„Sa oled seda alati teadnud.” – Liahoona, märts 2023
Usuportreed
Sa oled seda alati teadnud
Ma olin saanud taastatud evangeeliumi kohta tunnistuse, kuid mu tööleping teise kiriku õpetajana kehtis veel 10 kuud.
Leslie Nilssoni foto
Kui ma olin umbes üheksa-aastane, hakkas mul hammas valutama. Valu muutus väljakannatamatuks, kuid meil polnud raha, et hambaarsti juurde minna. Tollal elasin ma oma inglist vanaemaga Mehhikos.
Ta küsis minult pisarsilmil: „Kas sa usud Jeesusesse ja et Ta saab sind aidata?”
Ütlesin talle, et usun küll. Ta palus mul minna teise tuppa, põlvitada ja imet paluda. Ma palvetasin kogu südamest, kuid midagi ei juhtunud. Pettunult surusin ma nii tugevasti, kui suutsin vastu lõuga ja ütlesin veel teisegi palve. Valu kadus peagi! Kui ma jooksin sellest vanaemale rääkima, leidsin ma ta põlvili anumas, et Jumal ta väikest lapselast aitaks. See vaatepilt pole mul kunagi meelest läinud ja ma olen oma vanaemale tänulik.
Järgnesid teisedki vaimsed kogemused.
Kui ma sain 14aastaseks, kolisin oma vanemate ja õdede-vendade juurde Ameerikasse Texase osariiki. Leidsin sealt kohaliku kiriku ja hakkasin regulaarselt kohal käima. Tänu Jumalaga seotud kogemustele tahtsin jagada Ta nime ja evangeeliumi kõigiga, kes mind kuulda tahtsid. 15-aastaselt läksin ma usuteaduse kooli, et saada kirikuõpetajaks. Käisin kaks aastat enne ja pärast kooli ning nädalavahetusel piiblitundides.
Ühel hommikul kuulsin keskkoolis poiste riietusruumist kära. „Igavene mormoon!” karjus keegi. Ma polnud seda sõna varem kuulnud, kuid see kõlas nagu solvang.
Sain hiljem teada, et see, kelle peale karjuti, oli mu hea sõber Derek.
„Mul on kahju, et sind mormooniks hüüti,” ütlesin ma.
Derek naeratas ja küsis: „Sa vist ei tea, mida mormoon tähendab?”
Ta ütles mulle, et see oli Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmete hüüdnimi.
„Kas sa oled siis kristlane?” küsisin ma.
Kui ta vastas jaatavalt, oli mul hea meel teada, et me mõlemad usume Jeesusesse Kristusesse.
„Kas sa oled küsinud Jumalalt?”
„Kes on mormoonid,” mõtisklesin ma, „ja mida nad usuvad?”
Läksin internetti, et teada saada. Mõne minuti pärast olin ma jõudnud otsusele, et mu sõber polegi kristlane ja et ta läheb põrgusse. Seega alustasin missiooni, et teda päästa.
Kahe järgmise aasta jooksul lugesin ma läbi kõik raamatud, mis ma Kiriku kohta leidsin, sealhulgas Mormoni Raamatu – kaks korda. Lisaks kohtusin Dereki ja põhimisjonäridega, et neid aidata püüda.
17-aastaselt lõpetasin usuteaduse kooli, mind pühitseti kirikuõpetajaks ja minust sai Texases ühe väikese koguduse pastor. Kaks kuud pärast ametisse pühitsemist oli mul misjonäridega järgmine vestlus.
Üks neist küsis: „Sa oled lugenud Mormoni Raamatut ja osalenud kõigis meie õppetundides, kuid kas sa oled küsinud Jumalalt, kas meie sõnum on tõsi? Sa ju tunneksid Tema vastuse ära, onju?”
„Loomulikult,” vastasin ma uhkelt.
„Ma näen, et sul pole siin midagi kaotada,” vastas misjonär. „Kui sa küsid Jumalalt, kas see, mida su sõber usub, on tõsi, ja Jumal vastab eitavalt, siis oled sa oma missiooni, mille nimel sa seda teekonda alustasid, täitnud. Kuid kui Ta ütleb, et meie sõnum on tõsi, siis mõtle, kui palju sa võiksid kasu saada.”
Ma polnud kunagi sellele niiviisi mõelnud. Tol õhtul lugesin oma toas salme Moroni 10:3–5 ja laskusin siis põlvili. Vastus Jumalalt oli lihtne, kuid vägev. Ta vastas mulle vaiksel tasasel häälel: „Sa oled seda alati teadnud.”
Uus jüngripõlve peatükk
Mis saab nüüd mu õpetajaametist, kui mul on tunnistus taastatud evangeeliumi kohta? Mu tööleping kirikuõpetajana kehtis veel 10 kuud. Ma palvetasin palju ja pidasin Jumalaga nõu ning otsustasin oma teenistusaja lõpuni teenida. Jagasin kümne järgmise kuu jooksul traditsioonilisi piiblitõdesid, kuid võimaluse korral lisasin ka õpetusi taastatud evangeeliumi vaatenurgast nähtuna. Need tõed leidsid inimestes vastukaja ja mu väike karjake kasvas kahekümnest saja viiekümneni.
Kui mu leping lõppes, pakuti mulle alalist õpetajakohta, kuid ma teadsin, et mul on aeg Kirikus ristitud saada. Mul oli aeg alustada uut jüngripõlve peatükki.
Kui ma seda oma pereliikmetele ütlesin, polnud nad algul õnnelikud. Kuid kolm kuud pärast Kirikuga liitumist ristisin ma oma ema, õe ja venna. Kui ma olin teeninud Oklahomas Oklahoma City misjonil, ristisin ma ka oma noorema õe.
Kui keegi küsib, miks ma muutsin oma usku, vastan ma alati: „Ma ei muutnud oma usku – olen endiselt pühendunud kristlane. Pigem lihtsalt tugevdasin oma suhet Päästjaga, liitudes ristitud liikmena Tema Kiriku – Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga. Tänu evangeeliumi taastamisele, Mormoni Raamatule, nüüdisaja prohvetitele ning templis saadavatele pühadele päästmise ja ülenduse talitustele tunnen ma Teda nüüd varasemast isiklikumalt ja lähedasemalt.”
Täna on mul eriline võimalus töötada põhikohaga seminariõpetajana. Ma pühendan ikka veel oma elu Jeesusele Kristusele ja Ta evangeeliumile. Ja ma kuulutan ikka veel kõigile, kes kuulavad, „suurt rõõmu” (Lk 2:10).