„Ülesäratamise vägi.”– Liahoona, märts 2023.
Jeesuse imeteod
Ülesäratamise vägi
Me saame aidata nende meelt ülendada, kes Päästjalt vabastust ootavad.
Kaotasime. Jälle. Langesin, pea norus, toolile. Olin vaid pealtvaataja, kuid ei jaksanud siiski püsti seista. Meie naiskond oli nii kõvasti üritanud. Osal oli sinikaid. Osa lonkas platsilt minema. Pärast meie keskkooli jalgpallinaiskonna järjestikuseid kaotusi polnud me pelgalt lüüa saanud – meie südamed olid murdunud.
Just siis, kui meeleheide näis minus võimust võtvat, sammus üks naiskonna noorimaid tüdrukuid minust mööda. Sihikindlus ta näos püüdis kohe mu tähelepanu.
Jälgisin, kuidas ta iga mõne sammu järel igale tüdrukule käe sirutas, kuid mitte selleks, et lüüasaamist tunnistada. Selle asemel jagas ta igaühele neist kiitust, tröösti ja kaastunnet. „Ma ei ole iial näinud sind nii kõvasti jooksmas, et igaks sööduks kohale jõuda. See oli sinu parim mäng.” Ja teisele: „Oo, imeline mäng. Tõsiselt! Sa olid täna hakkamist täis!”
Ta lõi ühe käega nendega patsi, toetades samal ajal teise käe kellegi õlale või patsutades sellega õrnalt sinikaid ja muruplekke täis jalga. Võisin tunda, et ta kandis endas sellist väge, mis temast mingil kombel iga naiskonnaliikme südamesse kandus. Naeratused hakkasid valusatest näokrimpsutustest ja pettumusest läbi murdma. Aeglaselt, üksteise järel, tõusid mängijad püsti ja igaühest neist õhkus hoopis teine tunne.
Keda huvitasid sinikad ja valu? Keda huvitasid viha ja pettumus? Ei kedagi. Kuid kuidas võis pelk käesirutus kellegi kannatustest välja kiskuda ning talle eesmärgi ja jõu anda?
Lubage mul jagada midagi, mida ma olen õppinud Päästja kergendava väe ja selle kohta, kuidas me saame mu jalgpallinaiskonda kuulunud sõbranna sarnaselt aidata.
Me võime lugeda Uuest Testamendist Jairuse tütre kohta järgmist lugu.
„Siis tuleb üks kogudusekoja ülemaid, Jairus nimi, ja langeb [Jeesust] nähes tema jalge ette maha
ja palub teda väga ning ütleb: „Mu tütreke on hinge vaakumas; ma palun, et sa tuleksid ja paneksid oma käed tema peale, et ta saaks terveks ning jääks ellu!”
Ja [Jeesus] läks temaga.” (Mk 5:22–24)
„Ja [Jeesus] läks temaga”
Ma armastan seda rida: „Ja ta läks temaga.” (Mk 5:24) Ime polnud veel sündinud. Tegelikult tuli ette veel traagilisi viivitusi, enne kui see pere sai seda, mida nad anusid. Kuid Kristus oli juba koos nendega teele asunud.
Kui me vajame midagi, mida me ei saa ise enda heaks teha, võime me usaldada, et Jeesus on teel. Ja me võime usaldada, et kui me ootame usuga, et meie või meile armsate inimeste elus Tema imed sünniksid, kõnnib Ta meiega. Ta kõnnib koos meiega läbi kogu ärevuse, hirmu ja kurbuse, mis võivad meid meie vabastamiseni viival teel ees oodata.
„Et sa tuleksid ja paneksid oma käed tema peale”
Tervenemine pole meie anda, kuid me saame tuua Jairuse-sarnaselt Jeesuse Kristuse, Meisterravitseja, nende juurde, keda armastame. Jairus teadis, et Päästja võis oma kätega kellegi kannatustest välja kiskuda ning talle eesmärgi ja jõu anda.
Ma nägin seda meie valgustandva jalgpallimängija juures. Ta jagas Kristuse valgust jalgpalliplatsil ja lasi Tal tervendada. Jeesuse valgust ülal hoides aitas ta koguda Iisraeli.
Me kõik vajame kedagi, kes meid meie endi asemel päästaks. Ükskõik kui haavatavana see ka meid ei näita, võime me usaldada, et Taevane Isa andis Päästja, kes saab aidata meid meeleheitest välja tõmmata. Ja me võime sellest koos Temaga osa võtta, nii nagu mu jalgpallisangar seda tegi.
Kuid kui asjad peaksid Tema õnnistusi oodates ainult halvemaks minema?
„Mis sa õpetajat veel tülitad?”
Jairuse koja poole minnes tulid Jeesusele teel ette takistused. Tänavad olid rahvast täis ja kui Ta püüdis endale teed teha, puudutas üks suure usuga naine, kes oli samuti Tema tervendavat kätt oodanud, Ta riideid.
„Sest ta mõtles: kui ma aga puudutaksin tema riideid, saaksin ma terveks.
Ja kohe kuivas tema vereläte, ja ta tundis oma ihu vaevast terveks saanud olevat.” (Mk 5:28–29)
Kui hirmul oli Jairus? Kuivõrd see viivitus talle meelehärmi tegi? Kui ta oma kojast lahkus, oli ta tütar juba hinge vaakumas. Ja kui Päästja terveks saanud naise üles leidis ja temaga rääkis, saabus keegi Jairuse perest halbade uudistega: „Su tütar on surnud, mis sa õpetajat veel tülitad?” (Mk 5:35)
Milline õnnistus see oli naisele, kes oli nii kaua oodanud! Ja milline tragöödia Jairusele ja ta perele, kel polnud üldse aega oodata! Mõnikord, kui me parasjagu ootame, võib olla raske säilitada lootust, et Ta tuleb. Kuid Jairuse ja ta pere jaoks tundus nüüd olevat liiga hilja, et neile vajalikku imet loota. Tütar oli surnud. Miks õpetajat veel tülitada?
Miks? Sest me seame vahel Päästja imedele piiranguid, mis ei oma mingit tähtsust. Meie tähtajad Teda ei kohusta, ka ei piira Ta väge see, mida meie võimalikuks peame.
Kui me ootame, usk silmis, näeme me kinnitusi, et Tema pääste on tulemas (vt Al 58:11). Need kinnitused võivad muuta meie südant ja kindlustada meie usku Temasse. Ka siis, kui tundub, et võimalus on läinud, on Ta alles teel. Teie hetk ootab ees.
Gabriel Max, Peter Horree. Jairuse tütre ülesäratamine, Alamy Stock Photo
„Ära karda, usu vaid”
Kohe, kui Päästja halbu uudiseid kuulis, ütles Ta Jairusele: „Ära karda, usu vaid!” (Mk 5:36) Päästja sõnad Jairusele näitavad, kui innukas Ta on meile ootamise ajal kinnitust andma. Tema teenimistöö ei peatu ka siis, kui meie peatume. Ta õhtutas Jairust kohe usuga edasi minema.
„Ja sisse minnes ütleb ta neile: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!” ‥
Ja lapse käest kinni hakates ütleb ta temale: „Talitaa kuum!” see on tõlgitult: neitsike, ma ütlen sulle, tõuse üles!” (Mk 5:39, 41)
Kas te kuulsite seda? Ta hakkas „lapse käest kinni”. Tema kätes on vägi. President Howard W. Hunter (1907–1995) on öelnud: „Millele iganes Jeesus käed peale paneb, see elab.”1 Mida me saame teha, et Ta tervendavast käest paremini kinni haarata? Ja kuidas me saame olla Tema käed, et aidata teiste meelt ülendada, kui nende süda valutab või nad meelt heidavad?
„Ja sedamaid tõusis neitsike üles ja kõndis”
Eluvaim naasis silmapilkselt Jairuse tütresse: „Ja sedamaid tõusis neitsike üles ja kõndis.” (Mk 5:42) Surelikkus toob endaga voodid, kust me tõusma peame. Meie kõigi jaoks on need voodid veidi erinevad, alates platsil kaotamisega kaasnevast heitumusest kuni armsa inimese surmani välja. Kannatused on paratamatud. Kuid Tema ei jäta meid iial maha, ükskõik kui kohutav või lõplik olukord ka ei näi. Mõnikord laseb Ta meil minna läbi elutute või mahajäetud paikade, et Ta saaks käed välja sirutada ja need paigad eluga täita.
Ta näitab meile oma lepituse märgiga – kummaski käes oleva naelajäljega –, et me oleme Ta teenimistöö: „Vaata, ma olen märkinud sind oma peopesadesse.” (1Ne 21:16) Kristuse teenimistöö oli, on ja saab alati olema tõsta meid üles surmast, mille eest me ei suuda ei füüsiliselt ega vaimselt põgeneda, ning see kõik saab võimalikuks Ta lepitusohvri kaudu.
Sellise südamevalu ja selliste väljakutsete tekkides võime me ette kujutada, kuidas Ta käed, märk kummaski peopesas, toovad mitte ainult headust ja armastust, vaid väge neist jagu saada. Kui me rakendame Temasse usku, võidab maailma Päästja täieliku taastamise läbi kõik, millega me silmitsi seisame.
Ja me saame olla Tema käepikendus kõigile, kes Ta puudutust vajavad.
Ma tunnistan, et igaüks meist tõmmatakse välja meie jõuetustest ja lõpuks ka hauast. Pidage meeles, et kui ka kõik peaks tunduma kadunud, on Tema kohal ja sirutab välja oma päästvat väge täis käed. Kujutage ette seda rõõmu, mis sellega kaasneb, kui Ta teile käe ulatab ja kuulutab: „Ma ütlen sulle, tõuse üles!” Ja üles me tõuseme.