Tema kuulmise eest tänulik. – Liahoona, sept 2023.
Tema kuulmise eest tänulik
Mul on kirikus kuulmisega raskusi, kuid see Uue Testamendi lugu aitas mul näha oma olukorda teisest vaatenurgast.
Ma olen olnud enamiku elust tõsise kuulmisvaegusega ja mõistan enamiku Kiriku koosolekute ajal vaid 20 protsenti öeldust. Ajuti paneb mu kurtus mind tundma end üksi ja teistest eraldatuna, näiteks siis, kui kogudus naerab kõneleja naljaka kommentaari peale, kuid mina ei naera, sest ma ei kuule seda. Ja ma polnud ainuke. Vanemad koguduseliikmed rääkisid mulle usalduslikult, et ka neil on raske kuulda.
Vahel, kui olen püüdnud mõnest mahehäälsest kõnelejast sakramendikoosolekul aru saada või kui Pühapäevakooli õpetaja teatab, et mikrofoni pole vaja, sest kõik nagunii kuulevad, hakkan mõtlema, miks ma üldse kirikus käin, kui ma nii vähe kuulen. Kas ma ei veedaks oma aega paremini, kui loeksin kodus „Tule, järgne mulle” õppetunde või uuriksin pühakirju?
Siiski tahtsin ma olla kuulekas ning jätkasin perega kirikus käimist, et sakramenti võttes oma ristimislepinguid uuendada ja Päästjat meeles pidada. Vaimu tundmine oli alati õnnistus ja see, mida ma kuulsin, õpetas mind alati.
Ühel pühapäeval oli sakramendikoosolekul kõnelenud kõrgema nõukogu liikmel selge ja kostev hääl, mis tegi kuulmise kergemaks. Ta arutas Uue Testamendi lugu naisest, kes oli vaevelnud 12 aastat veretõve käes ja kellel oli usku, et ta võib terveks saada, kui ta saab vaid käe välja sirutada ja Jeesuse kuube puudutada, kui Ta temast mööda kõnnib (vt Lk 8:43–48).
Seejärel rääkis kõneleja tabavast kaemusest, mis mind sügavalt puudutas, selgitades, et oma seisundi tõttu peeti seda naist rüvedaks ega lubatud ilmselt kirikusse. 12 aastat!
Selle tagajärjed tegid mind hingetuks. Kuigi naine oli haige, ei tundnud ta end ilmselt nii halvasti, et poleks saanud vähemalt aeg-ajalt kirikus käia. Kuid tolle aja kommete tõttu ei lubatud tal osaleda. See oli uskuvale inimesele kohutav katsumus!
Kui ma mõtisklesin, millist südamevalu ta võis tunda, kuna tal keelati füüsilise seisundi tõttu, mille üle tal polnud mingit kontrolli, oma usukaaslastega Jumalat kummardada, avas Vaim mu silmad, kuidas ta olukord oli kõrvutatav minu omaga. Mulle anti mõista, et kuigi ma ei saanud täiel määral osaleda, oli mul ikkagi eriline võimalus kirikus käia ja midagi kuulda. Sellel naisel see valik puudus. Ma tundsin piinlikkust nende kordade pärast, mis olin korraks koju jäämist kaalunud.
Jumal rääkis otsekohe mu südames ja andis mulle teada, et Ta ei taha, et ma end süüdi tunnen. Ta tahtis, et ma tunnen end tänulikuna – tänulikuna erilise võimaluse eest kirikus käia ning Kristuse ustavate jüngritega lävimisest jõudu saada. Isegi kui ma kõike ei kuulnud, mõistsin ma midagi, ja kõik see õnnistas mu elu. Oli ka selliseid erilisi hetki, mil Vaim aitas mul mõista seda, mida ma ei kuulnud.
Olin tänulik, et mul oli vabadus Jumalat kummardada ja Tema kojas käimise õnnistusi nautida. Vaim tunnistas mulle, et mul oli kaugelt parem kiriku koosolekutel olla, sakramenti võtta ja kõike enda jaoks võimalikku õppida, kui üldse mitte kohale minna.
Tol päeval mu suhtumine muutus. Selle asemel, et oma piirangute tõttu masendust tunda, täitus mu süda rahuga ja ma otsustasin keskenduda kirikuskäimise õnnistustele. Otsustasin püüda siiralt selle eest tänulik olla, mida ma kuulda võisin, selle asemel et heituda sellest, mida ma ei kuulnud.
Vanem Dieter F. Uchtdorf Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud: „Hädaajal tänulik olemine ei tähenda, et oma olukorraga rahul oleme. See tähendab, et näeme läbi ususilmade käesoleva aja probleemidest kaugemale.”1 Naine, kes Jeesuse kuue puudutamiseks käe sirutas, tuletas mulle imeliselt meelde, et mul oleks Issandasse piisavalt usku, et näha oma piirangutest kaugemale, ja küllalt usaldust Jumala vastu, et teada, et Ta õnnistab mind, et võiksin oma füüsilistest piirangutest üle olla.
Eluga kaasnevad kõiksugu väljakutsed, mis meid vaimselt, emotsionaalselt või füüsiliselt koormavad, kuid isegi hädaajal innustatakse meid meile rõõmu tegevate õnnistuste eest tänulik olema. Issand ütles:
„Minu sõbrad: Ärge kartke, olgu teie süda lohutatud; jah, ikka rõõmustage ja andke tänu kõiges. ‥
Ning kõik kokku, millega teid on vaevatud, sünnib teie heaks ja minu nime hiilguseks.” (ÕL 98:1, 3)
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.