Õde Spafford kõneles minuga

Sandy Howson, Ohio osariik, Ameerika Ühendriigid

Ühel hilisõhtul mängiisin ma internetis restoranimängu, kui minu abikaasa mööda jalutas ja teatas, et läheb magama.

„Ma tulen varsti järele,” ütlesin talle.

„Seda usun ma siis, kui seda näen,” vastas tema.

Ma mängisin mängu, kus ma valmistasin virtuaalses restoranis virtuaalsetele külalistele virtuaalset toitu. Vaatasin arvutiekraanile ja ütlesin: „Tegelikult pean ma 15 minuti pärast süüa tegema.”

Et ootamine kiiremini läheks, võtsin ma kätte raamatu „Daughters in My Kingdom: The History and Work of Relief Society” („Tütred minu kuningriigis; Abiühingu ajalugu ja töö”), mis oli laual lebanud ajast, mil ma selle Abiühingust koju tõin. Hakkasin eessõna lugema. Kolmandal leheküljel leidsin järgmised sõnad Belle S. Spaffordilt, üheksandalt Abiühingu üldjuhatajalt.

„Ma usun, et ühel tavalisel tänapäeva naisel,” kirjutas ta, „oleks hea oma huvide üle järele mõelda, hinnata tegevusi, millega ta seotud on, ja seejärel astuda samme oma elu lihtsustamiseks, pannes olulisimad asjad esimeseks, pannes rõhku sellele, mis toob kõige suuremat ja kestvamat tasu, ning heites kõrvale kõik vähemtasuvad tegevused.” (2011, xiii)

Kui pühakirjad välja arvata, ei ole loetu mind kunagi nii sügavalt puudutanud. See naine, kes suri rohkem kui 30 aastat tagasi, kõneles minule. Tema sõnad on tähendusrikkamad praegu kui ajal, mil ta need ütles.

Ma teadsin kohe, et ei mängi enam kunagi internetis mänge. Lülitasin arvuti välja, läksin voodisse ja rääkisin oma otsusest abikaasale. Järgmisel päeval ei lülitanud ma arvutit isegi sisse. Selle asemel arvestasin välja, kui palju aega olin iga päev nende mängude peale raisanud.

Korrutasin kolm tundi päevas 365-ga (päevi aastas) ja jagasin 24-ga (tunde päevas). Olin rabatud, kui sain teada, et olin kulutanud aastas 45,62 päeva. Need kallihinnalised tunnid ja päevad on igaveseks läinud. Ma oleks võinud need veeta pühakirju lugedes, oma laste ja abikaasaga aega veetes, teisi teenides või oma kutsetes paremini teenides.

Üldjuhid kõnelevad tihti sellel teemal üldkonverentsidel. Siiski ei jõudnud see mulle kunagi kohale ja ma arvasin, et see ei käi minu kohta.

Ma olen tänulik, et Püha Vaim aitas mul ära tunda, et üldjuhid ja Belle S. Spafford kõnelesid minule.