Templis terveks saanud. – Liahoona, sept 2023.
Viimse aja pühade hääled
Templis terveks saanud
Tundsin templis sügavat kindlust, et Issand armastab mind ja on mu raskustest teadlik.
Foto on avaldatud autori loal; Matthew Reieri taustafoto Durbani templist Lõuna-Aafrikas
Meie esimene laps sündis 2017. aastal surnult. Üheksa kuud enne Durbani templi pühitsemist Lõuna-Aafrikas 2020. aastal sündis surnult ka meie teine poeg.
Tundsin end tookord kui Hanna Vanas Testamendis. „Olles hinges kibestunud, palvetas[in ma] Jehoova poole ja nut[sin] väga.” (1Sm 1:10)
Tundsin abitust, viha ja piinavat valu. Mul oli emotsionaalselt, füüsiliselt ja vaimselt raske. Käsipuust hoidmine tundus niidist hoidmisena, mis mul tasapisi käest libises. Ma põlesin tõeliselt „viletsuse ahjus” (Js 48:10).
Ma olen nii tänulik, et mu pere, pühakirjad ja palve aitasid mul terveneda. Sain abi ka oma nõuandjatelt. Mu tervenemise haripunkt saabus aga templis.
Kui ma hakkasin templis teenima, täitusin üha enam valgusega. Tundsin end seal kui kodus. Tundsin samuti sügavat kindlust, et Issand armastab mind ja on mu raskustest teadlik.
Jätkates Issanda kojas teenimist, hakkasin suhtuma oma esivanemate nimedesse teistmoodi. Nad polnud lihtsalt nimed. Mõistsin näiteks, et üks mu esivanemaid oli tütar, ema, vanaema, tädi, õde ja õetütar. Tema lahkumine võis olla raske teda leinama jäänud sugulastele. Kuid sellele esivanemale templis pühade asendustalituste kaudu antud õnnistus on ühtlasi suur ja sulnis rõõm, mis ületab kogu valu, mida ta elavad sugulased pärast ta lahkumist tunda võisid.
Selle mõistmine on olnud õnnistus ka mulle, kui olen mõelnud meie kallitele poistele, meie vaimude igavesele olemusele ja Taevase Isa päästmisplaanile. Meie poiste kaotamine ajendab mind evangeeliumi järgi elades endast parimat andma.
Mõni päev on ikka raskem kui teised. Kuid oma lepingulubadustest kinnihoidmine muudab need päevad kergemaks.
Laenates president Russell M. Nelsoni sõnu: „Me igatseme väga oma [poegade] järele. Kuid tänu Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumile ei muretse me [nende] pärast. Kui me jätkuvalt peame oma lepinguid Jumalaga, siis elame ootuses, et kohtume [nendega] taas.”1