„Juutide matmiskombed.” – Liahoona, märts 2023
Juutide matmiskombed
Laatsarus, Marta ja Maarja olid vend ja õed, kes elasid Betaania linnas. Nad olid Päästja sõbrad ja Ta käis neil palju külas. Mingil hetkel oma teenimistöö ajal lahkus Jeesus Juudast, kus Betaania asus, kuna tolle piirkonna juudid ihkasid Teda tappa (vt Jh 10:39–40). Kui Jeesus oli ära, jäi Laatsarus haigeks ning ta suri ja maeti juutide kommetele kohaselt (vt Jh 11:1–17).
Järgnevalt on kirjas mõned kombed, mida Laatsaruse surma ja matmise puhul tõenäoliselt järgiti.
Pärast inimese surma suleti ta silmad. Surnukeha pesti selliste lõhnaainetega nagu nard, mürr ja aaloe (vt Lk 23:56; Jh 19:38–40).
Noah Regani illustratsioonid
Surnukeha mässiti linasse ja viidi perekonna koju, kus sugulased ja naabrid võisid seda vaatamas käia (vt Ap 9:37).
Tavaliselt kanti surnukeha kaheksa tunni jooksul pärast surma kanderaamiga hauda, et kõik külastajad võiksid seda näha (vt Lk 7:12–14). Naised käisid matuserongkäigu eesotsas. Pereliikmed rebisid leina märgiks oma riideid.
Osa haudu raiuti kalju sisse (vt Mt 27:58–60). Hauaavaused olid väikesed ja inimesed pidid sisse minnes kummardama.
Surnukeha asetati kivist raiutud pingile. Haua ette lükati suur ümmargune kivi, et vargad ega loomad ei saaks sinna sisse minna.1
Kui Jeesus oli Laatsaruse surnuist äratanud, oli Ta jüngritel vägev põhjus loota, selle asemel et vaid armsa inimese kaotamise pärast kurvastada. Nad ei saanud eitada, et tänu Jeesusele Kristusele „haual ei ol[e] võitu ja surmal ei ol[e] astelt” (Mo 16:7).