„Oma rahu ma annan teile.” – Liahoona, märts 2023.
„Oma rahu ma annan teile”
Needsamad sõnad: „Ole vait ja vaga!”, mida Jeesus ütles tol tormisel ööl Galilea järvele, lausub Ta meie elutormide käes ka meile.
Minu ja mu pere jaoks oli 1944. aasta külm talv hirmu ja kindlusetuse aeg. Isa oli kaugel läänerindel ning ema nägi vaeva, et oma nelja last toita ja soojas hoida, kui sõda meie kodu Tšehhoslovakkias ähvardas.
Iga päevaga oht üha suurenes. Lõpuks otsustas ema põgeneda oma vanematekoju Ida-Saksamaal. Mingil kombel õnnestus tal meid kõiki ühele viimasele läände suunduvale põgenikerongile saada. Läheduses toimunud plahvatused, murelikud näod ja tühjad kõhud meenutasid kõigile rongis olijatele, et me sõitsime läbi sõjatsooni.
Ühel õhtul, kui rong oli varude pealelaadimiseks peatuse teinud, ruttas ema rongilt maha, et toitu otsida. Naastes avastas ta õudusega, et rong, kus viibisid tema lapsed, on läinud!
Ta pöördus hirmust tulvil, meeleheitlikus palves Jumala poole ja asus siis meeletuna pimedas rongijaamas ringi vaatama. Ta jooksis rööbastelt rööbastele ja rongist rongi. Ta teadis, et kui rong peaks lahkuma enne, kui ta selle üles leiab, ei pruugi ta meid enam iial näha.
Elutormid
Päästja sureliku teenimitöö ajal said Ta jüngrid teada, et Ta suudab meie elutorme vaigistada. Ühel õhtul, kui Ta oli päev läbi järve ääres õpetanud, tegi Ta ettepaneku: „Lähme üle teisele poole” Galilea järve (Mk 4:35).
Kalda äärest lahkunud, leidis Jeesus endale paadist puhkamiseks sobiliku koha ja jäi magama. Peagi muutus taevas tumedaks ja „tõusis kange tuulispea ja lõi laineid paati, nõnda et paat juba täitus”. (Vt Mk 4:37–38.)
Me ei tea, kui kaua jüngrid vaeva nägid, et paati vee peal hoida, kuid lõpuks ei saanud nad enam kauem oodata. Nad olid paanikas ja hüüdsid: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Mk 4:38)
Igaühel meist tuleb ette ootamatuid torme. Me võime tunda ses katsumusi ja proovilepanekuid täis surelikus elus ahastust, heitumust ja pettumust. Me süda murdub meie enda ja nende pärast, keda me armastame. Me muretseme, kardame ja kaotame mõnikord lootuse. Sellisel ajal võib igaüks meist hüüda: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et ma hukkun?”
Noorena oli üks mu lemmiklaule „Issand, näe, tõusnud on raju”.1 Ma kujutasin ette, kuidas ma olen paadis, kui „mäslevad vetevood”. Sellele järgneb laulu olulisim ja kauneim osa: „Sul’ tuuled ja lained ju alluvad: vaikivad.” Seejärel tuleb tähtis sõnum: „Ei upu ju laev, millel puhkama on heitnud Ta, kes loonud maailma.”
Kui me võtame Jeesuse Kristuse, Rahuvürsti oma paati, pole meil vaja karta. Me teame, et võime meis endis ja meie ümber keerlevates tormides rahu leida. Pärast seda, kui Ta jüngrid hüüdsid abi järele, Jeesus „tõusis üles ja sõitles tuult ning ütles merele: „Ole vait ja vaga!” Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks.” (Mk 4:39)
Needsamad sõnad: „Ole vait ja vaga!”, mida Jeesus ütles tol tormisel ööl Galilea järvele, lausub Ta meie elutormide käes ka meile.
„Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab”
Me võime küsida koos jüngritega: „Kes see siis õieti on, et ka tuul ja meri kuulevad tema sõna?” (Mk 4:41)
Jeesus pole ühegi teise inimese sarnane. Jumala Pojana kutsuti Ta täitma ülesannet, mida keegi teine ei suutnud.
Oma lepituse kaudu ja meile täiesti mõistetamatul kombel võttis Päästja enda kanda „kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi” (Al 7:11) ning „kogu kokkukuhjunud sureliku patukoorma”.2
Kuigi Ta ei võlgnenud õiglusele mitte midagi, tasus Ta „kogu õigluse nõuete” (Al 34:16) eest. Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja Boyd K. Packeri (1924–2015) sõnul: „Tema polnud midagi valesti teinud. Sellele vaatamata koges Ta kõike – kogu süütunnet, leina ja kurbust, valu ja alandust, kogu vaimset, emotsionaalset ja füüsilist piina, mida inimkond tunda võib.”3 Ja Ta sai sellest kõigest jagu.
Alma kuulutas prohvetlikult, et Päästja „võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma ahelad, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende nõrkused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele”. (Al 7:12)
Keset põletavaid piinu ja armastusest meie vastu sündinud jumaliku anniga maksis Jeesus Kristus meie lunastamiseks, tugevdamiseks ja päästmiseks vajaliku hinna. Vaid lepituse kaudu leiame rahu, mida nii väga selles elus tahame ja vajame. Päästja lubas: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Jh 14:27)
Rahu võimalused
Jeesus Kristus, kes valitseb kõigi loodusjõudude üle, võib kergendada ka meie koormaid. Tal on vägi tervendada nii üksikisikuid kui ka rahvaid. Ta on näidanud meile teed tõelise rahuni, kuna Ta on „Rahuvürst” (Js 9:6). See rahu, mida pakub Päästja, võiks muuta kogu inimeksistentsi, kui Jumala lapsed seda lubaksid. Tema elu ja õpetused annavad meile võimalusi Ta rahu tunda, kui me Tema poole pöördume.
„Õppige minu käest,” ütles Ta, „ja kuulake minu sõnu; kõndige minu Vaimu tasaduses ja teil saab olema rahu minus.” (ÕL 19:23)
Me õpime Tema käest, kui ülendame oma meelt palvetades, uurime Ta elu ja õpetusi ning „seis[ame] pühades paikades”, sh templis (ÕL 87:8; vt ka 45:32). Käige Issanda kojas nii sageli, kui saate. Tempel on nüüdisajal üha suurenevate tormide käes rahulik varjualune.
Minu kallis sõber, president Thomas S. Monson (1927–2018), on õpetanud: „Kui siseneme [templisse] ja peame meeles seal sõlmitud lepinguid, suudame toime tulla mis tahes katsumusega ja jagu saada mis tahes kiusatusest. Tempel annab elule eesmärgi, toob hingerahu – mitte seda rahu, mida suudab anda teine inimene, vaid rahu, mida lubas Jumala Poeg.”4
Me kuulame Ta sõnu, kui võtame kuulda Ta õpetusi nii pühakirjades kui ka Ta elavatelt prohvetitelt, jäljendame Tema eeskuju ja tuleme Ta Kirikusse, kus meiega ollakse osaduses ning kus meid õpetatakse ja kosutatakse Jumala hea sõnaga.
Me kõnnime Tema Vaimu tasaduses, kui me armastame, nagu armastas Tema, andestame, nagu andestas Tema, parandame meelt ja muudame oma kodud kohaks, kus me võime tunda Tema Vaimu. Me kõnnime Ta Vaimu tasaduses ka siis, kui me aitame teisi, teenime rõõmsalt Jumalat ja püüame saada „Kristuse rahuarmastava[teks] järgija[teks]” (Mn 7:3).
Need usku ja tegusid täis sammud viivad õigemeelsuseni, õnnistavad meid jüngrirajal ning annavad meile püsiva rahu ja eesmärgi.
„Et teil oleks rahu minus”
Tol pimedal paljude aastate tagusel õhtul lasus mu ema ees tolles sünges rongijaamas valik. Ta oleks võinud istuda ja kurta laste traagilise kaotamise üle või asuda usus ja lootusrikkalt tegutsema. Ma olen tänulik, et ta usk seljatas hirmu ja lootus sai jagu meeleheitest.
Ta leidis viimaks meie rongi mingist jaama kõrvalisest piirkonnast. Seal saime lõpuks uuesti kokku. Mu ema eeskuju, kui ta usu ajel tegutses, aitas meil tol õhtul ning paljudel tulevastel tormistel päevadel ja öödel vastu pidada, kui me helgemat tulevikku lootsime ja selle nimel töötasime.
Nüüdisajal leiavad paljud Jumala lapsed, et ka nende rong on teisaldatud. Sõda, pandeemia ning tervise, töö, õpivõimaluste ja armsate inimeste kaotamine on nende tulevikulootused ja -unistused minema viinud. Nad on meeleheitel, üksinda ja kitsikuses.
Vennad ja õed, kallid sõbrad, me elame raskel ajal. Rahvad on nõutud, maa kohal lasub kohtumõistmine ja rahu on võetud maa pealt. (Vt ÕL 1:35; 88:79.) Kuid isegi, kui me peame kannatama, ahastama ja Issanda järele ootama, ei tule rahu meilt südamest võtta.
Tänu Jeesusele Kristusele ja Tema lepitusele meie palvetele vastatakse. Kõik toimub Jumala ajastuse järgi, kuid ma tunnistan, et meie õigemeelsed soovid ühel päeval täituvad ja meile korvatakse kõik kaotatu, kui me kasutame jumalikku meeleparanduse andi ja jääme ustavaks.5
Me terveneme nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Me seisame puhta ja pühana kohtulaua ees.
Me kohtame meile armsaid inimesi taas hiilgava ülestõusmise ajal.
Kuid vahepeal saame tröösti ja julgustust, kui loodame Päästja lubadusele: „Et teil oleks rahu minus.” (Jh 16:33)