Kuidas ma seksuaalse väärkohtlemise järel terveks sain
Olin elanud õudusunenäos, kuid sain hiljem teada, et saan loota süngeimatel hetkedel oma Päästjale.
Foto: Getty Images, mõeldud näitlikustamiseks, kasutatud on modelli
Minu õudusunenägu algas, kui olin kõigest seitsmeaastane ja mu ema uuesti abiellus. Mu uus kasuisa meeldis mulle väga. Ta oli sõbralik ja sobis hästi meie perekonda. Tundsin end temaga turvaliselt. Kõik oli suurepärane, kuni ühe päevani, mil kõik olid millegagi hõivatud ja ta mind seksuaalselt väärkohtles.
Ma ei saanud aru, mida ta oli minuga teinud. Tundsin hirmu, olin segaduses ja mul oli nii häbi. Kuid ma kartsin kellelgi rääkida. Arvasin, et see ei lase mu perel taas õnnelik olla ja et keegi mind nagunii ei usu. Seega otsustasin vaikida.
Ta oli mulle vaid sel ühel korral haiget teinud, kuid see mälestus väärkohtlemisest jäi mind alatiseks painama. Muutusin lõpuks nii paranoiliseks, et keegi näeb mu valu läbi ja paljastab mu saladuse, et püüdsin tõde varjata kasuisaga heaks sõbraks saades. Ta oli minuga eriti sõbralik ja ta hakkas mulle ka tegelikult jälle meeldima.
Kuid siis olukord halvenes. Kui mu ema hakkas öösiti tööl käima, hakkas kasuisa mind regulaarselt väärkohtlema. Tundsin end nii abitult. Tahtsin kõik ära rääkida, kuid mu kasuisa meeldis kõigile ja arvasin, et kõik on tema poolt. Seega kui olin õhtuti üksinda, anusin ma, et Jumal aitaks mul mu saladust hoida.
Ärarääkimine
Ühel päeval väärkohtlemine viimaks lõppes. Mul polnud aimugi, miks. Kuigi ta ei teinud mulle enam haiget, tundsin ma end räpasena ja mul oli häbi. Ma vihkasin iseennast. Mõnikord ma isegi arutlesin, kas surm oleks kergem kui mu reaalne olukord. Tahtsin ikka veel kõik ära rääkida, kuid kartsin, mis tõele järgneb.
Kuid siis ühel pühapäeval, kui ma olin 14-aastane, kuulasin ma kirikus õppetundi suurte otsuste langetamisest. Mu õpetaja julgustas meid paastuma ja palvetama ning lubas, et Jumal annab meile jõudu õigesti tegutseda. Ma ei lakanud ka pärast kirikut tema sõnadele mõtlemast. Mõtisklesin, et kui ma paluksin, kas Jumal tõepoolest aitaks mul kõik ära rääkida?
Järgmisel päeval ma paastusin, et koguda julgust emale väärkohtlemisest rääkida. Ma ei suutnud koolis keskenduda, sest mõtlesin vaid sellele, kuidas ta reageerib. Kui ma koju jõudsin, tundsin ma end erakordselt halvasti. Palvetasin ja palusin taas jõudu, kuid tundsin, et pole valmis talle rääkima.
Pöördusin ema poole õhtul, kui ta õhtusööki valmistas. Ma ei teadnud, mida öelda, kuid kui ma talle silma vaatasin, leidsin julgust rääkima hakata. Kui ma suu avasin, tuli sealt kõik, mida olin aastaid varjanud.
Istusime emaga diivanil ja nutsime. Hiljem võtsime ühendust kogudusejuhatajaga ja helistasime politseisse. Mu kauisa võeti tema tegude eest vastutusele ja mina sain vajalikku kaitset – ma ei pidanud teda enam kunagi nägema.
Tervenemise rada
Tookord oli raske, kui pidin oma kogemusest ametiisikutele jutustama ja kui sõbrad küsisid, kus mu kasuisa on, kuid kuna mu pere mind toetas, polnud ma enam üksinda. Me koondusime üheskoos uue peremoto taha: „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks” (Fl 4:13). Ka meie sugulased pakkusid oma armastust ja tuge ning aja jooksul algas meie ühine tervenemine.
Ema ja mina käisime mõlemad professionaalsel nõustamisel, millest oli suur abi. Minu nõustaja oli just selline, keda vajasin. Ta aitas mul kõiki mu tundeid mõista ja halbade mälestustega toime tulla. Ma ei saanud enne aru, kui valus mul oli olnud, kuni hakkasin end taas tervena tundma.
Ma ei arvanudki, et valu haihtub pelgalt ärarääkimisega, kuid ma ei mõistnud ka, kui palju aega (ja kannatlikkust) tervenemine võtab. Olin tundnud end nii kaua väärtusetuna. Pidin õppima end uuesti armastama.
Leidsin enim rahu, kui pöördusin oma Päästja ja Taevase Isa poole. Mõistes, et nad teavad täpselt, kuidas ma end tunnen, andis see mulle jõudu ja lootust. Lootsin süngeimatel hetkedel neile. Aja jooksul hakkasid mälestused tuhmuma ja tundsin Päästja armastuse kaudu tõelist rahu.
Tervenemisprotsessi juures oli väga tänuväärne mõistmine, et mu tulevik on helge. Kui mind väärkoheldi, et suutnud ma normaalset elu isegi ette kujutada. Tundsin, et olen jäädavalt katki. Kuid abi ja tervenemise kaudu leidsin ma, et mul on, mida oodata. Hakkasin rääkima oma lugu teistele tüdrukutele, kes olid haiget saanud, ja otsustasin isegi misjonile minna. Tunnistuse teistega jagamine andis mulle jõudu.
Minu kasuisa teod ei defineeri seda, kes ma olen. Ta muutis mu elu igaveseks, kuid mina olen otsustanud kasutada oma kogemust teiste aitamiseks. Mõni päev on ikka veel raske, kuid Issand on mind selle kõige kaudu tugevdanud ja ma tean, et Ta jätkuvalt aitab mind. Minust on saanud ohvri asemel ellujääja.