11. peatükk

Kodu – õigemeelse elu alus

„Mida kindlamalt te kasvatate oma lapsed Jeesuse Kristuse evangeeliumi teedel koos armastuse ja kõrgete ootustega, seda suurema tõenäosusega saab nende elus olema rahu.”

Gordon B. Hinckley elust

1973. aasta lõpul otsustasid Gordon ja Marjorie Hinckley vastumeelselt kolida oma kodust East Mill Creekis Utah’s, nii et nad võiksid elada Kiriku peakorteri lähedal Salt Lake Citys. President Hinckley, kes oli sel hetkel Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, võttis selle aasta vana-aasta õhtul aega, et kirjutada nende kodust. Tema sõnad ilmestasid tema tundeid koha kohta, kuid veelgi rohkem näitasid need tema tundeid armastava perekonna suhtes.

„Kui kurvad me oleme lahkumise tõttu,” kirjutas ta. Ta meenutas perekonna tööd kodu ehitamisel ja seda ümbritseva maa arendamisel. Seejärel läksid tema mõtted suhete juurde üksteisega ning Jumalaga:

„Me mängisime siin koos, kui meie lapsed kasvasid, siin me ka palvetasime koos. Siin õppisime ühes oma lastega tundma meie Taevast Isa, et Ta elab ja kuulab ning vastab.

Ma võiksin jätkata ja raamatu kirjutada ‥ mitte maailmale, vaid neile viiele lapsele, nende abikaasadele ning järglastele. Ja kui ma suudaksin sõnadesse panna selle kodu loo, siis oleks seal pisaraid ja naeru ning suur, vaikne, läbitungiv armastuse vaim, mis puudutab nende süda, kes loevad, sest need, kes seal elasid ja üles kasvasid, armastasid üksteist, nad armastasid oma naabreid, nad armastasid oma Jumalat ja Issandat Jeesust Kristust.”¹

Oma teenimise jooksul tunnistas president Hinckley armastavate ustavate perekondade tähtsusest. Tema juhatuse all andsid Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum välja avalduse „Perekond: läkitus maailmale”, mida vanem M. Russell Ballard Kaheteistkümnest kirjeldas kui „üheselt mõistetavat üleskutset kaitsta ja tugevdada perekondi”.² Pärast läkituse ettelugemist 1995. aasta septembri Abiühingu koosolekul kuulutas president Hinckley: „Iga rahva tugevus saab alguse tema koduseinte vahel. Me innustame oma rahvast kõikjal tugevdama oma peret vastavalt nendele pikka aega au sees hoitud väärtustele.”³

abielupaar väikese lapsega — „Me kutsume lapsevanemaid pühendama oma suurimad jõupingutused oma laste õpetamisele ja kasvatamisele.”

Gordon B. Hinckley õpetused

Peresuhted on kõigist kõige pühamad suhted.

Perekond on jumalik. Selle lõi meie Taevane Isa. See hõlmab kõigist kõige pühamaid suhteid. Ainult selle organisatsiooni kaudu võivad täituda Issanda eesmärgid.⁴

Me oleme Kirik, mis tunnistab perekonna – isa, ema, lapsed – tähtsusest ja faktist, et me kõik oleme Jumala, meie Igavese Isa lapsed. Vanematel, kes toovad siia maailma lapsi, on kohustus neid lapsi armastada, neid kasvatada ja nende eest hoolitseda, õpetada neile väärtusi, mis õnnistaksid nende elu nii, et neist kasvavad head kodanikud. ‥ Ma tahan rõhutada midagi, mis on teile juba tuttav, ning see on meie perekondade kokku sidumise tähtsus armastuse ja lahkusega, tunnustamise ja lugupidamisega ning Issanda teede õpetamisega, nii et teie lapsed kasvavad õigemeelsuses ja väldivad tragöödiaid, mis vallutavad nii paljusid perekondi üle kogu maailma.⁵

On äärmiselt vajalik, et me ei jätaks hooletusse oma perekondi. Pole olemas midagi hinnalisemat kui perekond!⁶

Isadel ja emadel on privileeg hoolitseda oma laste eest ja neile Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetada.

Me kutsume lapsevanemaid pühendama oma suurimad jõupingutused oma laste õpetamisele ja kasvatamisele evangeeliumi põhimõtete järgi, mis hoiavad neid Kiriku läheduses. Kodu on õigemeelse elu alus ja ükski teine vahetalitaja ei saa võtta selle kohta ega täita kodu põhiülesandeid selle Jumalalt saadud kohustuse edasiviimisel.⁷

Ma olen veendunud, et mitte miski ei taga vanemaks olemise riskantses ettevõtmises suuremat edu kui perekonnaelu programm, mis tuleneb evangeeliumi suurepärasest õpetusest, mis ütleb, et pereisa on riietatud Jumala preesterlusega; et meie Taevase Isa laste majapidajana on tema eesõigus ja kohustus hoolitseda nende vajaduste eest; et ta peab kodus valitsema preesterluse vaimus, põhinedes „veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel” (ÕL 121:41–42); et pereema on Jumala tütar, arukuse, pühendumuse ja armastuse hing, kes võib olla riietatud Jumala Vaimuga; et meie Taevase Isa laste majapidajana on tema eesõigus ja kohustus kasvatada lapsi vastavalt nende igapäevastele vajadustele; et tema partnerluses oma abikaasaga peab ka õpetama oma lapsi „mõistma õpetust meeleparandusest, usust elava Jumala Pojasse Kristusesse ja ristimisest ning käte pealepanemise kaudu antavast Püha Vaimu annist ‥ [ja] palvetama ja kõndima Issanda ees laitmatult” (ÕL 68:25, 28).

Sellises kodus vanemaid armastatakse, mitte ei kardeta, neid hinnatakse, mitte ei tunta nende ees hirmu. Ja lapsi vaadatakse kui andi Jumalalt, kelle eest hoolitseda, keda kasvatada, julgustada ning suunata.

Võib-olla mõni üksik lahkarvamus; võivad olla mõned riiud. Kuid kui peres on palve, armastus ja teistega arvestamine, siis on olemas kiindumuse alus, mis seob igaveseks, ja lojaalsus, mis alati juhib.⁸

Nüüd mõni sõna üksikvanematele. ‥ Võideldes igapäevaseid lahinguid, mis käivad kaasas laste kasvatamise ning nende vajaduste rahuldamise kindlustamisega, kannate kurnavaid koormaid. See on üksildane kohustus. Kuid te ei pea olema täiesti üksi. On palju, nii palju inimesi siin Kirikus, kes sirutavad teie poole abikäe tundlikkuse ja mõistmisega. Nad ei soovi peale tükkida seal, kus neid ei soovita. Kuid nende huvi on ehtne ja siiras ning nad õnnistavad omaenda elusid, kui nad õnnistavad teie ja teie laste elusid. Võtke nende abi vastu. Neil on vaja seda anda nii enda kui ka teie pärast.

Selles Kirikus on tuhandeid häid piiskoppe. Meil on tuhandeid häid kvoorumite ametnikke. Meil on tuhandeid imelisi Abiühingu naisi. Meil on koduõpetajad ja külastusõpetajad. Nad on teie sõbrad, kelle Issand on asetanud oma kohale pakkuma oma jõudu teile abiks. Ja ärge mitte kunagi unustage, et Issand ise on kõigist kõige suurema jõu allikas. Mind mõjutas emotsionaalselt kogemus, mille jutustas ‥ seitset last kasvatav üksikvanem, kui ta palus oma Taevast Isa, et ta võiks Tema juurde minna kas või üheks ööks, et leida lohutust ja jõudu homse päeva katsumuste jaoks. Tema meelde tulnud vastus oli õrn, peaaegu nagu ilmutus: „Sina ei saa minu juurde tulla, aga mina tulen sinu juurde.”⁹

Mida kindlamalt te kasvatate oma lapsed Jeesuse Kristuse evangeeliumi teedel koos armastuse ja kõrgete ootustega, seda suurema tõenäosusega saab nende elus olema rahu.¹⁰

Perepalve kaudu kasvavad lapsed usus elavasse Jumalasse.

Vaadake oma väikeseid. Palvetage koos nendega. Palvetage nende eest ja õnnistage neid. Maailm, kuhu nad on minemas, on keeruline ja raske. Nad satuvad tugevatesse vastuseisu meredesse. Neil läheb vaja kogu jõudu ja usku, mis te saate neile anda, kui nad veel teie lähedal on. Ja neil läheb vaja ka veel suuremat jõudu, mille taga on kõrgem vägi. Nad peavad tegema midagi enamat, kui leppima leituga. Nad peavad kergitama maailma, ning ainsad hoovad, mis neil on, on nende enda elatud elu eeskuju ja veenmisjõud, mille taga on nende tunnistus ja teadmised Jumala asjadest. Neil on vaja Issanda abi. Palvetage koos nendega, kui nad on noored, et nad võiksid õppida tundma jõu allikat, mis on seejärel igal puudusetunnil alati käepärast.¹¹

Ma ei tea ühtegi teist tava, millel oleks teie elule nii kasulik mõju, kui seda on palves koos põlvitamine. Sõnadel „meie Taevane Isa” on hiiglasuur mõju. Te ei saa neid öelda siiruse ja tunnustamisega, tundmata Jumala ees mingitki vastutust. ‥

Teie igapäevased jutuajamised Temaga toovad rahu ja rõõmu, mis ei saa tulla ühestki teisest allikast. ‥ Teie armastus muutub tugevamaks. Te hakkate üksteist rohkem hindama.

Teie lapsi õnnistatakse turvatundega, mis tuleneb Jumala Vaimu lähedusest kodus, kus elate. Nad tunnevad ja armastavad vanemaid, kes teineteist austavad, ning nende endi südamesse tuleb austuse vaim. Nad kogevad vaikselt räägitud lahkete sõnade turvalisust. Neid kaitsevad ema ja isa, kes, elades ausalt Jumala ees, elavad ausat elu teineteise ja kaasinimestega. Nad saavad täiskasvanuks tänutundega südames, olles kuulnud oma vanemaid väljendamas palves tänu nii suurte kui väikeste õnnistuste eest. Nad kasvavad usus elavasse Jumalasse.¹²

Pereõhtu võib lähendada vanemaid ja lapsi Issanda teede õppimisel.

Ma mäletan, kui olin väike viieaastane laps, kui president Joseph F. Smith kuulutas tervele Kirikule, et nad peaksid oma perekonnad pereõhtuks kokku koguma. Mu isa ütles: „Kiriku president on palunud, et me seda teeksime, ja me teeme seda.”

Seega me kogunesime pereõhtut pidama. See oli naljakas. Ta ütles: „Me laulame laulu.” No me ei olnud lauljad. ‥ Me lihtsalt proovisime laulda ning naersime üksteise üle. Nii tegime ka paljude muude asjadega. Kuid sellest kogemusest kasvas välja midagi imelist – tava, mis aitas meid, lähendas meid perekonnana, tugevdas meid ning meie südames kasvas veendumus pereõhtu tähtsusest.¹³

Ma olen tänulik, et meil kui Kirikul on programmi põhiosaks iganädalase pereõhtu tava. On tähendusrikas, et nendel kiiretel aegadel püüavad tuhanded pered üle maailma siiralt pühitseda ühe õhtu nädalas, et koos laulda, üksteist Issanda teede kohta õpetada, koos palves põlvitada, et tänada Issandat Tema halastuse eest ja paluda õnnistusi oma elu, kodu, tööde ja maa peale. Ma arvan, et me ei hinda piisavalt ääretut head, mis sellest programmist tuleb.¹⁴

Kui teil on kõhklusi pereõhtu väärtuse suhtes, siis proovige see järele. Koguge oma lapsed kokku, õpetage neid, tunnistage neile, lugege koos pühakirju ja veetke koos hästi aega.¹⁵

Vanemad peaksid oma laste õpetamist alustama, kui lapsed on väga noored.

Mitte väga kaua pärast abiellumist ehitasime oma esimese kodu. Meil oli väga vähe raha ning tegin ise suurema osa tööst. Maastiku kujundamine oli täielikult minu kohustus. Üks esimesi puid, mille ma istutasin, oli kolmeastlaline glediitsia ning ma kujutasin ette päeva, mil selle vari aitaks suvel kaasa maja jahedana hoidmisele. Ma asetasin selle kohale nurgas, kus tuul kanjonist kõige kõvemini itta puhus. Ma kaevasin augu, asetasin palja juure sisse, panin sinna ümber mulda, valasin vett ning üldiselt unustasin selle. See oli vaid väike puu, umbes kaks sentimeetrit oma läbimõõdult. See oli nii painduv, et võisin seda kergusega igas suunas painutada. Aastate möödudes pöörasin ma sellele vähe tähelepanu. Siis ühel talvepäeval, mil puu oli lehtedest paljas, juhtusin ma aknast välja vaatama. Ma märkasin, et see oli kaldu lääne poole, moonutatud ja tasakaalust väljas. Ma suutsin seda vaevu uskuda. Ma läksin välja ja surusin end selle vastu justkui seda sirgeks lükates. Aga tüvi oli nüüdseks diameetrilt peaaegu kolmkümmend sentimeetrit. Minu jõud selle vastu oli tühine. Ma võtsin kuurist plokktõstuki, ühendades ühe otsa puuga ja teise hästi paika pandud postiga. Ma tõmbasin nöörist. Plokkrattad liikusid ainult väheke ning puu tüvi värises natukene. Kuid see oli kõik. See tundus mulle ütlevat: „Sa ei saa mind sirgu ajada. On liiga hilja. Ma olen selliseks kasvanud sinu hooletuse tõttu ja ma ei paindu enam.”

Lõpuks meeleheites võtsin oma sae ja saagisin maha raske läänepoolse oksa. Ma astusin sammu tagasi ja vaatasin, mida olin teinud. Ma olin maha lõiganud suure osa puust, jättes tohutu, umbes kahekümne sentimeetri suuruse armi ja vaid ühe väikese oksa taeva poole kasvama.

‥ Hiljuti silmitsesin ma seda puud uuesti. See on suur, selle kuju on parem ning see on meie kodu jaoks olulise väärtusega. Kuid kui tõsine oli puu noorpõlvetrauma ja kui valusal meetodil ma seda puud sirgendasin. Kui puu alles istutati, oleks nöörijupp seda tuulte jõudude vastu paigal hoidnud. Nöörijupi muretsemine poleks nõudnud suurt vaeva ja oleksin pidanud seda tegema, kuid ma ei teinud seda. Ja see paindus jõudude all, mis sellele vastu tulid.

Lapsed on nagu puud. Kui nad on noored, saab nende elu vormida ja suunata, tavaliselt väheste jõupingutustega. Õpetussõnade autor on öelnud: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” [Õp 22:6] Õpetamise juured on koduseinte vahel.¹⁶

pere pühakirju lugemas — „Koguge oma lapsed kokku, õpetage neid, tunnistage neile, lugege koos pühakirju ja veetke koos hästi aega.”

Jesaja on öelnud: „ Ja kõik su lapsed on Issanda õpilased ning su lastel on suur rahu” (Js 54:13).

Seega juhtige oma poegi ja tütreid, seega juhatage ja suunake neid nende noorusest peale, seega õpetage neid Issanda teedes, et rahu oleks nende kaaslane kogu elu jooksul.¹⁷

Kui lapsed mässavad, peaksid vanemad jätkama nende eest palvetamist, nende armastamist ja neile abikäe sirutama.

Ma tean, et on vanemaid, kes hoolimata küllusliku armastuse jagamisest ja usinast ning ustavast püüdest neid õpetada näevad oma lapsi kasvamas vastupidiselt soovitud suunale ja nutavad sel ajal, kui nende isemeelsed pojad ja tütred kangekaelselt jätkavad traagiliste tagajärgedega teel. Nende vastu on mul suur sümpaatia ja neile on mul viisiks tsiteerida Hesekieli sõnu: „Poeg ei kanna isa süüd ja isa ei kanna poja süüd” (Hs 18:20).¹⁸

Aeg-ajalt, hoolimata kõigest, mida proovite teha, on mõni laps mässumeelne. Kuid jätkake püüet õigesti õpetada. Ärge kunagi andke alla! Te ei ole kaotanud, kuni edasi püüate. Jätkake.¹⁹

Kui kellelgi teist on laps või lähedane selles [mässumeelsuse] seisundis, siis ärge andke alla. Palvetage nende eest ja armastage neid ja sirutage välja käsi ja aidake.²⁰

Mõnikord võib tunduda, et on liiga hilja. ‥ Kuid meenutage kolmeastlalist glediitsiat [vt lk 165]. Puu lõikus ja kannatamine tõid endaga kaasa midagi ilusat, ja selle hilisem elu on pakkunud tervitavat varju päeva kuumusele.²¹

Me tugevdame oma perekonda, kui otsime taeva abi ja kasvatame armastuse ja teineteise austamise vaimu.

[Perekonna eest hoolitsemine] ei pruugi olla lihtne. See võib olla täis pettumusi ja väljakutseid. See nõuab julgust ja kannatlikkust. ‥ Armastus võib kaasa tuua muutuse – armastus, mida jagatakse heldelt lapsepõlves ja kohmakate noorukiaastate jooksul. See teeb seda, mida heldelt lastele kulutatud raha ei tee kunagi.

– Ja kannatlikkus, koos keele hammaste taga hoidmisega ja enesevalitsusega viha üle. ‥

– Ja julgustamine, mis on kiire komplimente tegema ja aeglane kritiseerima.

Need, koos palvetega, aitavad korda saata imesid. Te ei saa loota, et teete seda üksinda. Taeva lapse kasvatamiseks, teie lapse, kes on ka oma Taevase Isa laps, on teil vaja taeva abi.²²

Iga laps, mõne erandiga, on kodu peegeldus, olgu see hea, halb või neutraalne. Laste kasvamisel läbi aastate muutuvad nende elud suurel määral perekonna õpetuste pikenduseks ja peegelduseks. Kui on karmust, kuritarvitamist, kontrollimatut viha, ebalojaalsust, siis on selle viljad kindlad ja märgatavad ning suure tõenäosusega neid korratakse järgmise põlvkonna peal. Kuid kui teisest küljest on kannatlikkust, andestamist, austust, teineteisega arvestamist, lahkust, halastust ja kaastundlikkust, siis taas on viljad märgatavad ning need on tulutoovad igavesti. Need on positiivsed ja sulnid ning imelised. Ja kui vanemad on halastavad ja õpetavad seda, siis seda korratakse järgmise põlvkonna elus ja tegevustes.

Ma räägin isadele ja emadele kõikjal palvega unustada karmus, ohjeldada viha, langetada häält ning oma kodudes rakendada halastust ja armastust ning austust üksteise suhtes.²³

Vanasti öeldi, et „rahulik vastus vaigistab raevu” (Õp 15:1). Harva satume hätta, kui räägime tasaselt. Ainult siis, kui tõstame oma häält, lendavad sädemed ja me saame vihaseks pisiasjade pärast. ‥ Taeva hääl on vaikne, tasane hääl [vt 1Kn 19:11–12]; samamoodi on koduse rahu hääl vaikne hääl.²⁴

Loomulikult on peres vajalik distsipliin. Kuid distsipliin koos karmusega, distsipliin koos julmusega viib paratamatult mitte paremusele, vaid pigem pahameele ja kibestumiseni. See ei ravi midagi ning üksnes suurendab probleemi. See nurjab eesmärki.²⁵

Terves maailmas ei ole teist sellist distsipliini nagu armastuse distsipliin. Sellel on omaenda vägi.²⁶

Tehkem järjepidevalt tööd oma perekonna tugevdamiseks. Loogu abikaasad teineteise suhtes täieliku lojaalsuse vaimu. Ärgem pidagem üksteist iseenesestmõistetavaks, vaid tehkem järjepidevalt tööd kasvatamaks üksteise vastu armastuse ja austuse vaimu.²⁷

Oo Jumal, meie Igavene Isa, õnnista vanemaid, et nad õpetaksid armastuse ja kannatlikkuse ning julgustusega neid, kes on kõige väärtuslikumad, lapsi, kes on tulnud Sinu juurest, et koos neid kaitstaks ja juhatataks hea juurde ning kasvamise protsessi käigus tooksid nad õnnistuse maailmale, mille osad nad on.²⁸

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

President Hinckley õpetas, et perekond „hõlmab kõigist kõige pühamaid suhteid”. (1. osa) Kuidas mõjutab see tõde meie suhteid pereliikmetega? Kuidas võiks see mõjutada viisi, kuidas seame tähtsuse järjekorda meie aja ja tegevused?
Miks peaksid vanemad „pühendama oma suurimad jõupingutused oma laste õpetamisele ja kasvatamisele evangeeliumi põhimõtete järgi”? (Vt 2. osa.) Kuidas on evangeeliumi õpetamine teie kodus teie perekonda õnnistanud? Kuidas saavad vanemad parandada oma püüdeid aidata oma lastel evangeeliumi järgi elada?
Vaadake üle president Hinckley õpetused perepalve õnnistuste kohta (vt 3. osa). Mis te arvate, miks toob perepalve õnnistusi? Milliseid õnnistusi olete kogenud koos perega regulaarselt palvetades? Millest jääme ilma, kui jätame perepalve hooletusse?
Mida saame õppida president Hinckley kogemusest noore poisina pereõhtuga seoses? (Vt 4. osa.) Millised õnnistused on teie ellu pereõhtu kaudu tulnud?
Vaadake üle president Hinckley lugu kolmeastlalisest glediitsiast (vt 5. osa). Kuidas võite seda lugu kohaldada endale?
Kuidas aitavad president Hinckley õpetused 6. osas vanemaid, kelle laps on isemeelne? Mis on mõned viisid, kuidas vanemad ja teised võivad sirutada abikäe armastuses?
Miks on vanemate jaoks tähtis oma lapsi distsiplineerida armastuse, mitte vihaga? Nimetage mõned asjad, mida vanemad võivad teha, et distsiplineerida armastusega? Kuidas saavad pereliikmed luua üksteise suhtes armastuse ja austuse vaimu? (Vt 7. osa.)

Samateemalised pühakirjakohad:

5Ms 11:19; En 1:1–5; Mo 4:14–15; Al 56:45–48; 3Ne 18:21; vt ka „Perekond: läkitus maailmale”. – Liahoona, okt 2004, lk 49.

Abiks õpetamisel:

„Teile võib tunduda, et te ei mõista täielikult teatud põhimõtteid, mida valmistute õpetama. Kuid palvemeelselt õppides, püüdes selle järgi elada, valmistudes sellest õpetama ja siis seda teistega jagades tugevneb ja süveneb teie enda tunnistus” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 19).