Sügav torkehaav südames: väärkohtlemise tajumine perekonnas
Ebaterved käitumismustrid võivad kujuneda ükskõik millistes suhetes. Nende märkamine võib paljastada väärkohtlemise või teha sellele lõpu veel enne, kui see algab.
Fotod on mõeldud näitlikustamiseks, kasutatud on modelle.
Hiljuti helistas mulle üks murest murtud isa. Tema tütar Jenna (nimed on muudetud) õppis kaugemal ülikoolis ja oli uues suhtes, mis edenes kiiresti. Jenna poisssõber Jake surus talle peale abielu ja piiras tema suhtlemist vanematega. Jenna vabandas vanemate ees ning tõi selgituseks Jake’i suure armastuse ja soovi paarina aega veeta.
Jenna pere hakkas muretsema, kui sai teada, et Jake’il on endine abikaasa ja laps, keda ta polnud Jennale maininud. Nad helistasid tema endisele abikaasale, kelle sõnul on Jake’il inetu iseloom ja ta oli armukade. Kui Jake sellest teada sai, oli ta raevunud. Ta ütles, et Jenna vanemad on kontrollivad ja viitas ajale, mil neile ei meeldinud, kui ta Jenna arukuse kulul sarkastiliselt nalja heitis. Jake käis irooniliselt peale, et Jenna hakkaks ise otsustama ja katkestaks nendega suhtlemise. Jenna vanemad olid meeleheitel, kuna nende kõnedele ja sõnumitele enam ei vastatud.
Igaüks tahab endale õnnelikku perekonda, kuid isegi siis, kui püütakse elada evangeeliumi järgi, võivad suhted hakata haiget tegema. Osa probleeme tekib peres tavaliselt arusaamatuste ja huvide vastuolu tagajärjel. Kuid psüühiliselt tervetes kodudes palutakse kehva käitumise pärast andeks ja lahendatakse tülid, samas kui ebatervetes olukordades karmid käitumismustrid või halb kohtlemine jätkuvad ning neist kujuneb välja väärkohtlemine.
Koduvägivald ja evangeelium
„Te olete murdnud oma õrnade naiste südamed ja kaotanud oma laste usalduse” (Jb 2:35).
Väärkohtlemise puhul on tegemist tahtliku kavatsusega haiget teha või kontrollida. Siia juurde kuulub terve rida käitumisharjumusi, nagu eiramine, manipuleerimine, kritiseerimine ning kehaline või seksuaalne vägivald.1 Kahjuks on väärkohtlev käitumine üldlevinud ning mõnede õpetlaste hinnangul kogeb kogu maailmas umbes veerand lastest kehalist, seksuaalset või vaimset väärkohtlemist.2 Väärkohtlemise ohvriks langemise tase on kõrge ka täiskasvanute puhul, kelle seas ligikaudu iga neljas naine ja iga kümnes mees kannatavad oma abikaasa kehalise vägivalla all.
Väärkohtlemine võib leida aset ükskõik millises suhtes ning vägivallatsejad võivad olla nii mehed kui ka naised. Kuid pigem on kontrollivaks osapooleks ning kasutavad kehalist ja seksuaalvägivalda siiski mehed. Naised on need, keda nende abikaasad tõenäolisemalt terroriseerivad ja vigastavad ning kelle üle nad domineerivad.3
Väärkohtlemine teeb kahju nii süüdlase kui ka kannatanu hingele ja on vastuolus Päästja õpetustega. Nüüdisaja prohvetid on teatanud, et neil, „kes kohtlevad halvasti oma abikaasasid või järglasi, ‥ tuleb ühel päeval anda vastust Jumala ees”.4 Väärkohtlejad sageli eiravad või väärkasutavad evangeeliumi põhimõtteid. Näiteks nõustasin ma ühte abielupaari, kus mees lävis teiste naistega ja mängis maha pere säästud, kuid selle asemel et andeks paluda, survestas ta oma naist talle andestama ja rõhutas, et naise „patt on siis suurem”, kui ta oma mehele ei andesta. Ta ei aktsepteerinud naise valu ja väitis, et on Jumala silmis õigeks mõistetud või muidu poleks ta templitöötaja. Kui ta naine rääkis Kiriku juhtidega, esitles mees oma truudusetust tühisemana ja ütles, et naine on oma muredega depressiooni tõttu liiale läinud. Mees hülgas „austuse, armastuse [ja] kaastunde ‥ põhimõt[ted]”5 ning väärkohtles oma abikaasat. Naise püüdlused evangeeliumi põhimõtete järgi elada ei suutnud parandada mehe tekitatud probleemi. Igaüks meist võib ebatervele käitumisele järele anda. Igasugusel väärkohtlemisel on teatud ühisjooned ning mida tõsisemaks ja sagedasemaks need osutuvad, seda ebatervem on suhe. Siinkohal on ära toodud viis tüüpilist väärkohtlemismustrit, mis aitavad ära tunda ebatervet käitumist teis endas ja teistes.
1. Julmus
„Oma keelega nad petavad; madude mürk on nende huulte taga. Nende suu on täis sajatamist ja kibedaid sõnu” (Rm 3:13–14).
Üks mees tuli minu juurde teraapiasse, kuigi ta naine seda ei soovinud. Naine pilkas teda, et ta „vajab abi”. Kirikus oli naine sõbralik ja vaga, kuid kodus nähvas ta oma kalkusega kui piitsaga. Ta kritiseeris mehe palka ja ütles tema õpetajaelukutse kohta „plikade töö”. Ta ütles oma pojale „Ma loodan, et sinust ei saa selline hädapätakas nagu su isa” ja veetis iga päev aega telefonis emaga oma abikaasasid halvustades. Arvustajate arvates on neil õigus valu põhjustada ja „neile meeldib teistel kannatada lasta” (ÕL 121:13). Sellised pereliikmed rikuvad Jeesuse käske „ärge mõistke kohut” ja „ärge mõistke hukka” (Lk 6:37), kui nad halvustavad, väljendavad vastikustunnet või kutsuvad teisi pilkenimedega.
2. Pettus
„Sa oled valetava vaimu võimuses ja sa oled eemale heitnud Jumala Vaimu” (Al 30:42).
Pettus on väärkohtlemisel üldlevinud, kuna vägivallatsejad alahindavad oma tegusid, süüdistavad teisi ja väänavad sõnu. See ajab ohvreid hämmingusse, nagu kirjeldas üks minu uurimistöös osalenu: „[Mu abikaasa] läks närvi, tegi siis midagi vabandamise sarnast ning ütles seejärel ikka ja jälle „Tegelikult on see sinu süü”, ‥ kuni ma hakkasin seda uskuma.”6 Sellist teise inimese reaalsuse eitamist nimetatakse gaasikeeramiseks (gaslighting) ning see tekitab ohvrites segadust ja paneb nad umbusaldama omaenda mälu ja arvamust. Muude pettusevormide sarnaselt manipuleeritakse gaasikeeramise abil vestlusi ja tehakse head nägu.
Väärkohtlejad keelduvad jõuliselt tunnistamast, et nad teevad haiget, ja väidavad sageli, et hoopis nemad on ohvrid. Kui Jenna polnud rahul, et Jake tema vanemaid kritiseeris, sai Jake vihaseks ja jäi kindlaks arvamusele, et Jenna oli teda „solvanud”. Jake oli üks neist, „kes hüüavad: Üleastumine! ‥ ja nad ise on sõnakuulmatuse lapsed” (ÕL 121:17). Ta mitte ainult ei jäänud oma valejutu juurde, vaid pani pahaks tõde.7
3. Vabandused
„Tunnista oma vigu ja seda väärust, mis sa oled teinud” (Al 39:13).
Alandlik inimene kahetseb, kui ta on teistele haiget teinud, ning parandab meelt ja käitub paremini. Väärkohtleja leiab südametunnistuse hääle eiramiseks vabandusi. Üks minu uurimistöös osalenud mees meenutas: „Tundsin end kehalise väärkohtlemise tõttu kohutavalt, kuid siis mõtlesin hiljem, et seda poleks juhtunud, kui ta vaid oleks oma suu kinni hoidnud.” Tema „kurbus polnud meeleparanduseks” (Mr 2:13), vaid sõge viha ja süüdistamine ei lasknud sel aset leida.
Teraapias ütlesin ma kord ühele naisele, et ma polnud kunagi märganud temas Jumalale meelepärast kurvastust oma mehe aastatepikkuse kritiseerimise pärast. Ta ei vastanud sellele kahetsusega, vaid tusatsedes: „Tore! Veel üks asi, mida ma ei tee!” Väärkohtlejad ei võta endale vastutust ning on pirtsakad ja kaitsepositsioonil. Nad solvuvad iga pisiasja peale.
4. Uhkus
„Arva[ke] alanduses üksteist ülemaks kui iseennast” (Fl 2:3).
Uhkusega käib kaasas eneseõigustus ja enesekesksus. Üks mees sõimas oma naist ja lapsi iga kord, kui ta arvas, et nad on tema vastu „lugupidamatud”. Kui nende arvamus ei ühtinud tema omaga, „õõnestasid nad tema autoriteeti” või „ei kuulanud tema sõna”. Uhkus on võistlushimuline ning keskendub väele ja võitmisele. Sellele vastupidiselt on eluterve perekond koostööaldis, pereliikmete õigused on tasakaalus ja nad „kohtle[vad[ teist õiglaselt” (4Ne 1:2). Abikaasad peaksid olema võrdsed kaaslased,8 nii et kummalgi on sõnaõigus ja kõik arvamused on hinnatud.
5. Kontroll
„Kui ‥ rakendame ‥ õigemeelsusetut valitsemist või võimu või sundust inimlaste hingede üle, siis ‥ taevad eemalduvad” (ÕL 121:37).
Kuigi me hindame valikuvabadust, on see üllatav, kui sageli pereliikmed ütlevad üksteisele, kuidas mõelda, tunda ja käituda. Osa isegi hoiab teisi oma kontrolli all hirmutamise, häbistamise, armastamast lakkamise või ähvardamisega. Ühel mehel olid karmid ootused, et ta naine peaks iga päev teatud kellaajal hommikusööki valmistama, vastama teatud intiimsetele nõudmistele ja kuulama mehe „muresid”, mis hõlmasid tavaliselt seda, kuidas naine saaks ennast parandada. Ta jälgis, millele naine raha kulutas, ning sai vihaseks, kui ta mehe sõnumitele kiiresti ei vastanud.
Üks ema väljendas regulaarselt, kuidas ta on oma teismeealises tütres pettunud iga kord, kui tüdruk oli kurb või ei käitunud vastavalt ema standarditele. Kui tema ootusi ei täidetud või kui ta abikaasa väljendas muret, lõpetas ta jäiselt nendega rääkimise.
Lootus ja tervenemine
„Ma olen kuulnud su palvet, ma olen näinud su silmavett! Vaata, ma teen sind terveks” (2Kn 20:5).
Kuigi väärkohtlemine on südantlõhestav, on muutus alati võimalik. Kannatanud saavad otsida haavade parandamiseks vaimset ja asjatundlikku abi ning Päästja lepituse väge. Abi leidmiseks külastage lehekülge abuse.ChurchofJesusChrist.org.
Väärkohtlejad peavad meelt parandama ja abi otsima. Selleks on vaja „lasku[da] alandlikkuse sügavustesse” (3Ne 12:2) ja täielikult oma käitumise eest vastutada. Muutus nõuab enamat kui lühiaegseid lubadusi ja pindmisi jõupingutusi. Põhjaliku meeleparanduse valu vaevab hinge ja osa pole nõus seda tegema, mistõttu kannatanud peavad enese kaitsmise osas raskeid otsuseid langetama.9
Meie Taevane Isa muretseb meie pärast nagu see ahastav isa, kes mulle oma tütre pärast helistas. Jumala armastus on „suu[r] kui igavik” (Ms 7:41) ja Tal on väga valus, kui Ta lapsed üksteisele haiget teevad. Vesteldes Eenokiga hellalt, Ta nutab. „Vaata neid oma vendi, nad on minu enda kätetöö ja ‥ [ma olen] andnud ka käsu, et neil tuleb üksteist armastada, ‥ aga vaata, nad on südametud ja nad vihkavad omaenese verd” (Ms 7:32–33). Taevas ja maa peal nutetakse, kui keha ja hing saavad haiget. Kuid alandlikkuse, Jumala väe ja vajadusel erialaspetsialisti abigag on võimalik kahjulik käitumine lõpetada ning väärikas, turvaline ja armastav kodu luua.