„Ma tahan, et te peaksite meeles”. – Liahoona, sept 2023.
„Ma tahan, et te peaksite meeles”
Moosia 5:12
Igaühele meist on antud just meile mõeldud meeldetuletusi Kristuse kohta. Otsige neid ja pidage Teda meeles.
Fragment pildist Kristus ja rikas noor ülem. Heinrich Hofmann
Meie sureliku kogemuse juurde kuulub mitte ainult unustusteloor, vaid ka unustuseseisund. Unustusteloor paneb meid unustama surelikkusele eelneva elu sündmusi ja seal teada saadud tõdesid. Unustuseseisundi tagajärjel unustame ja eksime eemale tõdedest, mida oleme õppinud või uuesti õppinud selles elus. Kui me oma langenud unustuseseisundit ei võida, oleme loomupäraselt „kärmed toime panema süütegusid, kuid pikaldased meeles pidama Issandat, oma Jumalat” (1Ne 17:45).
Kristuse meeldetuletajad
Jumal lubab iga meile antud käsu puhul „valmista[da meile] tee, et [me] võiksi[me] täide saata seda, mida ta [meil] käsib” (1Ne 3:7). Selleks, et me võiksime Ta meelespidamise käsule kuuletuda, on Issand valmistanud meeldetuletajad.
Tõesti, kõik on loodud ja tehtud selleks, et Kristusest tunnistust anda ja Teda meile meelde tuletada (vt Ms 6:63; vt ka Al 30:44). See on nii kavatsetud, et Ta meenub meile näiteks siis, „kui metsas käin ja puude vahel uitan ja kuulen linnuhääli taevalael”.1 Isegi kivid võivad kisendada, et Jeesusest tunnistada ja Teda meelde tuletada (vt Lk 19:40). Tegelikult annab kogu maa nii kuuldavalt kui ka nähtavalt hiilgavat tunnistust ja pakub oma Looja kohta oivalisi meeldetuletusi.
Nende näiliselt juhuslike meeldetuletuste hulka kogu loodu seas suurendavad kindlakujulisemad meeldetuletused, mida leiame pühadest talitustest. Abinadi õpetas, et vana aja Iisraelile anti teha rangeid talitusi, et „nad mäletaksid Jumalat ja oma kohust tema ees” (Mo 13:30). Ka nüüdisaja prohvetid on sama õpetanud. President Spencer W. Kimball (1895–1985) on kuulutanud: „Ma eeldan, et siis poleks ühtegi usust taganejat, poleks ühtegi kuritegu, kui inimesed peaksid meeles, peaksid tõeliselt meeles, milleks nad veekogu servas või sakramendilaua ääres ja templis lepingu sõlmisid.”2
Kristuse lepitus on nii üleüldine kui ka isiklik. Seda on ka Tema meeldetuletajad. Seega, lisaks kõigile pakutud ühtsetele talitustele, annab Ta meile enda kohta teistsuguseid ja isikupärastatud meeldetuletusi. Näiteks ei pane mingi tavaline savi või muda paljusid Jeesusele mõtlema ega Temaga seoses ülevoolavaid emotsioone ega tänulikkust tundma. Kuid mees, kes sai oma nägemise tagasi, kui Jeesus mudaga tema silmi võidis, meenutas Jeesust ilmselt hellalt iga kord, kui ta muda nägi! (Vt Jh 9:6–7.) Tõenäoliselt ei suutnud ka Naaman enam iial Jordani jõge vaadata ilma, et ta oleks mõelnud Issandale, kes ta seal terveks tegi (vt 2Kn 5:1–15). Igaüks meist on saanud Kristuse kohta vähemalt ühe isikupärastatud meeldetuletuse. Otsige neid ja pidage Teda meeles.
Kristusest tunnistamine
Ülestähendused ja ajalooürikud on veel ühed asjad, mille Issand on lasknud koostada, et aidata meil Ta meelespidamise käsule kuuletuda. Pühakirjades – Jumala ja Tema laste vahelise läbikäimise ülestähendustes – räägitakse sageli Temast tunnistamisest või „tunnistuse andmisest” (vt 2Kr 8:3; 1Jh 5:7; 1Ne 10:10; 12:7; ÕL 109:31; 112:4).
Pühad ülestähendused, sh isiklikud päevikud aitavad meil tunnistust anda. Tundeküllased hetked Vaimuga on and, mida arvame tol hetkel mitte kunagi unustavat. Kuid meie unustuseseisund paneb ka kõige sügavamate kogemuste sära aja jooksul tuhmuma. Päevikusissekanne, foto või kirjapanek aitavad meil tundeküllaseid hetki mitte ainult meenutada, vaid ka tookord tuntud emotsioone ja Vaimu meelde tuletada. Pole siis ime, et esimene käsk pärast kiriku asutamist sel evangeeliumi ajajärgul oli „Teie seas tuleb pidada ülestähendust” (ÕL 21:1). Õigesti peetud ülestähendused suurendavad mälu, võivad aidata meil veenduda oma eksimustes ja tuua meid Jumala juurde (vt Al 37:8).
Lõpuks oleme me muidugi võimelised tõe kohta tunnistust andma, kuna saime tõe kohta tunnistuse Pühalt Vaimult, kes on „taeva tunnistu[s]” (Ms 6:61). Selles rollis kirjutab Püha Vaim tõe meie „lihastele südamelauakestele” (2Kr 3:3). Ta aitab meil Kristust ja kõike, mida Ta on meile õpetanud, meeles pidada (vt Jh 14:26).
Jeesuse, ülestähenduste, Püha Vaimu ja meelespidamise omavahelist seotust võib näha salmides Moroni 10:3–5. Meile on lubatud, et kui me loeme püha Mormoni Raamatu ülestähendust meelespidamise vaimus ja küsime Jumalalt Kristuse nimel siira südame ja tõsise kavatsusega ning uskudes Kristusesse, teeb Püha Vaim meile ilmsiks selle ülestähenduse õigsuse. Ja kui see eriline ülestähendus on tõsi, siis Jeesus on Kristus.
Alma, tõuse üles. Walter Rane
Pidage meeles, et teid lunastataks
Jeesuse meelespidamine viib lunastuse ja päästmiseni. Mõelge, millist rolli mängis meelespidamine noore Alma lunastamisel. Kui ingel Almale ilmus, esitas ta Almale käsu: „Ära püüa enam kirikut hävitada.” Kuid veel enne selle seadluse väljastamist teatas ingel: „Pea meeles oma isade vangistust ‥ ja pea meeles, kui suuri asju [Kristus] on nendele teinud, sest nad olid orjuses ja ta on nad vabastanud.” (Mo 27:16; rõhutus lisatud)
Inglilt saadud meelespidamise korraldus polnud pelk tark juhis, mida saab laialdaselt rakendada. See oli Alma jaoks konkreetne vihje, armastav näpunäide, kuidas seda surmalähedast kogemust, mida ta kohe saamas oli, üle elada.
Nii umbes kakskümmend aastat hiljem jagas Alma oma poja Heelamaniga tähelepanuväärselt üksikasjalikult, mida ta läbi elas, kui ta lebas kolm päeva halvatu ja kõnevõimetuna, „surmasuus meelt parandades” (Mo 27:28). Pärast ingli lahkumist Alma muidugi mõista mäletas, kuid kõik, mida ta mäletas, olid tema patud.
„Mind piinas igavene piin,” meenutas Alma. „Jah, ma mäletasin kõiki oma patte ja süütegusid, mille pärast mind piinati põrgupiinadega.” (Al 36:12–13) Mõte Jumala ees seismisest täitis Almat sellise „sõnulseletamatu õudusega”, et talle tuli mõttesse põgeneda, mitte ainuüksi ära surres, vaid muutudes „olematuks nii hingelt kui ka kehalt” (Al 36:14–15).
Siinkohal peaksime tegema pausi ja mõistma: Alma ei maksnud lihtsalt mingit kohutavat kolmepäevast trahvi, mis oli ette määratud tema patule sobiva tagajärjena. Ei, ta oli esiotsas – need olid kolm esimest päeva, mil ta „ümber [olid] igavikulised surmaahelad” (Al 36:18; rõhutus lisatud).
Kindlasti oleks ta jäänud sellesse kohutavasse olukorda kauemaks kui kolmeks päevaks – määramata ajaks –, kui poleks leidnud aset tõsiasja, et talle halastaval kombel kuidagi kusagilt meenus, et ta isa oli kuulutanud prohvetlikult „ühe Jeesuse Kristuse, Jumala Poja tulemisest, et lepitada maailma patud”. Ta ütles seejärel:
„Nüüd, kui mu meel klammerdus selle mõtte külge, hüüdsin ma oma südames: Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale, kes ma olen kibeduse sapis ning kelle ümber on igavikulised surmaahelad!
Ja nüüd, vaata, kui ma seda mõtlesin, ma ei mäletanud enam oma valu; jah, mälestus mu pattudest ei vaevanud mind enam.” (Al 36:17–19)
Alma oli järginud inglilt saadud meelespidamise käsku. Talle meenus Jeesus. Ja nii nagu Jeesus oli vabastanud Alma isad nende vangistusest, vabastas ta Alma tema vangistusest.
Milline õrn halastus ja vägev pääsemine! Milline hämmastav südame- ja meelemuutus! Alma, kes oli mõelnud vaid mõni hetk varem olematuks muutudes Jumala eest põgeneda, kujutas nüüd ette Jumalat ja Tema pühasid ingleid ning „igatses olla seal” (Al 36:22).
Sellise imetabase muutuse käivitas lihtne meelespidamine. Alma kogemus annab otsese tähenduse kuningas Benjamini viimase jutluse lõpusõnadele: „Ja nüüd, oo inimene, pea seda meeles ja ära hukku!” (Mo 4:30)
Ta peab meid meeles
Kui me püüame Jeesust alati meeles pidada, on oluline mäletada, et Tema meid alati meeles peab. Ta on söövitanud meid oma peopesadesse (vt Js 49:16). Mõelge sellele: heatahtlik Jeesus ei taha, ei saa meid unustada, kuid unustab ometi nii kergelt ja valmilt meie patud, mis Talle nii haiget tegid.
See väärib meelepidamist.