitasid, et nende pere sellist kultuuri viljeleb ja füüsilisi esemeid sellisel viisil kasutab, ning New Yorgi Palmyra ja Manchesteri elanikud palusid Josephi abi kadunud asjade leidmisel, enne kui ta 1827. aasta lõpus Pennsylvaniasse kolis.8
Nende jaoks, kes ei mõista, kuidas 19. sajandi inimesed Josephi piirkonnas oma usus elasid, võivad nägijakivid tundmatud olla, ka õpetlased on kaua vaielnud tema elu selle perioodi üle. Osaliselt valgustusajastu ehk mõistuse ajastu mõjul, mis rõhutas teadust ja nähtavat maailma vaimsete teemade asemel, hakkasid paljud Josephi päevil tundma, et aineliste esemete, näiteks kivide või keppide kasutamine usulistel eesmärkidel oli ebausklik või sobimatu.
Hilisematel aastatel, kui Joseph rääkis oma imetlusväärset lugu, rõhutas ta oma nägemust ja teisi vaimseid kogemusi.9 Samas aga mõned tema endised tuttavad keskendusid sellele, kuidas ta oli varem nägijakive kasutanud, püüdes hävitada tema mainet maailmas, mis üha enam selliseid praktikaid hukka mõistis.Soovides aidata teistel usku pöörduda otsustasid Joseph ja teised algusaegade pühad jutlustamisel mitte keskenduda rahvapärimuste mõjule, kuna paljude potentsiaalsete pöördunute usk hakkas valgustusajastu mõjul muutuma. Mis aga puutus kanoniseeritud ilmutustesse, siis õpetas Joseph jätkuvalt, et nägijakivid, teised nägija abivahendid ja võime nendega töötada olid tähtsad ja pühad Jumala annid.10
Mormoni Raamatu tõlkimisel kasutatud abivahendid
Nägijakivisid mainitakse ka ajaloolistes ülestähendustes, mis kirjeldavad Joseph Smithi ja Mormoni Raamatu tõlkimist. Josephi ametlik ajalugu, algusega aastal 1838, kirjeldab ingel Moroni külastust, kes rääkis Josephile lähedal asuva mäekünka sisse peidetud kuldplaatidest. Joseph kirjutas, et kui ta ingliga kõneles „avati [ta] vaimusilmad” nii selgesti, et ta „tund[is] selle koha hiljem seda külastades ära” (JSA 1:42).
Kiriku liikmed on kogu Kiriku ajaloo jooksul püüdnud mõista Joseph Smithi ajaloo algusaastaid ja seda, kuidas ta leidis ja tõlkis kuldplaadid. See pilt kunstnik C. C. A. Christensenilt aastal 1886 kujutab, kuidas Joseph Smith sai kuldplaadid ingel Moronilt.
C. C. A. Christensen, Ingel Moroni Joseph Smithile plaate andmas
Joseph Smithi ajaloos, mida Joseph hakkas visandama aastal 1838, hoiatas Moroni teda, et „Saatan üritab (kasutades ära [Josephi] isa perekonna vaesust) viia [teda] kiusatusse võtta need plaadid rikastumise eesmärgil”. Seda ingel keelas, kirjutas Joseph, öeldes, et tal „ei tohi olla muud ajendit” peale Jumala kuningriigi ehitamise, vastasel juhul ta „neid ei saa” (JSA 1:46). Oma varasemas, 1832. aasta ajaloos selgitas Joseph: „Ma ‥ otsisin plaate, et saada rikkusi ega pidanud käsku, et pilk oleks suunatud üksnes Jumala aule.”11 Selle tõttu pidi ta iga aasta nelja aasta jooksul künka juurde naasma, kuni oli valmis plaadid saama (vt JSA 1:53–54).
Joseph on öelnud, et kui ta lõpuks 1827. aastal sai Moronilt plaadid, sai ta ka kaks kivi, mida nende tõlkimisel kasutada. Tema ja ta lähedased kaaslased jätsid nendest kividest ülestähendusi, kirjeldades, et need nägid välja valged või läbipaistavad, olid seatud hõberaami nagu tänapäeva prillid ja kinnitatud suure rinnaplaadi külge.12 Selle kirjelduse järgi pidi seadeldis olema küllaltki kogukas. Joseph Smithi ema ütles, et Joseph eemaldas kivid rinnaplaadilt, et neid oleks mugavam kasutada.13
Mormoni Raamatu tekst kutsub neid kivisid „tõlkijateks” ja selgitab, et „need asjad olid valmistatud algusest peale ja need anti edasi põlvest põlve keelte tõlkimise otstarbel” ja et „Issanda käsi on neid pidanud ja hoidnud” (Mo 28:14‒15, 20).
Veel on kirjas, kuidas Issand andis „kaks kivi” Jeredi vennale, lubades, et need aitavad tulevastel põlvkondadel tema sõnu tõlgendada. „Kirjuta need asjad ja pitseeri need,” andis Issand talle juhiseid, „ja ma näitan neid inimlastele minu enda poolt heaksarvatud ajal.” Issand ütles, et need kivid selgitavad „inimeste silmadele seda, mida sina kirjutad” (Et 3:24, 27).
Fragment Mormoni Raamatu originaalkäsikirja lehest, mis räägib Lehhi pere lahkumisest Jeruusalemmast ja mis tänapäeval on kirjas salmis 1. Nefi 2. Joseph Smith dikteeris Mormoni Raamatut mitmele kirjutajale, teiste hulgas Oliver Cowderyle, kelle kirjutatud on need read siin.
Avaldatud Kiriku ajalooraamatukogu loal; Fotot on selguse huvides suurendatud
Selleks ajaks, kui Joseph Smith 1829. aasta keskpaigas lõpetas Mormoni Raamatu tõlke üleskirjutajatele dikteerimise, oli sõna nägija tekstis veelgi selgitatud. Mormoni Raamat sisaldab prohvetlikku kuulutust, mis on omistatud Egiptuse Joosepile, et ühest tema järeltulijast – ilmselgelt Joseph Smithist – saab „parim nägija” ning ta toob teisi järeltulijaid „teadmisele lepingutest”, mida Jumal sõlmis nende esivanematega (2Ne 3:6, 7).
Teises Mormoni Raamatu ülestähenduses annab Alma noorem tõlkijad üle oma pojale Heelamanile. „Hoia neid tõlkijaid,” annab Alma talle juhatust, viidates kahele kivile hõberaamis. Kuid Alma tsiteerib ka prohvetlikku kuulutust, mis paistab viitavat üksikule kivile: „Ja Issand ütles: Ma valmistan oma teenijale Gaselemile kivi, mis särab pimeduses valguseks” (Al 37:21, 23).
On märkimisväärne, et kuigi see prohvetlik kuulutus anti „tõlkijate” (mitmuses) kontekstis, räägib see, et teenijale antakse „kivi” (ainsuses),14 „mis särab pimeduses valguseks”. Algusaegade pühad uskusid, et see prohvetlikult kuulutatud teenija on Joseph Smith.15
Ajalooline tõestusmaterjal näitab, et lisaks kahele nägijakivile, mida kutsutakse „tõlkijateks”, kasutas Joseph Smith Mormoni Raamatu tõlkimisel veel vähemasti ühte kivi, pannes selle tihti mütsi sisse, et blokeerida valgust. Joseph Smithi kaasaegsete sõnul tegi ta seda selleks, et kivile ilmuvaid sõnu paremini näha.16
1833. aastaks hakkasid Joseph Smith ja tema kaasaegsed kasutama Piibli terminit „Uurim ja Tummim”, et viidata igasugusele jumaliku ilmutuse saamiseks kasutatavale kivile, nii nefilaste tõlkijatele kui ka ühele nägijakivile.17 Selline ebatäpne terminikasutus on muutnud keeruliseks rekonstrueerida täpset meetodit, mida Joseph Smith Mormoni Raamatu tõlkimisel kasutas. Martin Harrise sõnade kohaselt kasutas Joseph Smith Mormoni Raamatu tõlkimisel mugavuse mõttes ka ühte tema nägijakividest. Teised allikad kinnitavad, et Joseph vahetas tõlkeinstrumente.18
Pärast Mormoni Raamatu ilmumist
Pärast Mormoni Raamatu ilmumist 1830. aasta märtsis alustasid Joseph Smith ja tema kirjutajad tööd, mida kutsutakse tänapäeval Joseph Smithi Piiblitõlkeks, prohvetlikuks kuningas Jamesi piibliversiooni ülevaatuseks.19 Josephi ülestähenduste järgi ei saanud ta selleks tööks kasutada nefilaste tõlkijaid, kuna tal ei olnud neid enam.
Oma ajaloos selgitab Joseph Smith: „Jumala tarkuse abil jäid [plaadid ja tõlkijad] ohutult minu kätte, kuni ma olin nende abil teostanud selle, mida minult nõuti. Kui sõnumitooja vastavalt kokkuleppele neile järele tuli, loovutasin ma need temale ja need on tema valduses kuni tänaseni” (JSA 1:60).
Nagu president Brigham Young (1801–1877) seda selgitas: „Joseph pani U[urimi ja] T[ummimi] tagasi plaatide juurde, kui oli tõlkimise lõpetanud.”20
Joseph Smithi tundsid prohveti, nägija ja ilmutajana tuhanded liikmed tema eluajal ja miljonid pärast tema surma.
Joseph Smith, omistatud David Rogersile, avaldatud Community of Christ raamatukogu arhiivi loal, Independence, Missouri.
Josephil oli ka teisi nägijakivisid, kuid vanem Orson Pratti (1811–1881), Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme sõnade kohaselt oli Joseph selleks ajaks juba vaimses mõistmises kasvanud. Ühel koosolekul 28. juunil 1874, kus osalesid president Brigham Young ja paljud teised üldjuhid, rääkis vanem Pratt kuulajaskonnale, et oli „mitmel korral juures viibinud”, kui Joseph Smith „Uut Testamenti tõlkis”. Nähes, et tõlkeprotsessis ei kasutata tõlkeinstrumente, imestas ta, miks Joseph „ei kasutanud Uurimit ja Tummimit nagu Mormoni Raamatu tõlkimisel”.
Kui vanem Pratt jälgis prohvetit tõlkimas, „vaatas Joseph üles, nagu oleks tema mõtteid lugenud, ja selgitas, et Issand andis talle Uurimi ja Tummimi, kui ta oli inspiratsiooni Vaimu vallas kogenematu. Kuid nüüd oli ta nii kaugele arenenud, et mõistis, kuidas see Vaim toimis, ega vajanud enam selle instrumendi abi.”21
Brigham Young rääkis kuulajaskonnale oma mõtetest nägijakivi saamise kohta. „Ma ei tea, et mul oleks iial olnud soov nägijakivi saada,” meenutas ta.22 Brighami ütlus väljendas tema mõistmist, et nägijaks olemisel ei olnud nägijakivi oluline.
25. oktoobril 1831. aastal osales Joseph Smith konverentsil Ohio osariigis Orange maakonnas. Konverentsi ajal ütles tema vend Hyrum, et tema „arvates oleks parem, kui Joseph ise räägiks Mormoni Raamatu esiletulemisest kohalviibivatele vanematele, et kõik võiksid ise teada”. Vastavalt koosoleku protokollile ütles Joseph, et „polnud ette nähtud, et maailmale räägitaks kõiki Mormoni Raamatu esiletulemise üksikasju” ja „et temal polnud kohane nendest asjadest rääkida”.23 Olles oma nägijarollis arenenud ja mõistnud, et nägijakivid ei ole ilmutuse saamisel olulised, muretses ta ehk selle pärast, et inimesed keskenduvad liiga palju sellele, kuidas raamat esile tuli, ja liiga vähe raamatule endale.
Kõige silmapaistvam märkus, mille Joseph Smith Mormoni Raamatu esiletulemise kohta tegi, oli, et ta tegi seda „Jumala anni ja väega”.24 Raamatu enda kohta õpetas ta Kiriku juhtidele, „et Mormoni Raamat on korrektsem igast raamatust maa peal ‥ ning et inimene saab selle õpetuste järgi elades Jumalale ligemale kui ühegi teise raamatu abil”.25
Joseph ja tema naine Emma Hale Smith elasid selle kodu ühekorruselises osas, kui osa Mormoni Raamatust tõlgiti. Kahekorruseline juurdeehitus püsitati hiljem.
Avaldatud Kiriku ajalooraamatukogu loal
Fragment Mormoni Raamatu originaalkäsikirja lehest, mis räägib Lehhi pere lahkumisest Jeruusalemmast ja mis tänapäeval on kirjas salmis 1. Nefi 2. Joseph Smith dikteeris Mormoni Raamatut mitmele kirjutajale, teiste hulgas Oliver Cowderyle, kelle kirjutatud on need read siin.
Avaldatud Kiriku ajalooraamatukogu loal; Fotot on selguse huvides suurendatud
Kiriku liikmed on kogu Kiriku ajaloo jooksul püüdnud mõista Joseph Smithi ajaloo algusaastaid ja seda, kuidas ta leidis ja tõlkis kuldplaadid. See pilt kunstnik C. C. A. Christensenilt aastal 1886 kujutab, kuidas Joseph Smith sai kuldplaadid ingel Moronilt.
C. C. A. Christensen, Ingel Moroni Joseph Smithile plaate andmas
1883. aastal avaldas Kiriku ajaleht The Contributor artikli Mormoni Raaamtu kolmest tunnistajast. Viimse aja pühad on juba kaua tunnustanud olulist rolli, mida iga mees mängis, kui aitas Joseph Smithil Mormoni Raamatut tõlkida ja avaldada.
Avaldatud Kiriku ajalooraamatukogu loal