Minu ema toetamine tema teekonnal kainuse juurde

Onnastasia Cole

See ei ole lihtne, kuid sõltuvusega võitlevate inimestega taastumise rajal kõndimine on seda kogemust väärt.

Selleks ajaks, kui olin piisavalt vana, et aru saada, mis alkohol on, teadsin, et mu emal on sellega probleeme. Pereliikmed üritasid tema probleemi minu õe ja minu eest varjata, kuid nad suutsid varjata varahommikuseid sööminguid ja pohmelle ainult mõnda aega.

Meie ema oli alkohoolik – ja mitte ükski põhjendus ega suursugune lugu ei saanud seda muuta.

Noorest peast uskusin, et sõltuvus on valiku küsimus. Tundsin end petetuna iga kord, kui ema meie uksest sisse astus ja alkoholi järele lehkas, kuigi oli lubanud sellest loobuda. Tundus, nagu ta ei soovinudki muutuda. Kuid aastate jooksul tema valusaid pisaraid, ebaõnnestunud katseid ja võõrutusvalusid nähes mõistsin, et see polnud nii.

Põhikoolis hakkasin mõistma, et minu ema sõltuvus ei kao „vaikselt öösse õrna”, nagu luuletaja Dylan Thomas kord kirjutas,¹ ja mitte sellepärast, et minu ema ei soovinud muutuda. See ei tulnud mitte puuduvast tahtejõust või et ta valis alkoholi oma pere asemel. Ta oli sõltuvuse vangis.

Nagu selgitas president Russell M. Nelson: „Sõltuvus loovutab hilisema valikuvabaduse. Keemiliste vahendite abil inimene sõna otseses mõttes kaotab oma tahte.”² Taastumine oli tema keha ja vaimu vaheline võitlus, mis kestis veel aastaid.

Tagasilanguse tsükliga toime tulemine

Kui ta oli kuus kuud kaine olnud, hakkasin taas ära tundma oma ema, kes vanasti autos tantsis ja ilusaid luuletusi kirjutas ning kõigile minu sõpradele piinlikke nalju pajatas. Tundus, nagu oleks keegi kulisside tagant ootamatult tema silmis valguse tagasi sisse lülitanud ja töötas ületunde, et see valgus püsima jääks. Ta polnud juba aastaid nii pikalt kaine olnud ja oli hea ta tagasi saada.

Kuid see ei jäänud kestma. Ühel õhtul, enne kui ema sai midagi öelda, teadsime õega, mis oli juhtunud. Ema hägune pilk ja punetavad põsed rääkisid enda eest: pärast kuut kuud ja nelja päeva oli toimunud tagasilangus. Hetkeks kaalusime uksest välja astumist, et minna eemale murest ja hirmust, kuid teadsime, et ema soovib muutuda. Me ei saanud teha seda tema asemel, kuid võisime teda toetada teel paranemise suunas.

Sõltuvusest rääkimine

Järgmiste kuude jooksul püüdsime õega leida viise, kuidas aidata meie emal edasi pikaajalise kainuse suunas pürgida. See polnud kerge, kuid ta oli seda juba ühel korral teinud ja me teadsime, et ta suudab seda taas.

Olles näinud ema võõrutusnähtusid, teadsime, mida oodata, nii et kogusime kokku kõik likööri- ja veinipudelid, mida leidsime, ning valasime kraanikausist alla. Seejärel ostsime rohkelt Gatorade spordijooki ja toiduaineid ning koristasime terve maja põhjalikult ära. See oli meie parim võimalus eemaldada ema keskkonnast, milles tema tagasilangus oli aset leidnud.

Pärast mõnda päeva tundis ema end küllalt hästi, et tagasi tööle minna, kuid teadsime, et võitlus ei ole veel lõppenud. Kuni selle hetkeni oli tema sõltuvuse ulatus enamikule pereliikmetest ja sõpradest teadmata. Aastate jooksul on see muutunud saladuseks – häbi allikaks, millekski, mis ühiskonnateaduste uurija Brené Browni sõnul „ammutab jõudu sellest, et temast ei räägita”.³ Kui tahtsime, et ta kainena püsiks, pidime vaikuse murdma.

Otsus rääkida sellest meie perele ja mõnele usaldusväärsele sõbrale oli raske, kuid samas väga vabastav. Häbi „hävitab selle osa meist, mis usub, et suudame muutuda ja paremaks saada”,⁴ seega andis tema sõltuvusest rääkimine minu emale (ja mulle!) taas lootust. Me ei olnud enam üksi ja esimest korda kõigi aastate jooksul hakkasime ette kujutama elu, mida ei valitse tema sõltuvus.

Lootusest kinni hoides

Ma ei püüa seda ilustada: lootuse säilitamine ei ole alati kerge. Mitmeid aastaid toetasin oma ema, kui ta püüdis kaineks saada, kuid ma valetaksin, kui väidaksin, et ei kogenud sel ajal kurbust, pettumust ja läbikukkumisi. Rääkides sõltuvuse ületamise keerulisest teekonnast, selgitas president Nelson: „Igaüks, kes otsustab ronida sellel järsul teel taastumise poole, peab valmistuma elukestvaks võitluseks. Kuid terve elu on tasu, mis on seda hinda väärt.”⁵

Kui olete kunagi armastanud kedagi, kes on kimpus sõltuvusega, siis teate, kui raske on pealt vaadata, kuidas ta ennast hävitab. Kuid isegi tagasilanguste ajal ei ole lootus kadunud. Tänu Tema lepitavale ohverdusele teab Päästja, „kuidas aidata [meid] vastavalt [meie] jõuetusele” (Al 7:12). „Paranemisega tema tiibades” (3Ne 25:2) tõstab Ta meid üles, kui oleme liiga väsinud, et edasi pürgida, „ei anna meie suhtes alla ja innustab meid ega jäta meid, kuni oleme turvaliselt kodus”.⁶

Kas olete astunud vaid esimese sammu või läbinud tuhat miili kellegagi koos taastumisteekonnal, toon järgnevalt mõned soovitused, mida olen aastate jooksul õppinud:

Aidake neil vältida olukordi, mis tekitavad kiusatust.

Olenemata sellest, kas inimene, keda te toetate, on sõber, abikaasa, pereliige või eakaaslane, on palju abi sellest, kui aitate neil vältida kiusatust tekitavaid olukordi. Näiteks iga kord kui pereliige läheb minu emaga välja sööma, palume, et meile antaks laud, mis on baarist võimalikult kaugel. Kui laud ei ole kohe vaba, siis vestleme senikaua, kui üks vabaneb.
Olge neile vahemeheks sotsiaalsetes situatsioonides.

See, et inimene, keda te toetate, teile oma sõltuvusprobleemist rääkis, ei tähenda, et nad on valmis sellest kogu maailmale rääkima. Taastumise algusstaadiumites võib olla väga raske selgitada, miks keegi teatud olukordi väldib või teatud valikuid teeb ja seda eriti võõrastele. Nendes olukordades muutke nende elu kergemaks, aidates neil selgitada, kui olukord ebamugavaks muutub.
Aidake neil leida lisatuge.

Vaatamata sellele kui seotud te taastamisprotsessiga olete, ei ole võimalik, et suudate kõike teha. Mõnikord peab ema lihtsalt rääkima kellegagi, kes on olnud samas olukorras, kellegagi, kes teda mõistab, ja see on normaalne. Professionaalsed vahendid ja tugirühmad (näiteks kiriku sõltuvuse vabanemise programm, taastumisrühmad, sõltuvus- ja käitumisspetsialistid) muudavad sõna otseses mõttes elusid, nii et ärge kartke julgustada inimest, keda te toetate, neid võimalusi kasutama.
Kui nad kukuvad, aidake nad taas püsti.

Kui elaksime täiuslikus maailmas, siis tagasilangust ei juhtuks, kuid elame surelikkuses. Kui inimene, keda te toetate, tagasi langeb, siis tuletage neile meelde, kui kaugele nad on edenenud. Innustage neid, et nad ei annaks „kunagi alla järjepidevate ebaõnnestumiste pärast ega [arvaks], et [nad] ei ole [suutelised] pattu hülgama ja sõltuvusest üle saama”.⁷ Nagu ütles vanem Ulisses Soares Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist: „[Nad] ei saa endale lubada, et [lõpetavad] oma püüdlused”⁸ (seda ei saa lubada ka teie). Tagasialangus ei vii neid tagasi algusesse. See ei kustuta tööd ja edu, mida nad on saavutanud. Neil on alati võimalik rajale tagasi pöörduda, Päästja poole vaadata ja edasi minna.
Ärge kaotage lootust.

Kui näete, kuidas teie lähedane püüab sõltuvusest vabaneda, siis võite mõnikord kahelda, kas nad kunagi sellest täielikult vabanevad. (Uskuge mind, ma tean seda tunnet. Olen sellele mõelnud sagedamini, kui tahaksin möönda.) Isegi Mormon küsis: „Ja mis see on, mida te loodate?” Kuid vaatamata sellele, kui raske ka poleks, siis „Kristuse lepituse ja tema ülestõusmise väe läbi te saate lootust” (Mn 7:41).

Kogu minu elu jooksul on ema langenud tagasi sõltuvusse rohkem, kui suudan loendada, kuid võin uhkelt öelda, et tema joomisest on möödunud juba kuus aastat. Ehkki mul on läinud aastaid, et õppida ja uurida, kuidas teda kõige paremini toetada, õpetas tema taastumise jälgimine mulle, et keegi pole kunagi päästmisest liiga kaugel. Vaatamata sellele, kui mitu korda teie armastatud inimene tagasi langeb, pürgige edasi – üritage toetada neid igal võimalikul viisil. Taastumine on elukestev protsess – pisarate, võitude, ebaõnnestumiste ja võidukäikudega täidetud teekond – ja selle eest tasub võidelda.