Sõnad, mis muudavad maailma
Ghana ringkonna nõukogu näitas, kuidas koos nõupidamine ja kohalike ressursside kasutamine võib luua võimalusi isiklikuks kasvuks ja teiste teenimiseks.
Taylor Callery illustratsioonid
Õde Vida Osei Ghanast soovis õppida inglise keelt lugema ja kirjutama. Ta proovis mitu korda oma kogukonna programme, kuid heitus ja jättis need paari nädala pärast pooleli. Kuid ühel pühapäeval teises koguduses koosolekul osaledes kuulis ta, et Asamankese ringkond korraldab inglise keele kirjaoskuse programmi. Ta otsustas ennast kirja panna.
Peagi leidis ta, et see programm on teistmoodi. Ta võib osaleda koos sõpradega kirikust. Õppematerjalina kasutati pühakirju, nii õppis ta korraga inglise keelt ja evangeeliumi.
Kaks kuud pärast kursuse algust ütles Vida klassis esimest korda palve – esimest korda elus. Kolm kuud pärast algust tegi ta sakramendikoosolekul oma elu esimese kõne, osaliselt kohalikus Aafrika tvii keeles ja osaliselt inglise keeles. Neli kuud pärast alustamist hakkas ta kirjutama kulunud märkmikusse oma õmblustöö tellimusi, kulusid ja hindu. Ta tegi klientidega vähem vigu, sai kaupmeestelt paremaid hindu ja teenis rohkem raha kui ühelgi varasemal kuul.
„Ma olin liiga häbelik, et kirjaoskuse kursusel osaleda koos võõrastega,” rääkis ta. „Kuid kui kursus toimus kogudusehoones koos liikmetega, keda ma tundsin, andis see mulle julgust taas proovida. Ja nüüd oskan ma inglise keeles lugeda ja kirjutada ning saan tänu sellele pühakirju lugeda ja oma äri edendada.”
Sahara-taguses Aafrikas ei oska paljud lugeda ega kirjutada, eriti naised. Kirjaoskamatus on nii laialt levinud, et Aafrika vanasõna ütleb: „Kui soovid midagi salajas hoida, siis kirjuta see raamatusse.” Viimse aja pühast naiste seas nagu Vida on aga kirjaoskus tõusuteel.
Ületatavad katsumused
Piiratud infrastruktuur ja haridus enamikus Sahara-taguse Aafrika riikides tähendab piiratud võimalusi, eriti tüdrukutele. Hariduse kõrge hind ja tüdrukute madal staatus ühiskonnas teeb kirjaoskuse paljudele kättesaamatuks. Näiteks Ghanas, kus inglise keel on küll ametlik keel, räägivad uuringute järgi inglise keelt vähem kui pooled täiskasvanud naised. Ghana maakohtades on kaks kolmandikku naistest kirjaoskamatud.
„Enamik täiskasvanud naisi meie linnades ja külades ei räägi inglise keelt,” ütleb Seth Oppong, Abomosu ringkonna juhataja Ghana Accra läänemisjonis. „Meie kohalik keel tvii on sajandeid olnud ainult kõnekeel. Alles hiljuti loodi tvii keelele tähestik, kuid ka seda oskavad vähesed.”
„Õed peavad lootma teistele – enamasti abikaasadele, kui nad on abielus, või sõprade öeldule, kui nad ei ole abielus – et mõista evangeeliumi põhimõtteid ja Kiriku eeskirju,” selgitab Georgina Amoaka, ringkonna Abiühingu juhataja. „Paljudel on suur soov teenida, kuid nad ei oska käsiraamatuid ega ajakirju lugeda ja seega on piiratud nende võimalused Kirikus kaasa lüüa.”
Nõukogu nõuanne
Kuna naised ei räägi inglise keelt oma kodus ega turul, on Kirikus käimine suurimaks ajendiks keelt õppida. Kuid nii kauaaegsed liikmed kui ka uued pöördunud võivad kogeda pere vastuseisu keeleõppe programmidele. Ringkonna nõukogu arutas seda muret ja seejärel rääkis juhataja Oppong iga koguduse preesterluse ja abiorganisatsioonide juhtidega üleringkonnalisest kirjaoskuse koolitusest. Kuigi programm oli avatud kõigile kogukonna naistele, keskendus see naistele Kirikus. Selle asemel et kutsuda üksikisikuid eraldi, esitati kutse osaleda gruppides – näiteks osalesksid üheskoos Abiühingu ja Algühingu juhatused, et üksteist toetada.
Pärast kogudustega vestlemist otsustas ringkonna juhtkond teha kirjaoskuse koolitusi igas koguduses pühapäeviti ning lisaks kaks korda nädalas teistel päevadel. Pärast kuuekuulist intensiivset programmi anti neile, kes olid regulaarselt osalenud ja vajalikud kodutööd teinud, lõputunnistus.
Vajaduste järgi mugandatud vahendid
„Üks katsumustest oli leida viis, kuidas õpetada lugemist ja kirjutamist inimestele, kes oskasid vaid kõnekeelt,” selgitas vanem Jim Dalton, ringkonnas teeniv seeniormisjonär. „Kuna tvii keelel on pikk traditsioon vaid kõnekeelena, siis enamik inimesi, kes seda kõnelevad, ei oska kirjutada, seega pidime neid kirjutama õpetama.”
Ransford Darkwah Abomosu ringkonna kõrgemast nõukogust töötas koos kahe koju naasnud misjonäri Francis Ansah ja Cecelia Amankwah’ga, et kasutada kohapeal koostatud käsiraamatut. Osalejatele näidati pilte ja paluti kirjutada, mida nad pildil nägid. See aitas neil arendada baaskirjaoskust, samal ajal kui nad õppisid inglise keeles mõtlema. Kui algoskused olid omandatud, võis kasutada edasijõudnutele mõeldud matejali.
Ettevalmistus ja innovatsioon
Enne kui programmiga alustati, koolitasid spetsialistid instruktoreid, kuidas lisaks kirjaoskusele anda edasi ka praktilisi hügieeni ning pereeluga seotud oskusi. Kuid isegi kõige parem koolitus ei oleks osanud ette näha mõnd probleemi, millega kursuste alguses silmitsi seisti: tihedad voolukatkestused piirkonnas muutsid õhtuste tundide läbiviimise keeruliseks, kuulujutud, et rahutud kullakaevurid luusisid öösiti tänavatel, tekitas ärvust ja aeg-ajalt ei jõudnud hoone võtmetega inimesed õigeks ajaks kohale, et kogudusehoone avada.
Taas arutas ringkonna nõukogu, mida peaks tegema. Nende arupidamise tulemusel hakkasid osalejagrupid kohale tulema koos. Neile anti taskulambid, et nad võiksid turvaliselt jalgradadel käia. Kohalikud juhid kiitsid heaks generaatorite kasutamise, et õhtuti kogudusehoonet valgustada. Usaldusväärsetele liikmetele, kes elasid kogudusehoonete läheduses, anti võtmed, et hoone õigel ajal lahti teha.
Etteasted lõpetamisel
Programmiga alustas kuuskümmend üks liiget ja Kirikuga tutvujat. Nelikümmend neli lõpetas kõik osad ja kodutöö. Lõpetamisel paluti neil kõigil teha väikene etteaste.
„Enne kui kirjaoskuse programm algas, ei osanud ma üldse lugeda,” ütles Sandra Obeng Amoh Sankubenase kogudusest. „Kui minu mees oli tööreisil, ei pidanud ma pereõhtuid. Mõne nädala eest, kui ta ära oli, aitas mu vanim poeg mul käsiraamatut lugeda ja ma tegin oma lastele õppetunni inglise keeles. Sellest ajast peale olen ma seda teinud iga nädal, kui mu abikaasat kodus pole.”
Prosper Gyekete, kes vaatamata piiratud ingliskeeleoskusele on jäänud ustavaks liikmeks Abomosu teises koguduses, luges ette kolmelauselise tunnistuse, mille oli ise kirja pannud. Ta ütles, et ei osanud enne kursuseid üldse lugeda ega kirjutada, kuid nüüd oskab oma väiksemaid lapsi koduste ülesannetega aidata. „Tänu kõigele, mida ma olen õppinud,” ütles ta, „saan ma olla parem isa.”
„Nüüd saan ma ise pühakirju lugeda,” rääkis Kwaku Sasu Kwabeng’i kogudusest. „Varem ma teadsin, et Mormoni Raamat on tõsi, kuigi ma ei osanud seda lugeda. Nüüd ma tean, et see on tõsi, sest olen seda lugenud. Minu tunnistus üha kasvab ja kasvab.”
Asunafo koguduse Abiühingu juhatuse liikmed rääkisid, et pühendasid kõik neljapäevad üksteisega inglise keeles rääkimisele. „See muutis mõned jutuajamised tol päeval pikemaks, kuna me ei suutnud leida õigeid sõnu üksteisega rääkimiseks,” ütles Evelyn Agyeiwaa, Abiühingu juhataja. „Kuid peagi hakkasime üksteist tõlkima ja leidsime vajalikud sõnad. Kuna me õppisime kõik koos, ei tundnud keegi meist piinlikkust või hirmu, kui meil sõnad sassi läksid. Me lihtsalt aitasime üksteist.”
Külluslik kasu
Naised, kes lõpetasid Abomosu ringkonna kirjaoskuse programmi, ütlesid, et nad tundsid ennast paremini ja osalesid Kirikus suurema tõenäosusega. Nad olid paremini nõus kutseid vastu võtma, pühakirju lugema ja õpetama nii kirikus kui ka kodus. Ka mõned mehed lõpetasid programmi. Need enamikus põllumehed rääkisid, et oskavad nüüd paremini oma köögivilja hinda ja müügtulu arvutada, aidata lapsi koduste ülesannetega ning lugeda pühakirju ise ja koos perekonnaga.
Abomosu edust innustatuna algatas ka naabruses olev Asamankese ringkond kirjoskuse õpetamise programmi.
„Võime lugeda ja kirjutada muudab meie ja meie laste elu,” rääkis Gladis Aseidu Sankubenase kogudusest. „Sõnad muudavad maailma ja me täname oma Isa taevas.”
Osalejad, pereliikmed ja sõbrad ringkonna korraldatud kirjaoskusprogrammi lõpetamispidustustel.
Africanway/iStock/Thinkstock riidemustri kujund