Noortele täiskasvanutele
Nõuandeid hirmuäratavaks ja kindlusetuks tulevikuks
Ma olen kohanud oma isiklikus ja töises elus palju kindlusetust ja saanud teada, kuidas Taevane Isa meil sellega toime tulla aitab.
Kui ma noor olin, kolis mu pere Tongalt Ameerika Ühendriikidesse. Mu isa oli Tongal elades poksija ja kui me Ühendriikidesse saabusime, hakkas ta mind poksima õpetama. Tema suur plaan nägi ette, et minust saab ühel päeval raskekaalu maailmameister. Ta õpetas mind, et ma ei kardaks. Kui sa tahad edu saavutada, ei või sa poksiringis hirmu tunda. Mu isa ei pruukinud küll tookord Kirikus aktiivne olla, kuid ta õpetas mulle nii palju raskuste kohtamisest ja julgusest hirmuga silmitsi seista.
Poksima õppimine aitas mul ainulaadselt oma elukutseks valmistuda. Ma õppisin Ameerika jalgpalli stipendiumiga Brigham Youngi Ülikoolis. Ja ma jäin alati rahulikuks ka vastasmeeskonna löödud palli püüdes, mida enamik inimesi peab jalgpalliväljakul ilmselt kõige hirmsamaks tegevuseks. Ma ei kartnud kunagi päriselt. Mulle lausa meeldis, kui see mäng väljakutseid esitas.
Mu isa eeldas, et minust saab profisportlane, kuid spordialaks osutus Ameerika jalgpall, mitte poksimine. Kuid ma arvan, et treenimine aitas mul nii uskuda kui ka kindlusetus olukorras usu ja lootusega tulevikku vaadata.
Vai isa tähistab poja 6 punkti teenimist väljakul.
Mark Philbricki foto / BYU © BYU Photo
Noorte täiskasvanutena seisate silmitsi nii mõnegi keerulise ja hirmsa asjaga – selliste isiklike küsimustega nagu hariduse, elukutse, abielu ja perega seotud otsused. Lisaks kohtate ka selliseid laiemalt levinud probleeme, nagu majanduskriisid, sotsiaalsed kiusatused, poliitilised muudatused ja isegi sõda. Kuid ma tean omast kogemusest, et kui me seame Issanda oma elus esikohale, on Ta alati kohal, et meid sellest kõigest läbi juhatada.
Heade sõprade ja heade inimeste mõju
Kui ma misjonilt koju tulin, olid mul õnneks head sõbrad. Sõber, keda ma misjonäride koolituskeskuses kohtasin, tutvustas mind naisele, kellest sai hiljem mu abikaasa. Ma pole iial alahinnanud tõsiasja, et sageli määravad sõbrad, kas meid tabab elus edu või ebaedu. Sõbrad ja mentorid aitavad teha otsuseid, mis juhatavad kas Jumalale lähemale või Temast kaugemale.
Kui ma kuulusin Ameerika jalgpalli liigasse, imetlesin ma Gifford Nielsenit, kes samuti enne liigaga liitumist BYUd esindas ning kellest sai lõpuks spordikommentaator ja hiljem üldjuht, seitsekümmend. Kohtasin teda ükspäev golfirajal ja ta andis mulle nõu, mis muutis mu profisportlase karjääri.
Me istusime kahekesi golfiautos ja kui ma olin rääkinud talle oma plaanist televisiooni minna, nagu tema pärast jalgpalli mängimise lõpetamist teinud oli, andis ta mulle nõu mitte valida endale elukutset, mis nõuab, et ma pühapäeviti mängudel viibiksin. Nii oleks mul alati võimalik pühapäeviti kutset täita ja Kirikus teenida.
See nõuanne oli nii lihtne, kuid ma polnud sellele mõelnud. Ja see muutis mu elukäiku.
Oma tõekspidamiste eest seismine
Suur osa mu karjäärist Ameerika jalgpalli liigas oli hirmuäratav ja kindlusetu. Vaid kaks protsenti ülikooli jalgpalluritest jõuab Ameerika jalgpalli liigasse ja isegi, kui mind valiti meeskonda, võidi mind sealt igal hetkel välja arvata. Mul oli suur õnnistus seal nii kaua vastu pidada, kuid elu ilma tagavaraplaanita oli raske. See nõudis suurt usku.
Ameerika jalgpalli liigas liigutakse meeskonnast meeskonda, aastast aastasse, mööda riiki edasi-tagasi. See tundub glamuurne, kuid vähem glamuurne osa jääb enamikule märkamata. Nii on raske elada. Ja nii on raske elada ka abikaasadel. See on üks põhjus, miks nii paljud profisportlased lahutavad.
Mind aitas see, et ma teadsin oma jalgealust. Kristus oli mu kindel alus ning ma tegin järjepidevalt kõike, mis mind Tema ja Taevase Isa läheduses hoidis.
Teie valitud elukutse ei pruugi olla nii pingeline ja kiusatustega täidetud, kuid profisportlasena seisin ma silmitsi hoopis teistsuguse elustiiliga kui see, millega olin harjunud. Näiteks kui me mõnda suurlinna saabusime ja algul ringi reisisime, tahtsid mu meeskonnakaaslased kohe välja minna ja teha erinevaid asju, mis ei joondunud evangeeliumistandarditega, ja mulle sai kohe selgeks, et ma ei saa seista ühe jalaga Siionis ja teisega Paabelis. Ma ei saanud vastata nende rahustuseks: „Las ma mõtlen selle üle.” Selle asemel pidin ma usus kindel olema ja selgitama, miks ma ei saanud nendega kaasa minna.
Vai ja ta naine Keala nende pulmapäeval
Perefotod avaldatud autori loal
Õnneks abiellusin ma juba ülikoolis. Kui ma läksin Ameerika jalgpalli liigasse, tulid mu naine ja meie kuuekuine beebi minuga. Me abiellusime templis ja ma teadsin, mida need lepingud minu jaoks tähendavad ja minult nõuavad. Nii ütlesin oma meeskonnakaaslastele: „Ei, ma ei tee seda.” Ja kui nad peale käisid, ütlesin ma, et „abiellusin oma naisega Issanda kojas, kus me sõlmisime pühad lepingud. Need lepingud on minu jaoks kõigest muust tähtsamad”.
Kõige selle juures on omapärane, et kui nad mulle neid küsimusi esitasid ja said täiesti selgeks, kes ma inimesena olen, hakkasid needsamad meeskonnakaaslased mind kaitsma ning mu standardeid ja lepinguid austama. Oma tõekspidamiste ja väärtushinnangute eest seismine nõuab julgust.
Nii paljude kiusatuste kohtamine oli algul hirmus, kuid Taevasele Isale lootmine ning pingelises olukorras oma lepingute pühaduse ja tähenduse mäletamine aitasid mul alati profisportlasena lepingurajal kindlaks jääda. Ka teie saate seda teha igas olukorras, kus te end oma rännaku jooksul avastate.
Järgige prohvetit
Ma tean, et noorte täiskasvanutena kohtate te tulevikuga seoses nii palju kindlusetust ja hirmu. Ja te võite mõelda, mida teha ja kuidas sellest võitu saada. Lihtne vastus on järgida prohveti, president Russell M. Nelsoni juhatust. Kui Jumala prohvet kõneleb ja teile midagi konkreetset ütleb, siis selle nõuande järgimine on just niisama lihtne.
Ma olen märganud, et president Nelsonile meeldib esitada lihtsaid nimekirju asjadest, mida teha, et usus tugevaks jääda. Mõne viimase aasta jooksul on ta andnud Kiriku liikmetele viis asja, millega oma usku tugevdada, viis moodust vaimse hoo suurendamiseks, kolm asja, mida peaks tegema uue aasta hakul jne.
Ta ei anna nimekirja tosinatest asjadest. Need on vaid lihtsad asjad. Ja kui te neid lihtsaid asju teete ja kindlad olete, muudavad lihtsaimad asjad teie elu. Teie usualus püsib kindel ka siis, kui olukord maailmas on hirmus. Tehke neid asju ja teil läheb hästi. Teid kaitstakse.
Sellega meenub mulle Vana Testamendi lugu väepealik Naamanist, kes oli pidalitõbine. Ta läks prohvet Eliisa juurde, kes käskis tal minna ja end seitse korda Jordani jões pesta. Väepealik pidas seda rumaluseks, kuid rahvas julgustas oma pealikku, et ta lihtsalt läheks ja teeks seda. Ja tal jagus usku, et minna ja midagi nii lihtsat teha. Ja ta sai puhtaks. (Vt 2Kn 5:1–15.)
Vanem Sikahema pere
Pange oma tulevik Taevase Isa kätesse
Minust ei saanud küll profipoksijat, kuid ma õppisin midagi hirmudega silmitsi seismise kohta. Kuna te seisate praegu noore täiskasvanuna silmitsi nii paljude otsuste ja väljakutsetega, siis ma palun, et tee teeksite kõik, mida suudate, et Vaimu mõju otsida ja seda alati endaga hoida. See on võti. President Nelson õpetas hiljuti: „Positiivne vaimne hoog hoiab meid edasi liikumas keset hirmu ja ebakindlust, mida tekitavad pandeemiad, tsunamid, vulkaanipursked ja relvastatud vaenutegevus. Vaimne hoog aitab meil vastu seista vastase halastamatutele ja pahelistele rünnakutele ning nurjata tema pingutused meie isikliku vaimse aluse õõnestamiseks.”1
Kui ma olin noorem ja minu ees terendas immigrandina uude riiki kolimine, ei suutnud ma elu ilma kindlusetuseta ette kujutada. Ma olen õppinud, kui olen jätkuvalt oma elu ja karjääri jooksul kindlusetust kogenud, et me võime Kristuse jüngritena kõigi meie teele sattuvate hirmude või takistustega silmitsi seista.
Kui te ümbritsete end heade inimestega, panete paika oma tõekspidamised ja seisate nende eest ning järgite prohvetit, et tundu tulevik nii hirmus. Ja te suudate hirmule või kindlusetusele vaatamata usuga edasi minna. Kui te panete oma elu armastava Taevase Isa kätesse, võite te usaldada, et Ta on teie jaoks alati olemas.