Gordon B. Hinckley elu ja teenimistöö

16. veebruaril 1998 olid ligikaudu 6700 viimse aja püha kogunenud Independence’i väljakul Accras Ghanas. Nad olid tulnud, et tervitada nende prohvetit president Gordon B. Hinckleyt.¹ Naeratus näol, seisis ta nende ees ja kuulutas välja kauaoodatud uudise, et nende kodumaale ehitatakse tempel. Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ütles, et kui president Hinckley esitas selle teadaande, siis inimesed „seisid ja hõiskasid, nutsid ning tantsisid, embasid üksteist ja valasid pisaraid”.² Aastaid hiljem, kui tempel oli ehitatud ja pühitsetud, meenutas üks naine, kes oli sellel päeval seal kohal olnud, oma rõõmutundeid ning väljendas seda, kuidas tempel oli teda õnnistanud:

„Mu meeles on veel praegugi elav pilt prohvet Gordon B. Hinckley külaskäigust Ghanasse ning tema teadaandest templi kohta meie kodumaal. Põnevus kõikide nägudel, õnn, rõõmuhõisked on kõik veel selgelt minu meeles. ‥

Täna olen tänu oma kodumaal asuvale templile abielus ning pitseeritud oma abikaasaga ajaks ja igavikuks. Õnnistus elada koos perekonnaga peale surelikkust annab mulle suurt lootust, kui püüan teha kõike, mida suudan, et võiksin olla oma perekonnaga igavesti.”³

President Hinckley aitas inimestel üle kogu maailma leida „suurt lootust” nende püüetes elada Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi. Ghana sündmuse näitel on näha, et tihti ta teenis korraga tuhandeid inimesi. Samuti ulatas ta abikäe inimestele ükshaaval. Vanem Adney Y. Komatsu Seitsmekümnest rääkis oma tunnetest misjonijuhatajana, kui president Hinckley külastas tema misjonit.

„Hoolimata kõigist minu nõrkustest ei kritiseerinud ta mind kordagi mu kolme aasta jooksul. ‥ Ja see ergutas mind jätkama. ‥ Iga kord, kui ta tuli lennukilt maha, haaras ta mu käe, nagu pumpaks suure innuga kaevust vett. „Juhataja Komatsu, kuidas sul läheb? ‥ Sa saad suurepäraselt hakkama!” Ta julgustas mind sel viisil ‥ ning kui ta lahkus, siis tundsin, et peaksin endast andma 105 protsenti, mitte lihtsalt 100 protsenti.”⁴

Inimesed tundsid, et president Hinckley innustas neid, mitte ainult tema inspireerivate sõnade pärast, vaid ka selle kaudu, kuidas ta elas. President Russell M. Nelson Kaheteistkümne Kvoorumist on meenutanud:

„Sel ajal, kui [president ja õde Hinckley] olid Kesk-Ameerikas kogudusehoonest lennujaama minemas, sattus nende auto avariisse. Õde Nelson ja mina sõitsime nende taga ning nägime selle toimumist. Veoauto, [millele oli] laaditud kinnitamata metallvardad, lähenes ristmikul neile. Vältimaks kokkupõrget, peatus veoauto järsult, lennutades need metallvardad nagu odad Hinckleyte auto poole. Aknad purunesid, poritiivad ja uksed said mõlgid. Õnnetus oleks võinud olla väga tõsine. Sellel ajal, kui purunenud klaasi eemaldati nende riietelt ja nahalt, ütles president Hinckley: „Tänatud olgu Issand Tema õnnistuse eest, nüüd jätkakem teekonda teises autos.””⁵

See lause, öeldud spontaanselt kriisihetkel, esindab president Hinckley elu ja teenimistööd Jeesuse Kristuse jüngrina. Ta oli, nagu vanem Holland märkis, „alati täis usku Jumalasse ning tulevikku”.⁶

Kujutis

Gordon B. Hinckley

Perekonna pärand – usu ja visaduse alus

Kui Gordon Bitner Hinckley sündis 23. juunil 1910, oli ta oma ema esimene laps, kuid perekonda tervitasid teda kaheksa vanemat õde-venda. Gordoni isa Bryant Stringham Hinckley oli abiellunud Ada Bitneriga oma esimese abikaasa Christine’i surma järel. Ada ja Bryant said pärast Gordoni sündi veel neli last ning nad kasvatasid oma suurt perekonda armastusega ja ilma neid poolvendadeks ning poolõdedeks eristamata. Oma varajasest noorusest peale õppis Gordon hindama oma perekonda.

Gordoni perekonna- ja keskmine nimi olid meeldetuletused tema üllast pärandist. Tema Hinckleyte poolsed esivanemad olid varased uusasukad maal, mis on praegu Ameerika Ühendriigid. Osa neist oli sinna pagendatud 1600ndatel aastatel oma kristlike tõekspidamiste pärast. Teised neist olid olnud reisijad 1620. aastal laeval Mayflower, mis oli üks esimesi laevu, mis viis väljarändajaid Euroopast Põhja-Ameerikasse. Rohkem kui kaks sajandit hiljem oli Gordoni isapoolne vanaisa Ira Nathaniel Hinckley üks varajastest viimse aja pühadest teerajajatest. 1843. aastal liitus äsja orvuks jäänud 14-aastane Ira Kirikuga Nauvoos Illionoisi osariigis, pärast seda, kui oli kuulnud Hyrum Smithi jutlustamist. Ka Gordoni vanavanaema Anna Barr Musser Bitner Starr oli teerajaja. Tema poeg Breneman Barr Bitner, Gordoni emapoolne vanaisa, meenutas hiljem nende reisi Soolajärve orgu 1849. aastal: „[11-aastaselt] sõitsin ma kahe paari ikkesse rakendatud härjaga ning rasket koormat kandva vankriga sellesse orgu läbi kuuma ning külma üle kõrbete ja jõgede ning mägede.”⁷

Bryant Hinckley tuletas oma lastele ja lastelastele tihti meelde nende rikast pärandit. Rääkides Mayfloweri uusasukate ohtlikust teekonnast ja pikast karmist talvest, millega nad kohale jõudes silmitsi seisid, ütles ta ükskord: „Kui Mayflower oli valmis kevadel naasma, oli ellu jäänud vaid 49 inimest [102-st]. Mitte keegi ei pöördunud [Inglismaale] tagasi. See suhtumine on ka teis kaasa sündinud – mitte kunagi tagasi pöörduda.”⁸ Jäädes truuks sellele põhimõttele, sai Gordon võimalusi õppida ja teenida ning tunnistada, mida ta kunagi ei oleks osanud ette kujutada.

Lapsepõlv – õppimine, kuidas olla optimistlik, usin ja ustav

Lapsena ei olnud Gordon Hinckley see energiline tugev inimene, keda inimesed aastaid hiljem tundsid. Ta oli „kõhn nõrk poiss”, haigustele vastuvõtlik.⁹ Kui kaheaastane Gordon „jäi haigeks tõsise läkaköhaga, ‥ ütles arst Adale, et ainuke ravim on puhas maaõhk. Bryant vastas sellele, ostes kahe hektari suuruse farmi ‥ ja ehitades väikese suvekodu”.¹⁰ Farm, mis asus Soolajärve oru East Mill Creeki osas, oli õnnistuseks tervele perekonnale, andes lastele koha uitamiseks ja mängimiseks ning väärtuslike õppetundide õppimiseks koos töötamise kaudu.

Ada ja Bryant Hinckley olid optimistlikud usinad vanemad, kes lõid oma lastele võimalusi kasvamiseks ja edu kogemiseks. Nad hakkasid pidama pereõhtut kohe, kui seda programmi tutvustati 1915. aastal. Nad jutustasid üksteisele enne magamaminekut lugusid, mis tihti pärinesid pühakirjadest. Nad tekitasid oma kodus raamatukogutoa, kus lapsed said lugeda häid raamatuid. Nad aitasid oma lastel õppida distsipliini, julgustades neid ja oodates neilt parimat.

Gordoni üles kasvades kasvas tema usk, mida toitis pidev vanemate usu mõju. Ühel päeval oli tal kogemus, mis aitas kujundada alust tema tunnistusele prohvet Joseph Smithist.

„Kui ma olin 12-aastane poiss, võttis isa mu kaasa selle vaikonna preesterluse koosolekule, kus me elasime. Ma istusin tagareas, samas kui tema istus vaikonna juhatajana poodiumil. Selle koosoleku alguses, mis oli esimene omataoline, kus ma olin kunagi käinud, tõusis 300 või 400 meest püsti. Neil oli erinev taust ja nad esindasid erinevaid ameteid, kuid igaühel oli südames seesama veendumus, millest nad laulsid koos järgmiseid suuri sõnu:

Au olgu mehel, kes võitud Jehoovast,
prohvetil, nägijal Jeesuses!
Valitud juhtima viimaseid aegu,
kuningailt austus ja kuulsus rahva seas.

Minuga toimus midagi, kui ma kuulsin neid usuga mehi laulmas. Minu poisikeselikku südamesse tuli Püha Vaimu kaudu teadmine, et Joseph Smith oli tõepoolest Kõigevägevama prohvet.”¹¹

Hariduse jätkamine ja raskete katsumuste aeg

Oma varases lapsepõlves ei meeldinud Gordonile koolis käia, vaid ta eelistas klassitoa seintele ning laudadele õues mängimist. Kuid kasvades õppis ta hindama raamatuid, koole ja kodus olevat raamatukogu sama palju kui välju, kus ta oli noore poisina paljajalu jooksnud. Ta lõpetas keskkooli 1928. aastal ning samal aastal alustas õpinguid Utah’ Ülikoolis.

Tema neli aastat ülikoolis tõid kaasa tohutud väljakutsed. 1929. aastal varises kokku Ameerika Ühendriikide aktsiaturg ning üle kogu riigi ja maailma levis suur majanduslangus. Töötus oli Salt Lake Citys 35 protsenti, kuid Gordonil õnnestus saada tööd hooldustöölisena, et maksta oma õppemaksu ja koolitarvete eest. Bryant, kes töötas Kiriku Desereti võimla juhatajana, vähendas omaenda palka, et teised töölised võiksid oma töökoha säilitada.¹²

Rahalisest kitsikusest palju tõsisem oli aga vähkkasvaja avastamine Gordoni emal. Ta suri 1930. aastal, kui Gordon oli 20-aastane. Gordon on öelnud, et tema ema surmaga kaasnenud haavad „olid sügavad ning valusad”.¹³ See isiklik katsumus koos maailmalike filosoofiate mõjude ja selle ajajärgu küünilisusega viisid ta keeruliste küsimuste esitamiseni. „See oli kohutava heitumuse aeg,” on Gordon meenutanud, „ning seda võis eriti tugevalt tunda ülikoolilinnakus. Ma tundsin seda ka ise. Ma hakkasin mõningates asjades kahtlema, kaasa arvatud vähesel määral ka mu vanemate usus. Üliõpilaste seas ei ole see ebatavaline, kuid sel hetkel oli õhkkond eriliselt terav.”¹⁴

Kuigi Gordoni üleskerkinud küsimused olid rahutusttekitavad, siis ei kõigutanud need tema usku. „Minu jaoks oli olemas armastuse alus, mis pärines suurepärastelt vanematelt ja healt perekonnalt, suurepäraselt piiskopilt, pühendunud ning ustavatelt õpetajatelt ning pühakirjadest, mida lugeda ja mille üle mõtiskleda,” on ta meenutanud. Rääkides selle ajaperioodi väljakutsetest temale ja teistele temavanustele, on ta öelnud: „Kuigi meie nooruses oli meil raskusi paljude asjade mõistmisega, tundsime sügaval oma südames armastust Jumala ja Tema suure töö vastu, mis tõstis meid kõrgemale meie kahtlustest ning hirmudest. Me armastasime Issandat ja me armastasime häid ning austusväärseid sõpru. Sellisest armastusest saime me palju jõudu.”¹⁵

Misjonitöö ja isiklik usule pöördumine

Gordon lõpetas Utah’ Ülikooli 1932. aasta juunis ja tema peaaineks oli inglise keel ja kõrvalaineks muistsed keeled. Aasta hiljem pidi ta langetama tähtsa otsuse. Ta ootas väga oma haridustee jätkamist, nii et temast võiks saada ajakirjanik. Isegi keset majanduslangust oli ta olnud võimeline säästma vähesel määral raha, et maksta kooli eest. Samuti mõtles ta abiellumise peale. Tema ja Marjorie Pay, temast üle tänava elav noor naine, olid muutumas teineteisega järjest lähedasemaks.

Seejärel just enne oma 23. sünnipäeva kohtus ta oma piiskopi John C. Duncaniga, kes küsis temalt, kas ta on mõelnud misjonil teenimise peale. See oli Gordonile „šokeeriv ettepanek”,¹⁶ sest majanduslanguse ajal kutsuti misjonile väga vähe noori mehi. Perekondadel lihtsalt ei olnud piisavalt vahendeid nende toetamiseks.

Gordon ütles piiskop Duncanile, et ta läheb teenima, kuid muretses, kuidas tema perekond saaks rahaliselt hakkama. Tema mure kasvas veelgi, kui ta sai teada, et pank, kus ta oma sääste hoidis, oli pankrotistunud. „Hoolimata sellest,” ütles ta, „ma mäletan oma isa ütlemas „Me teeme kõik endast oleneva, et tagada sinu vajaduste rahuldamine” ning tema ja mu vend lubasid mind misjoni jooksul abistada. Ligikaudu samal ajal me avastasime väikese kogumisarve, mis mu ema oli endast maha jätnud – toidu ja muude asjade ostmisest üle jäänud raha. Selle väikese lisaabiga tundus, et ma sain minna oma misjonile.” Ta pidas oma ema raha pühana. „Ma valvasin seda väga hoolikalt,” ütles ta.¹⁷ Ta kutsuti teenima Euroopa misjonil.

Tundes, et tema poeg oli ikka mures, valmistas Bryant Hinckley väikese meeldetuletuse jõu tõelisest allikast. „Kui läksin oma misjonile,” ütles Gordon hiljem, „ulatas mu hea isa mulle kaardi, millele oli kirjutatud neli sõna ‥ „Ära karda, usu vaid!” (Mk 5:36).”¹⁸ Need sõnad inspireerisid vanem Gordon B. Hinckleyt teenima ustava auväärse misjoni, eriti, kui need panna kokku veel teise viie tema isa kirjasulest pärit sõnaga mitu nädalat hiljem.

Need järgmised viis sõna saabusid tugeva heitumuse ajal, mis oli alanud 29. juunil 1933, vanem Hinckley esimesel päeval Prestonis Inglismaal. Kui nad saabusid oma korterisse, siis ütles tema kaaslane talle, et nad jutlustavad sellel õhtul linna keskväljakul. „Sa oled valinud minekuks vale mehe,” vastas vanem Hinckley, leides enda paar tundi hiljem poodiumilt laulmas ja rääkimas, seistes silmitsi rahvahulgaga, kes teda suuresti eiras.¹⁹

Vanem Hinckley avastas, et paljud inimesed ei soovinud kuulata taastatud evangeeliumi sõnumit. Ülemaailmse majanduslanguse tagajärjel tekitatud vaesus tundus läbistavat inimeste hingi, kellega ta trammides kohtus, ning ta leidis vähe põhjuseid nendega lähedust tunda. Lisaks tundis ta end füüsiliselt haigena. Ta on meenutanud: „Inglismaal tolmleb muru ja muutub seemneks juuni lõpus ja vara juulis, mis on täpselt siis, kui ma saabusin.”²⁰ See põhjustas tal allergilisi reaktsioone, mis pani kõik tunduma veel halvemana. Ta igatses oma perekonda. Ta igatses Marjoried. Ta tundis puudust oma riigi tuttavlikkusest. Töö oli masendusttekitav. Temal ja ta kaasmisjonäridel oli vähe võimalusi õpetada Kirikuga tutvujaid, kuigi nad õpetasid ja rääkisid igal pühapäeval väikestes kogudustes.

Tundes, et ta raiskab oma aega ja perekonna raha, kirjutas vanem Hinckley kirja oma isale, selgitades oma õnnetut olukorda. Bryant Hinckley vastas nõuandega, mida tema poeg järgis kogu oma elu jooksul. „Kallis Gordon,” kirjutas ta, „sain su viimase kirja kätte. Mul on vaid üks soovitus.” Ja seejärel need viis sõna, mis lisasid kaalu nendele neljale, mida ta oli varem kirjutanud: „Unusta end ja hakka tööle.”²¹ See nõuanne meenutas vanem Hinckleyle pühakirjakohta, mida ta oli varem sel hommikul oma kaaslasega lugenud: „Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab minu ja armuõpetuse pärast, see päästab selle” (Mk 8:35).

Isa kirja oma käes hoides laskus noor vanem Hinckley põlvili ja andis Issandale tõotuse, et annab end Issanda teenistusse. Mõju oli peaaegu kohene. Ta ütles: „Kogu maailm muutus. Udu hajus. Minu elus hakkas paistma päike. Mul oli uus huvi. Ma nägin selle maa ilu. Ma nägin inimeste imelist loomust. Ma hakkasin end sel imelisel maal kodus tundma.”²²

Vanem Gordon B. Hinckley põhimisjonärina Inglismaal Londonis Hyde Parkis jutlustamas

Meenutades neid päevi, selgitas Gordon, et ta sai samuti abi oma emalt. Ta tundis tema lohutavat kohalolu, seda eriti pimedatel ja heidutavatel aegadel. „Ma püüdsin sel ajal, nagu olen püüdnud sellest ajast peale, juhtida oma elu ning täita oma kohust viisil, mis tooks tema nimele au,” ütles ta. „Mõte mitte vastata oma ema ootustele on olnud valus ning see on olnud distsiplineerivaks jõuks, mis muidu ehk oleks olnud puudu.”²³

Temast sai eesmärgi ja innukusega misjonär. Ülestähendused tema kaheksast esimesest misjonikuust näitavad, et kuigi ta ei ristinud ühtegi inimest, jagas ta laiali 8785 brošüüri, veetis rohkem kui 440 tundi liikmetega, osales 191 koosolekul, osales 220 evangeeliumi vestlusel ning kinnitas ühe inimese Kiriku liikmeks.²⁴

1934. aasta märtsikuus viidi vanem Hinckley üle Prestonist Londonisse, et töötada Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi vanema Joseph F. Merrilli assistendina, kes juhatas Briti ning Euroopa misjoneid.²⁵ Seal veetis ta ülejäänud aja oma misjonist, töötades päeval kontoris ning õpetades õhtul evangeeliumi. Pöördunute ristimisi oli vähe, kuid Bryant ja Ada Hinckley poja südames muutus pöördumise säde kestvalt põlevaks leegiks.

Uus võimalus teenida Issandat

Kui Gordon naasis oma misjonilt, ütles ta: „Ma ei taha enam kunagi reisida. Ma olen reisinud nii palju, kui kunagi soovin reisida.”²⁶ Ta oli koos kahe misjonikaaslasega reisinud teel koju üldise tava korras läbi kogu Euroopa ja Ameerika Ühendriikide ning ta oli väsinud. Kui tema perekond läks peatselt pärast tema naasmist puhkusele, jäi ta koju. Hoolimata oma väsimusest tundis ta rahulolu, mõeldes oma reisimise peale: ta arvas, et oli näinud oma patriarhaalse õnnistuse täitumist. Palju aastaid hiljem ütles ta:

„Noore poisina sain ma patriarhaalse õnnistuse. Selles õnnistuses öeldi, et ma tõstaksin oma häält tõe tunnistusena maa rahvaste seas. Ma olin töötanud Londonis pikka aega ning seal palju kordi tunnistanud. Me [käisime Amsterdamis] ja mul oli võimalus öelda paar sõna ja tunnistada ühel koosolekul. Seejärel läksime Berliini, kus mul oli sarnane võimalus. Seejärel läksime Pariisi, kus mul oli sarnane võimalus. Seejärel läksime Ameerika Ühendriikidesse Washington D.C.-sse ning pühapäeval oli mul seal sarnane võimalus. Kui ma koju saabusin, olin väsinud. ‥ Ma ütlesin: „Ma olen täitnud [selle] osa oma õnnistusest. Ma olen tõstnud oma hääle maailma suurtes pealinnades. ‥ Ja ma tõesti arvasin seda.”²⁷

Enne kui Gordon võis pidada oma misjonit lõppenuks, oli tal veel üks ülesanne täita. Vanem Joseph F. Merrill oli palunud tal kohtuda Kiriku Esimese Presidentkonnaga, et anda aru Briti ja Euroopa misjonite vajadustest. 1935. a 20. augusti hommikul, vähem kui kuu pärast koju naasmist, juhatati Gordon Kiriku administratiivhoone nõukoguruumi. Surudes kätt Esimese Presidentkonna iga liikmega – presidendid Heber J. Grant, J. Reuben Clark jun ja David O. McKay –, tundis ta järsku, et talle antud ülesanne tundus tohutu. President Grant ütles: „Vend Hinckley, me anname sulle 15 minutit, et öelda, mida Vanem Merrill soovib, et me kuuleksime.”²⁸

Järgnenud viieteistkümne minuti jooksul andis hiljuti naasnud misjonär edasi vanem Merrilli mure, et misjonäridel on töö tegemiseks vaja paremaid trükimaterjale. Vastusena esitasid president Grant ja tema nõuandjad küsimuse küsimuse järel ning kohtumine kestis tunni kauem, kui oli planeeritud.

Koduteel ei oleks Gordon osanud arvata, kuidas need 75 minutit tema elu mõjutavad. Kaks päeva hiljem sai ta telefonikõne president McKaylt, kes pakkus talle tööd värskelt moodustatud Kiriku raadio, reklaami ja misjonikirjanduse komitee täitevsekretärina. See komitee, mis koosnes Kaheteistkümne Kvoorumi kuuest liikmest, tegi tööd, et tegeleda Gordoni poolt Esimese Presidentkonnaga kohtumisel välja toodud vajadustega.²⁹

Gordon B. Hinckley Kiriku raadio, reklaami ja misjonikirjanduse komitee töötajana

Taas kord lükkas Gordon edasi oma magistriõppe plaanid ja karjääri ajakirjanikuna. Ta töötas, arendades välja tekste raadioprogrammidele ja filmiribadele, kirjutades misjonäridele brošüüre, arendades ametlikke suhteid meedia teerajajatega ning uurides ja kirjutades Kiriku ajaloo kohta. Ta aitas luua sõnumeid, mille eesmärk oli tugevdada Kiriku liikmete usku ja külge tõmmata väljaspool Kirikut olevate inimeste tähelepanu. Kord saatis sõber talle kirja, kiites teda raadioteksti eest ja küsides, kuidas ta oli välja arendanud sellise kirjutamise ning kõnelemise anni. Gordon vastas:

„Kui mul on mõni and kõnelemises või kirjutamises, siis olen selle eest ääretult tänulik mu Taevasele Isale. Ma arvan, et mul ei ole väga palju loomulikku võimet kirjutada või kõneleda, igasugune vägi, mis mul on, pärineb võimalustest, mis mulle on antud.”³⁰

Gordoni töö komitees arendas tema oskusi kirjutajana. Samuti andis see väärtusliku võimaluse õppida apostlitelt ja prohvetitelt. Kui Gordon nägi, kuidas Kaheteistkümne kuus liiget otsuseid hoolikalt kaalusid ja üksteist õpetasid, siis mõistis ta paremini nende meeste püha kutset ja ilmutuse protsessi, mis toimus, kui nad koos nõu pidasid.

Vanem Stephen L. Richards, kes oli hiljem Esimeses Presidentkonnas esimene nõuandja, oli komitee esimees. Gordon kirjeldas teda kui „mõtlikku, kaalutlevat, hoolikat ning tarka” meest. Mitte kunagi ta ei kiirustanud tegevusse, vaid enne jätkamist vaatles ettevaatlikult. Ma õppisin, et selles töös on kõige parem jätkata tegutsemist ettevaatlikult, sest ükskõik mis otsuse sa langetad, sellel on kaugeleulatuvad tagajärjed ning see mõjutab paljude inimeste elu.”³¹

Komitee teised viis liiget olid vanemad Melvin J. Ballard, John A. Widtsoe, Charles A. Callis, Alonzo A. Hinckley (Gordoni onu) ja Albert E. Bowen. Nende kohta on Gordon öelnud:

„Ma sain nende suurepäraste meestega, kes olid minu vastu ülimalt lahked, väga hästi läbi. Aga ma õppisin, et nad olid inimesed. Neil olid nõrkused ja probleemid, kuid see ei häirinud mind. Tegelikult see tõstis minu arvamust nendest, sest ma nägin, et jumalikkuse element oli suurem kui nende surelik iseloom või vähemalt olid nad pühendunud harukordse eesmärgi heaks, mis oli nende elus esikohal. Ma nägin nende elus olevat inspiratsiooni. Mul ei olnud kahtlusi nende prohvetliku kutse osas ega fakti suhtes, et Issand rääkis ja tegutses nende kaudu. Ma nägin nende inimlikku poolt, nende inimlikke nõrkusi – ja neil kõigil oli mõni. Kuid ma nägin ka ülimat usu jõudu ning armastust Issanda vastu ja nende täielikku truudust töö ning usalduse suhtes, mis oli nende peale asetatud.”³²

Abielu, perekond ja Kirikus teenimine

Loomulikult ei mõelnud Gordon ainult töö peale. Kui ta naasis Inglismaalt, jätkus tema kurameerimine Marjorie Payga. Tema lahkumine oli Marjorie jaoks olnud sama raske kui Gordoni enda jaoks. „Kui väga ma ka tahtsin, et ta misjonil teeniks,” on Marjorie hiljem öelnud, „ei unusta ma kunagi seda tühjuse ja üksilduse tunnet, mis mind valdas, kui see rong jaamast lahkus.”³³

1929. aastal, neli aastat enne Gordoni Inglismaale lahkumist, oli Marjorie just ennast Utah’ Ülikooli loengutele kirja pannud, kui sai teada, et tema isa oli suure majanduslanguse käigus oma töökoha kaotanud. Ta loobus kohe loengutest ja leidis tööd sekretärina, et aidata toetada oma vanemaid ja viite nooremat õde-venda – miski, mida ta jätkas pärast seda, kui Gordon naasis oma misjonilt 1935. aastal. Tal ei avanenud kunagi uuesti võimalust saada ametlik haridus, kuid ta oli kindlalt otsustanud õppimist jätkata, seega ta haris end raamatuid lugedes.

Marjorie rõõmsameelne loomus, tööeetika ja sügav pühendumus evangeeliumile meelitasid Gordonit ligi ning Marjorie imetles tema headust ja usku. „Kui abiellumine lähenes,” on Marjorie öelnud, „siis olin täiesti kindel, et Gordon armastab mind. Kuid kuidagi teadsin ma ka, et ma ei saa kunagi olla tema jaoks kõige tähtsam. Ma teadsin, et saan olla tema elus teisel kohal ja et Issand oleks esimesel. Ja see sobis.” Ta jätkas: „Mulle tundus, et kui sa mõistad evangeeliumi ja meie siinolemise eesmärki, siis sa soovid abikaasat, kes asetaks Issanda esikohale. Ma tundsin kindlust teadmises, et ta on sedasorti mees.”³⁴

Gordon ja Marjorie abiellusid Salt Lake’i templis 29. aprillil 1937 ja kolisid Hinckleyte suvekoju East Mill Creekis. Nad paigaldasid katla, tegid teisi vajalikke parendusi, mis olid vajalikud seal aasta läbi elamiseks, hooldasid viljapuid ja aeda ning alustasid omaenda kodu ehitamist naabruses asuval maatükil. Ja nii sai maapiirkonnast, mida Gordon oli oma lapsepõlve suvede jooksul armastanud, koht, kus tema ja Marjorie rajasid oma kodu ning kasvatasid oma lapsi Kathleeni, Richardit, Virginiat, Clarki ja Jane’i.

Gordon ja Marjorie rajasid kodu täis armastust, vastastikust lugupidamist, kõvasti töötamist ja evangeeliumi järgi elamist. Igapäevane perepalve andis lastele võimaluse näha oma vanemate usku ning armastust. Kui pere koos palvetas, tundsid lapsed oma Taevase Isa lähedust.

Hinckleyte kodu oli koht, kus oli vähe reegleid, kuid kõrged ootused. Marjorie rääkis asjadest, mis ei olnud väärt võitlust lastega. Kirjeldades kasvatuslikku lähenemist, mille osas nad abikaasaga ühel nõul olid, ütles ta: „Ma õppisin, et pean oma lapsi usaldama, nii püüdsin ma mitte kunagi öelda ei, kui oli kuidagimoodi võimalik öelda jah. Kui me lapsi kasvatasime, siis oli küsimus, kuidas iga päevaga ühele poole saada ja seda tehes natuke lõbutseda. Kui nägin, et ma ei saanud langetada kõiki otsuseid oma laste eest, siis proovisin mitte iga väikese asja pärast muretseda.”³⁵ Oma vanemate usalduse tulemusena tundsid lapsed end austatuna ja said kogemusi ning enesekindlust. Ja kui vastus oli ei, siis lapsed mõistsid, et see ei olnud ilma põhjuseta.

Hinckleyte kodu oli täis naeru. Marjorie on kord öelnud: „Ainuke viis elust läbi minna on ennast sealt läbi naerda. Sa pead kas naerma või nutma. Ma eelistan naermist. Nutmine paneb mul pea valutama.”³⁶ Vanematega, kes suutsid endi üle naerda ja leida igapäevaelus huumorit, pidasid lapsed oma kodu meeldivaks varjupaigaks.

Kirikus teenimine oli alati osa Gordoni ja Marjorie elust. Gordon teenis vaia pühapäevakooli järelvaatajana ning seejärel kutsuti ta pühapäevakooli üldnõukokku, kus ta teenis üheksa aastat. Hiljem teenis ta vaiajuhatuses nõuandjana ning vaiajuhatajana, samal ajal kui Marjorie teenis Algühingus, Noortes Naistes ja Abiühingus. Nende lapsed nägid, et Kirikus teenimine oli rõõmus eesõigus – eeskuju, mida igaüks neist järgis täiskasvanuks saades.

Ettevalmistus ametialaste ettevõtmiste kaudu

Marjorie ja Gordoni kuue esimese abieluaasta jooksul jätkas Gordon töötamist Kiriku raadio, reklaami ja misjonikirjanduse komitees. Oma töös oli ta pühendunud ning projektid ja tähtajad viisid ta tihti tema võimete ja kogemuse piirini ning kaugemalegi sellest. Kirjas ühele sõbrale kirjutas ta:

„On palju teha. Selle pika nimega komitee töö kasvab suuremaks ja keerulisemaks ning huvitavamaks. ‥

‥ Raadio, filmid ja erinevat sorti kirjandus ‥ hoiavad mind palvetamas, alandlikuna, kiirena ja pikki tunde tööl. ‥ See kõik on muutnud mind natuke rohkem sõltuvaks prillidest, ‥ natuke küürakamaks, natuke rahulikumaks, natuke rohkem täis imestumist selle suhtes, milleni see kõik küll viib.”³⁷

1940ndate alguses tõi Teine maailmasõda Gordoni jaoks kaasa töökoha muutuse. Sõja tõttu oli põhimisjonitöö peaaegu olematu, seega muutus tema töö misjonäridele materjale tagada vähem vajalikuks. Tundes vastutust sõjapüüdlustes kaasa aidata, kandideeris ta ohvitserikandidaatide kooli Ameerika Ühendriikide mereväes. Kuid tema allergiad muutsid ta kõlbmatuks. „Ma olin tagasilükkamise pärast masenduses,” on ta hiljem tunnistanud. „Sõda oli käimas ning kõik tegid midagi, et aidata. Ma tundsin, et peaksin mingil viisil osalema.”³⁸ See soov viis ta kandideerima Denveri ja Rio Grande raudtee abiinspektori töökohale. Kuna rongid olid vägede ja varustuse transportimisel sõja käigus väga tähtsad, tundis Gordon, et see töökoht aitaks tal teenida oma kodumaad. Kompanii palkas ta 1943. aastal ja ta töötas Salt Lake City depoos, kuni tema ja ta perekond viidi 1944. aastal üle Denverisse Coloradosse.

Raudtee inspektoritele avaldas Gordoni töö muljet ning kui sõda 1945. aastal lõppes, pakkusid nad talle alalist töökohta koos näiliselt hea väljavaatega karjääriks. Samal ajal helistas vanem Stephen L. Richards ning palus Gordonil naasta täiskohaga tööle Kiriku heaks. Kuigi raudtee pakkus märkimisväärselt kõrgemat palka kui Kirik, järgis Gordon oma südant ja naasis Salt Lake Citysse.³⁹

Gordoni töö Kiriku peakorteris laienes peatselt võrreldes tema varasemate kohustustega. 1951. aastal määrati ta Kiriku Misjonäride üldkomitee täitevsekretäriks ja talle anti kohustus juhtida äsja moodustatud misjoniosakonna igapäevaseid tegemisi. See osakond tegeles kõigega, mis oli seotud evangeeliumi levitamisega, kaasa arvatud misjonäride poolt kasutatavate materjalide tootmine, tõlkimine ja jaotamine, misjonäride ning misjonijuhatajate koolitamine ja avalike suhete meedia, mida kasutati suhete rajamiseks ja Kiriku kohta käivate müütide ümberlükkamiseks.⁴⁰

1953. aastal kutsus president David O. McKay Gordoni oma kabinetti ja palus tal mõelda küsimuse üle, mis polnud otseselt seotud tema kohustusega misjoniosakonnas. „Vend Hinckley,” alustas ta, „nagu sa tead, me ehitame templi Šveitsi ja see saab olema meie teistest templitest erinev, sest peame teenindama liikmeid, kes räägivad mitmeid erinevaid keeli. Ma soovin, et sa leiaksid viisi, kuidas esitada templijuhised nendes erinevates Euroopa keeltes, kasutades võimalikult väiksel arvul templitöötajaid.”⁴¹

President McKay andis koha, kus Gordon sai otsida inspiratsiooni ja põgeneda oma misjoniosakonna töökoorma eest. Tööpäeva õhtutel, laupäevadel ja mõningatel pühapäevadel töötas Gordon Salt Lake’i templi viiendal korrusel asuvas väikeses ruumis. Mitmetel pühapäevahommikutel ühines president McKay temaga, et jagada mõtteid, vaadata templianni esitlust täpselt ja palvetada juhiste saamiseks.

Pärast mõtisklemist, palvetamist ja ilmutuse otsimist tegi Gordon ettepaneku, et templianni esitus pandaks filmilindile, nii et pühade juhiste sõnad oleks dubleeritud mitmesse keelde. President McKay ja teised kiitsid tema ettepaneku heaks ja määrasid tema filmi tootma. Gordon töötas andekate ja ustavate professionaalide meeskonnaga, kes lõpetasid projekti 1955. aasta septembris. Seejärel viis ta filmilindi isiklikult Šveitsi Berni templisse ja oli esimeste templianni istungite tehniliste ettevalmistuste ülevaatajaks.⁴²

Gordonit mõjutas väga sügavalt, kui ta nägi, kuidas tema töö tõi Euroopa pühadele rõõmu: „Kui ma nägin neid inimesi, kes olid kogunenud kümnest erinevast riigist, et osaleda templitalitustes, kui ma nägin vanemat abielupaari raudse eesriide tagant, kes olid kaotanud oma perekonnad üle nende maade levinud sõdades, ja tunnistasin rõõmu ilmeid ning rõõmu pisaraid, mis tulid nende südamest neile antud võimaluse tagajärjel; kui ma nägin noori abielupaare oma perekondadega – oma säravate ja ilusate lastega – ning nägin neid perekonnasuhteid igaveseks ühendatuna, siis teadsin ma kindlalt isegi rohkem, kui olin teadnud varem, et [president McKay] oli Issanda poolt inspireeritud ja juhatatud tooma hindamatuid õnnistusi nende usklike Euroopa rahvaste seast kogunenud meeste ning naiste ellu.”⁴³

Gordoni misjonilt koju naasmisest oli möödas kakskümmend aastat ja ta ei olnud täitnud oma unistust saada magistrikraad ning olla ajakirjanik. Selle asemel oli ta Jumala sõna levitamiseks õppinud kasutama uut tehnoloogiat, arendanud positiivseid suhteid inimestega teistest uskudest, uurinud ja kirjutanud kirjatükke Kiriku ajaloost ning aidanud valmistada viisi, kuidas tuhanded viimse aja pühad saaksid saada templiõnnistusi. Need kogemused said aluseks teenimisele, mida ta tegi kogu oma ülejäänud elu.

Teenimine Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi abina

Laupäeval, 5. aprillil 1958 vastas Gordoni ja Marjorie poeg Richard telefonile. Helistaja ei öelnud, kes ta on, kuid Richard tundis president David O. McKay hääle ära ning kiirustas seda oma isale ütlema. Pärast president McKayga vestlemist käis Gordon kiiresti pesemas, vahetas oma riided ja sõitis Kiriku presidendi kantseleisse. Kuna ta oli president McKaylt ka varem ülesandeid saanud, siis eeldas ta, et tal palutakse aidata millegagi seoses järgmise päeva üldkonverentsi istungite ettevalmistamisega. Ta oli šokeeritud, saades teada, et president McKayl oli mõttes midagi muud. Pärast sõbralikku tervitust palus president McKay Gordonil teenida Kaheteistkümne abina. Vennad, kes teenisid selles kutses, mille kasutamine lõpetati 1976. a, olid Kiriku üldjuhid. Gordon teenis East Mill Creeki vaia juhatajana, kui president McKay selle kutse andis.

Järgmisel päeval toetati vanem Gordon B. Hinckleyt üldkonverentsil. Kuigi ta tunnistas oma esimeses üldkonverentsikõnes, et ta on „emotsioonide alla mattunud, tundes end küündimatuna”, siis võttis ta uue kohustuse omaks omale loomuomase usu ja energiaga.⁴⁴

Üks suur kohustus, mille vanem Hinckley sai Kaheteistkümne abina, oli olla Kiriku töö ülevaatajaks terves Aasias. Ta teadis sealsetest inimestest vähe ning ei rääkinud mitte ühtegi nende keelt, kuid ta hakkas neid kiiresti armastama ja nemad hakkasid teda armastama. Kenji Tanaka, jaapanlasest viimse aja püha, ütles vanem Hinckley esimese kohtumise kohta Jaapanis: „Vanem Hinckley põnevil olekut võis näha tema sädelevates silmades. Tema esimene sõna meile oli Subarashii! [„Imeline!”] Selle kohtumise õhkkond muutus jäigast ning formaalsest sõbralikuks ja temale lähedaseks ning valitses soe tunne.”⁴⁵

See oli tunne, mida ta jagas kõikjal, kuhu ta Aasias läks. Ta aitas inimestel näha, et usuga Issandasse suudavad nad korda saata suuri asju ning aidata Kirikul oma kodumaal kasvada. Ta lõi lähedased suhted põhimisjonäridega, teades, et nende usinusel on otsene mõju inimestele, keda nad teenivad.

Kristuse nime eriline tunnistaja

Veel üks elu muutev telefonikõne saabus samuti laupäeval – 30. septembril 1961. Seekord oli see Marjorie, kes kuulis president McKay tuttavat häält telefonitorust. Taas kord kiirustas Gordon B. Hinckley Kiriku presidendi kantseleisse. Taas kord oli ta üllatunud ja emotsioonide kütkes, kui ta sai teada külastuse põhjusest. Kui ta saabus, ütles president McKay talle: „Ma olen saanud õhutuse valida sind täitma Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis olevat tühja kohta ning me soovime sind täna konverentsil toetada.”⁴⁶ Taas kord läks president Hinckley edasi usu ja entusiasmiga hoolimata teda vallanud ebaadekvaatsuse tunnetest.

Apostlina sai president Hinckley lisakohustusi. Vahetevahel kohtus ta valitsusametnike ja teiste mõjuvõimsate isikutega. Tal paluti tihti rääkida Kiriku esindajana avalikult, et vastata kriitikale ja Ameerika Ühendriikides toimunud kultuurilistele rahutustele. Ta juhtis püüdlusi tugevdada Kiriku ringhäälingualast võimekust ning kasutada evangeeliumi levitamisel kogu maailmas tehnoloogiat. Kuid isegi nende laienenud rollidega ei kaotanud ta kunagi silmist oma kohustust tugevdada üksikisikute ja perekondade usku. Hoolimata sellest, kas ta kõneles ühele või kümnele tuhandele inimesele, mõjutas ta inimesi isiklikult, millest sai ka tema teenimistöö eristatav omadus: tuua inimesi ühekaupa Kristuse juurde.

Vanem Hinckley jätkas Aasia töö ülevaatajaks olemist järgmise seitsme aasta jooksul ning ta rõõmustas, kui nägi oma sealsete sõprade kasvu. Ta on meenutanud: „See oli inspireeriv kogemus ‥ tunnistada viisi, kuidas Issand täitis oma täiusliku plaani üksikasju selles ‥ maakera osas.”⁴⁷

Kui Kaheteistkümne Kvoorumi liikmete vahel ülesanded muutusid, siis sai vanem Hinckley võimalusi teenida ka maailma teistes osades. Kõikjal, kuhu ta läks, näitas ta üles hoolt üksikisikute suhtes. 1970. aastal, kui ta oli Kiriku töö ülevaatajaks Lõuna-Ameerikas, reisis ta pärast Peruus vaiakonverentsil eesistujaks olemist Tšiilisse. Kaks päeva pärast Tšiilisse saabumist sai ta teada, et Peruud oli tabanud hävitav maavärin ning neli misjonäri olid kadunud. Ta planeeris kohe Peruusse naasta, kuigi see tähendas tema kojumineku edasilükkamist. „Ma ei saa koju naasta rahuliku südametunnistusega, kui misjonärid on kadunud,” ütles ta.⁴⁸

Ta saabus Limasse Peruusse järgmisel hommikul. Kui kadunud misjonärid leidsid amatöörist raadiooperaatori, said nad Limasse helistada ja vanem Hinckley vestles nendega. Misjonärid olid väikeses toas koos teiste ellujäänutega ning nende vestlused olid läbi valjuhääldi kuulda teistele. „Kui valjuhääldist oli kuulda vanem Hinckley häält, siis tabas ruumi, mis oli täis inimesi, kes trügisid raadio suunas, kohene vaikus. Kuigi vanem Hinckley rääkis inglise keeles ja need inimesed rääkisid hispaania keeles, hakkasid nad omavahel sosistades vestlema, küsides: „Kes on see mees?” Oli tunne, isegi kaootilises olukorras, et see hääl ei kuulunud tavalisele inimesele.”⁴⁹

Oma esimese kahe aasta jooksul Lõuna-Ameerika ülevaatajana külastas vanem Hinckley igat misjonit, lõi uued misjonid Kolumbias ning Ecuadoris, aitas luua uusi vaiu Limas, Peruus ja São Paulos Brasiilias ning aitas lahendada Argentiinasse kutsutud misjonäridele antavate viisadega seotud probleeme. Ta oli tegemas veelgi enamat, kui 1971. aasta mais määrati ta kaheksa Euroopa misjoni ülevaatajaks.⁵⁰

Vanem Hinckley tundis tihti oma kiire ajakava tõttu väsimust. Tal oli alati hea meel koju naasta ning veeta aega koos Marjorie ja lastega. Kuid Marjorie sai aru, et kui ta oli töölt liiga kaua eemal, siis muutus ta rahutuks. Tema kutse apostlina – olles Kristuse nime eriliseks tunnistajaks kogu maailmas (vt ÕL 107:23) – ei olnud kunagi tema mõtetest kaugel.

Suured kohustused nõuandjana Esimeses Presidentkonnas

5. juulil 1981, pärast peaaegu 20 aastat Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis teenimist, sai vanem Hinckley veel ühe üllatava kutse. President Spencer W. Kimball, kes oli sel hetkel Kiriku president, palus tal teenida Esimeses Presidentkonnas nõuandjana lisaks president N. Eldon Tannerile ja Marion G. Romneyle. See oli ebatavaline, kuid mitte enneolematu erand tavalisele kahe nõuandja tavale. President Kimball ja tema nõuandjad ei olnud hea tervise juures ja neil oli Presidentkonnas vaja lisatuge.⁵¹

Oma esimesel üldkonverentsil selles uues ülesandes ütles president Hinckley: „Minu ainuke soov on teenida ustavalt, ükskõik kuhu mind kutsutakse. ‥ See püha kutse on aidanud mul saada teadlikuks oma nõrkustest. Kui ma olen kedagi kunagi solvanud, siis palun vabandust ja loodan, et andestate mulle. Olgu see ülesanne pikaaegne või lühike, ma tõotan anda endast parima armastuse ning usuga.”⁵²

Tema parimad püüdlused olid vajalikud kui president Kimballi, Tanneri ja Romney tervis halvenes. Suurem osa Esimese Presidentkonna igapäevasest tööst langes president Hinckley õlule. Tal oli ka kohustus täide viia suuremaid ülesandeid, nagu Utah’ Jordan Riveri templi pühitsemine. Lisaks seisis ta silmitsi avalikkuse kriitikaga Kiriku ja selle praeguste ning minevikus olnud juhtide suunas. 1982. aasta kevadisel üldkonverentsil andis ta nõu:

„Me elame maailmas, kus inimesed rõõmustavad teiste kritiseerimise üle. ‥ Ma õhutan teid nägema tervikpilti ja lõpetama väikeste vigade pärast muretsemine. ‥ Need on [Kiriku juhtide] teenimise ning nende panuse ulatuse juures kõrvalise tähtsusega.”⁵³

President Tanner suri 27. novembril 1982 ning president Kimballi ja Romney tervis oli halvenenud sellisel määral, et 1983. aasta kevadisel üldkonverentsil istus president Hinckley, kes selleks hetkeks oli kutsutud Esimesse Presidentkonda teiseks nõuandjaks, poodiumil kahe tühja tooli kõrval. Väga isiklikul moel tundis ta seda, mida ta kunagi oli nimetanud „juhtide üksilduseks”.⁵⁴

President Gordon B. Hinckley üldkonverentsil ajal, mil ta oli ainuke Esimese Presidentkonna liige, kes oli osalemiseks piisavalt hea tervise juures.

President Hinckley jätkas hoolikalt ning palvega, soovides mitte tegutseda ilma prohveti volituseta. Ta kutsus Kaheteistkümne vanemad liikmed – eriti kvoorumi juhataja vanem Ezra Taft Bensoni – appi tegelema Kiriku igapäevaste asjadega. President Hinckley töötas käsikäes Kaheteistkümne Kvoorumiga, saades alati juhiseid president Kimballilt. Hoolimata sellest tundis ta suurt koormat.

Kuigi president Hinckley kohustused Esimeses Presidentkonnas hoidsid teda suurema osa ajast Salt Lake Citys, reisis ta vahel, et teenida liikmeid ja misjonäre mujal maailmas. 1984. aastal naasis ta Filipiinidele. Kaheksateist aastat varem oli ta seal pühitsenud esimese kogudusehoone, nüüd läks ta pühitsema esimest templit. Ta ütles pühitsemispalves:

„See Filipiinide riik on paljude saartega riik, kelle inimesed armastavad vabadust ja tõde, kelle südamed on tundlikud Sinu teenijate tunnistusele ning kes on igavese evangeeliumi sõnumile vastuvõtlikud. Me täname Sind nende usu eest. Me täname Sind nende ohverdamise vaimu eest. Me täname Sind Sinu töö edenemise ime eest sellel maal.”⁵⁵

Kiriku jätkuv edenemine oli ilmne 1984. aasta juunis, kui president Hinckley kuulutas Esimese Presidentkonna nimel välja piirkonna juhatuste kutse – Seitsmekümne liikmed, kes elaksid maailma eri paigus ja oleksid omale määratud geograafilistes piirkondades Kiriku töö ülevaatajad. Töötades Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatusel, tagaksid need vennad suurema osa nendes piirkondades vajaminevast juhtimisest ja koolitusest. „Me ei saa igat otsust Salt Lake Citys vastu võtta,” ütles ta. „Me peame tegema midagi, et volitust detsentraliseerida.”⁵⁶ Rääkides Kiriku juhtidele üle maailma umbes aasta hiljem, ütles president Hinckley: „Ma olen kindel, et see samm, mille me tegime viimase paari kuu jooksul, on inspireeritud ja tähtis. Ma olen kindel, et nende heade meeste sage kohalolek teie seas annab teile olulise kindlustunde. Need vennad põhimõtteliselt ühendavad kogu Kiriku keha kokku.”⁵⁷

Pärast Kiriku juhtimist 12 märkimisväärse kasvuaasta jooksul suri president Spencer W. Kimball 5. novembril 1985. Vanemapostel vanem Ezra Taft Benson asetati ametisse Kiriku presidendina. Ta palus Gordon B. Hinckleyl teenida Esimeses Presidentkonnas esimese nõuandjana ja Thomas S. Monsonil teise nõuandjana. Esimese Presidentkonna kolme tervise juures oleva liikmega tundis president Hinckley oma koormate kergendamist ja tal oli rohkem võimalusi külastada pühasid üle kogu maailma.

President Ezra Taft Benson *(keskel)* oma nõuandjatega, president Gordon B. Hinckley *(vasakul)* ja president Thomas S. Monson *(paremal)* üldkonverentsil

Paari aasta jooksul hakkas halvenema president Bensoni tervis ning Kiriku igapäevakohustustega tegelemine langes jälle president Hinckley õlule. Seekord polnud ta aga Esimeses Presidentkonnas üksi. Elujõulisuse ja energiaga hoidsid president Hinckley ning president Monson Kirikut kindlal kursil, alati austades president Bensoni kutset prohveti, nägija ja ilmutajana. Nad kujundasid välja tugeva kestva sõpruse ning partnerluse.

President Benson suri 30. mail 1994 ja president Howard W. Hunterist sai Kiriku president. Taas kord teenisid president Hinckley ning president Monson nõuandjatena. Juunis käisid president ja õde Hinckley koos president Hunteri ning tema abikaasa Inise ja vanem M. Russell Ballardi ning tema abikaasa Barbaraga Nauvoos Illinoisi osariigis, et meenutada Joseph ja Hyrum Smithi märtrisurma 150. aastapäeva. See oli ainuke reis, mille president Hunter ja president Hinckley koos ette võtsid. President Hunter oli juba aastaid terviseprobleemide käes vaevelnud ja pärast seda reisi halvenes tema tervis kiiresti. 27. veebruaril 1995 palus ta president Hinckleylt preesterluse õnnistust. Selles õnnistuses palus president Hinckley president Hunteri elu eest, kuid samuti ütles, et ta on Issanda kätes.⁵⁸ Paar päeva hiljem, 3. märtsil 1995. a president Hunter suri.

Prohvet, nägija ja ilmutaja ning Kiriku president

President Hunteri surm, mis küll ei olnud üllatav, asetas Hinckleyte peale raske koorma. Vanemapostlina oli president Hinckley järjekorras järgmine, et saada Kiriku presidendiks. Õde Hinckley on meenutanud hetke, mil nad said sõnumi president Hunteri surmast: „President Hunter oli läinud ja me olime alles, et jätkata Issanda tööga. Ma tundsin end nii kurvana, nii üksi. Samuti Gordon. Ta oli kangestunud. Ja ta tundis end väga, väga üksikuna. Järele polnud jäänud mitte kedagi, kes võinuks mõista, mida ta läbi elas.”⁵⁹

Pärast president Hunteri matust leidis president Hinckley lohutust templist. Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne koosolekute ruumis Salt Lake’i templis üksi olles luges ta hoolikalt pühakirju ja mõtiskles loetu üle. Ta mõtiskles Jeesuse Kristuse elu, teenimistöö ning lepituse üle. Seejärel uuris ta seinal olevaid portreesid, mis kujutasid kõiki Kiriku presidente alates Joseph Smithist kuni Howard W. Hunterini. Ta kirjutas selle kogemuse oma päevikusse üles:

„Ma kõndisin nende portreede ees ringi mööda tuba ja vaatasin seintel olevate meeste silmadesse. Ma tundsin, et saan peaaegu nendega vestelda. Ma tundsin, nagu nad räägiksid minuga ja annaksid mulle kindlustunnet. ‥ Ma istusin toolile, millel olin presidendi esimese nõuandjana istunud. Ma veetsin palju aega neid portreesid vaadates. Tundus, et peaaegu igaüks neist ärkas ellu. Tundus, et nende silmad vaatasid mind. Ma tundsin, et nad julgustasid mind ja tõotasid mind toetada. Tundus, et nad ütlesid mulle, et nad olid taevas peetud nõukogus minu heaks rääkinud ning et ma ei peaks kartma, sest mind õnnistataks ja toetataks minu teenimistöös.

Ma laskusin põlvili ja palvetasin Issanda poole. Ma vestlesin Temaga palves pikalt. ‥ Ma olen kindel, et Vaimu väel ma kuulsin Issanda sõnu, mitte häälega, vaid soojusega, mida tundsin südames seoses küsimustega, mida olin palves esitanud.”⁶⁰

Pärast seda kogemust kirjutas ta oma mõtted taas kord üles: „Ma tunnen end paremini ning mul on südames palju suurem kindlustunne, et Issand teeb oma tahte järgi oma eesmärgi ja kuningriigi suhtes, et mind toetatakse Kiriku presidendina ning prohveti, nägija ja ilmutajana ning teenin nii kaua, kuni Issand seda soovib. Vaimu kinnitusega oma südames olen nüüd valmis minema edasi, et tegutseda nii hästi, kui oskan. Minu jaoks on raske uskuda, et Issand asetab minu sellesse kõige kõrgemasse ja pühamasse kohustusse. ‥ Ma loodan, et Issand on mind koolitanud tegema seda, mida Ta minult ootab. Ma annan Talle täieliku truuduse ning kindlasti otsin Tema juhatust.”⁶¹

President Gordon B. Hinckley asetati Kiriku presidendi ametisse 12. märtsil 1995 ning järgmisel päeval andis ta pressikonverentsi ja vastas ajakirjanike küsimustele. Vanem Jeffrey R. Holland on jutustanud, et „sõbraliku, tihtipeale humoorika, alati veenva, laiaulatuslikke küsimusi täis vestluse lõpupoole sellel uudistekonverentsil küsis üks ajakirjanik president Hinckleylt: „Mis saab olema sinu tähelepanu keskpunktis? Mis saab olema sinu teenimisaja teema?”

Ta vastas vaistlikult: „Tööd jätkata. Jah. Meie teemaks saab olema jätkata seda suurt tööd, mida meie eelkäijad on edendanud.””⁶²

President Hinckley jäi sellele tõotusele truuks. Austades prohveteid, kes olid olnud enne teada, jätkas ta tööga, mida nad olid teinud. Ja usuga Isa Jumalasse ning Jeesusesse Kristusesse järgis ta ilmutusi, et seda tööd uutel viisidel läbi viia.

President Gordon B. Hinckley üldkonverentsil kõnepuldis

Kiriku toomine „välja varjust” (ÕL 1:30)

President Hinckley teenimise alguses ütles Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige vanem Neal A. Maxwell: „President Hinckley aitab Kiriku varjust välja juhtida. Kirik ei saa edasi liikuda nii nagu vaja, kui me oleme vaka all peidus. Keegi peab tegutsema julgelt ja president Hinckley on valmis seda tegema. Ta on inimene, kes mõistab minevikku, kuid samal ajal mõistab ka tulevikku, ning tal on suurepärased enese väljendamise annid, mis võimaldavad tal esitada meie sõnumit viisil, mis köidab inimesi kõikjal.”⁶³

President Hinckley laialdane taust meedias ja ringhäälingus aitas tal selleks püüdluseks ette valmistuda. Kiriku presidendina nõustus ta tihti andma erinevatest maailma osadest pärit ajakirjanikele intervjuusid, vastates nende Kiriku õpetuste ja eeskirjade kohta käivatele küsimustele ning tunnistades Päästjast ja Tema taastatud evangeeliumist. Iga kord suurenes mõistmine ning loodi sõprussidemeid.

Eriti märkimist väärt on 1996. aastal antud intervjuu kogenud ajakirjanikule Mike Wallace’ile telesaates „60 Minutes”. Hr Wallace oli tuntud kui järeleandmatu intervjueerija ning president Hinckley tunnistas mõningast muret, enne kui saade Ameerika Ühendriikide rahvustelevisioonis eetrisse läks. „Kui see saab olema heatahtlik, siis olen tänulik,” ütles ta. „Vastasel korral annan tõotuse mitte kunagi uuesti sellisesse lõksu astuda.”⁶⁴

Intervjuu oli soosiv ja näitas mitmeid Kiriku positiivseid aspekte. Selle tulemusena said Mike Wallace’ist ja president Hinckleyst sõbrad.

2002. aastal toimusid Salt Lake Citys taliolümpiamängud, mis asetas Kiriku rahvusvahelise tähelepanu keskpunkti. President Hinckley ja tema nõuandjatega peeti teatud ettevalmistuse teemadel nõu. „Me võtsime teadlikult vastu otsuse, et me ei kasuta seda sündmust oma usule poolehoidjate püüdmise aja ja kohana,” ütles ta, „kuid me olime kindlad, et sellest tähendusrikkast sündmusest saab Kiriku jaoks imeline asi.”⁶⁵ Tal oli õigus. Kümned tuhanded inimesed külastasid Soolajärve orgu ning neid tervitasid lahked võõrustajad – viimse aja pühad ja teised, kes tegid koostööd, et tagada edukate olümpiamängude toimumine. Need külastajad kõndisid ringi Templiväljakul, kuulasid Tabernaakli koori ja külastasid Pereajaloo raamatukogu. Televisiooni vahendusel nägid miljardid inimesed Salt Lake’i templit ja kuulsid ajakirjanikke Kirikut positiivses võtmes kajastamas. See oli, just nagu president Hinckley oli öelnud, „Kiriku jaoks imeline asi”.

Lisaks ammu loodud suhtlusvahendite kasutamisele võttis president Hinckley omaks ka innovatsiooni. Näiteks nägi ta internetti kui vahendit toomaks Kirikut liikmetele lähemale ja jagamaks evangeeliumi inimestega teistest uskudest. Tema teenimisaja jooksul lasi Kirik käiku veebilehed LDS.org, FamilySearch.org ja Mormon.org.

23. juunil 2004, kui president Hinckley sai 94-aastaseks, anti talle Presidendi Vabadusmedal, mis on Ameerika Ühendriikides kõige kõrgem tsiviilautasu. Vastuseks sellele ta ütles: „Ma olen väga austatud, et sain Ameerika Ühendriikide presidendilt selle prestiižse autasu. Ma olen üdini tänulik. Suuremas mõttes tunnustab ja austab see Kirikut, mis on andnud mulle nii palju võimalusi ja mille huvisid ma olen püüdnud teenida.”⁶⁶ Ta pidas seda autasu Kiriku suureneva positiivse reputatsiooni sümbolina ning tõendina sellest, et seda tõesti oldi varjust välja toomas.

Viimse aja pühade seas reisimine

President Hinckleyle ei meeldinud reisimisega seotud ebamugavused ja raskused, kuid tema soov teenida viimse aja pühasid oli võimsam kui tema soov jääda koju. Ta ütles, et ta soovis „minna meie rahva juurde, et avaldada tänu ja julgustada ning tunnistada Issanda töö jumalikkusest”.⁶⁷ Oma teenimisaja alguses ta ütles: „Ma olen otsustanud, et seni, kuni mul on jõudu, lähen ma inimeste sekka nii kodu- kui välismaal. ‥ Ma plaanin jätkata energiliselt töö tegemist nii kaua, kui saan. Ma soovin kohtuda ning suhelda inimestega, keda armastan.”⁶⁸

Teenides Kiriku presidendina, reisis ta ulatuslikult Ameerika Ühendriikides ja külastas väljaspool Ühendriike asuvaid riike rohkem kui 90 korda. Kokku reisis ta Kiriku presidendina rohkem kui poolteist miljonit kilomeetrit, kohtudes pühadega kõikides maailma osades.⁶⁹

President Hinckleyle meeldis „[minna] inimeste sekka nii kodu- kui välismaal”.

Mõnedes piirkondades pidid inimesed tegema tema nägemiseks suuremaid jõupingutusi, kui tema pidi tegema nende nägemiseks. Näiteks külastasid 1996 aastal tema ja õde Hinckley Filipiine, kus Kiriku liikmelisus oli kasvanud rohkem kui 375 000 inimeseni. President ja õde Hinckley pidid ühel õhtul kõnelema Manila Araneta Coliseumil peetaval koosolekul. Sama päeva pealelõunaks oli Coliseumis „rohkem inimesi kui sinna mahtus. Järjekorrad olid hakanud moodustuma kell 7 hommikul koosoleku jaoks, mis pidi algama kaheteistkümne tunni pärast. Ametlik loendamine näitas hiljem, et ligikaudu 35 000 liiget olid ennast surunud staadioni 25 000 istmele ning vahekäikudesse ja võtnud enda alla jalutusruumi. Paljud pühad olid Manilasse jõudmiseks reisinud kakskümmend tundi laeva ja bussiga. Mõnede jaoks võrdus reisi maksumus mitme kuu palgaga. ‥

„Kui president Hinckley kuulis, et staadion oli täis ning et hoone haldaja uuris, kas oleks võimalik alustada koosolekuga varem, siis lausus ta kohe: „Mingem!” Tema ja õde Hinckley sisenesid tohutu suurele areenile. ‥ Nagu vihje peale tõusis rahvahulk spontaanselt püsti, aplodeeris ning asus emotsionaalselt laulma kirikulaulu „Tänu, Looja, Sul’ prohvetitest”.”⁷⁰

Teades, et tema ja ta vennad ei saa minna igale poole, kuhu soovisid, propageeris president Hinckley üle kogu maailma asuvate juhtide juhendamiseks tehnoloogia kasutamist. Satelliittehnoloogiat kasutades oli ta 2003. aastal peetud esimese ülemaailmse juhtkonna koolituse ülekandel eesistujaks.

Vaimsete ja ilmalike tõdede õppimise ning õpetamise tähtsuse edendamine

President Hinckley on öelnud: „Keegi meist ‥ ei tea kõike. Õppimise protsess on lõputu. Me peame lugema, me peame vaatlema, me peame omandama ja me peame mõtisklema selle üle, mida oma meeltele nähtavaks muudame.”⁷¹ Ta ütles ka: „Tõhus õpetamine on Kiriku juhtimise olemus. Igavese elu saavutamine on võimalik ainult siis, kui mehi ja naisi õpetatakse sellise tõhususega, et nad muudavad end ning distsiplineerivad oma elu. Neid ei saa sundida ei õigemeelsusele ega taevasse. Neid peab juhtima ja see tähendab õpetamist.”⁷²

President Hinckley soovis võimaldada rohkem vaimset toitu viimse aja pühadele üle kogu maailma. 1995. aastal kiitis ta entusiastlikult heaks plaani avaldada uus raamatute seeria, mis annaks Kiriku liikmetele evangeeliumi raamatukogu. Peatselt hakkas Kirik avaldama seda seeriat, mille pealkiri on „Kiriku presidentide õpetused”, mille osa ka see raamat on.

Ka ilmalik õppimine oli president Hinckley jaoks tähtis. Ta oli mures Kiriku liikmete pärast maailma vaestes osades, kes ei saanud endale lubada kõrgharidust või ametialast koolitust. Ilma sellise hariduse ja koolituseta jääks enamik neist vaesusesse. 2001. aasta kevadise üldkonverentsi preesterluse istungil ütles president Hinckley:

„Me esitame selle olukorra parandamiseks plaani. Me usume, et see plaan on Issanda inspireeritud. Kirik asutab fondi, peamiselt ustavate viimse aja pühade annetustest, kes on sellel eesmärgil annetanud ja teevad seda ka edaspidi. Me oleme neile väga tänulikud. ‥ Me kutsume seda Alalise Hariduse Fondiks.”⁷³

President Hinckley selgitas, et programmist kasu saajatele väljastatakse koolis käimiseks või erialaseks õppeks laen, mis pärineb Kiriku liikmete annetatud summadest. Pärast oma hariduse saamist või väljaõppe lõpetamist oodatakse neilt laenu tagasi maksmist, nii et seda raha saaks kasutada teiste aitamiseks. Samuti selgitas president Hinckley, et Alalise Hariduse Fond oleks „loodud samadel alustel Alalise Emigratsiooni Fondiga”, millele Kirik pani aluse 1800ndatel aastatel, et aidata puudustkannatavatel pühadel Siionisse emigreeruda.⁷⁴

Kuue kuu jooksul olid viimse aja pühad annetanud Alalise Hariduse Fondi miljoneid dollareid.⁷⁵ Aasta pärast plaani tutvustamist kuulutas president Hinckley: „See taotlus on nüüd kindlal alusel. ‥ Noored mehed ja naised ühiskondliku ebavõrdsuse all kannatavates piirkondades üle maailma, noored mehed ja naised, kellest enamik on teeninud misjonil, saavad võimaluse omandada hea haridus, mis päästab nad lootusetust vaesusest, mille all nende esiisade põlvkonnad on kannatanud.”⁷⁶ See programm õnnistab viimse aja pühasid jätkuvalt, nii saajaid kui andjaid.

Abielu ja perekonna pühadusest tunnistamine

23. septembril 1995 peetud Abiühingu üldkoosolekul ütles president Hinckley:

„Kogu selle sofistika juures, mida tõe pähe pakutakse, kogu pettuse juures seoses standardite ja väärtustega, kogu peibutamise ja meelitamise juures lasta maailmal end aeglaselt määrida, oleme tundnud vajadust teid hoiatada. Selleks anname meie Esimesest Presidentkonnast ja Kaheteistkümne Apostli Nõukogust nüüd Kirikule ja maailmale läkituse, et anda teada ja taaskinnitada perega seotud standardeid, õpetusi ja tavasid, mida selle Kiriku prohvetid, nägijad ja ilmutajad on Kiriku ajaloo jooksul korduvalt välja toonud.”⁷⁷

Sellise sissejuhatusega luges president Hinckley esimest korda avalikkuse ees ette avalduse „Perekond: läkitus maailmale”.

„Me anname lapsevanematele ja lastele nõu pidada esmatähtsaks perepalvet, pereõhtut, evangeeliumi uurimist ja õpetamist ning tervislikke perekondlikke tegevusi.”

Abielu ja perekonna pühadus oli president Hinckley õpetuste pidev teema. Ta mõistis hukka igasuguse väärkohtlemise ning julgustas vanemaid ja lapsi olema üksteisega kannatlikud, üksteist armastama, õpetama ning teenima. Kirjas kuupäevaga 11. veebruar 1999 ütlesid tema ja ta nõuandjad Esimeses Presidentkonnas:

„Me pöördume vanemate poole, et nad pühitseksid oma jõupingutused laste õpetamiseks ja kasvatamiseks evangeeliumi põhimõtete järgi, mis hoiaksid neid Kiriku ligi. Kodu on õigemeelse elu alustala ja miski muu ei saa asendada kodu või täita selle olulisi funktsioone Jumala antud kohustuste täitmisel.

Me anname vanematele ja lastele nõu pidada esmatähtsaks perepalvet, pereõhtut, evangeeliumi uurimist ja õpetamist ning tervislikke perekondlikke tegevusi. Ükskõik kui väärilised ja asjakohased muud vajadused või tegevused ka poleks, ei tohi neil lasta asendada jumalikult määratud kohustusi, mida saavad piisavalt hästi täita vaid pered ja lapsevanemad.”⁷⁸

Uutele pöördunutele abikäe ulatamine

President Hinckleyle meeldis näha suurel hulgal inimeste liitumist Kirikuga, kuid ta hoolis numbrite taga olevast igast üksikisikust. Oma teenimistöö alguses ütles ta:

„Kuna usule pöördunute arv üha suureneb, tuleb meil teha üha kaalukamaid jõupingutusi, et neid tee leidmisel aidata. Igaüks neist vajab kolme asja: sõpra, kohustust ja kosutust „Jumala hea sõnaga” (Mn 6:4). Meie kohus ja võimalus on need asjad tagada.”⁷⁹

Uute pöördunute tugevdamine oli president HInckley jaoks pidev teema. Vanem Jeffrey R. Holland on jaganud järgmist meenutust sellest, kuidas ta seda teemat rõhutas: „Mõni aeg tagasi ütles ta Kaheteistkümnele, sädelus silmis, käega enda ette lauale laksatades: „Vennad, kui minu elu on lõppenud ja ärasaatmistseremoonia on lõppemas ning kui minu hing on siit maailmast lahkumas, tulen ma ja vaatan teile igaühele silma ning küsin: „Kuidas on meil lood liikmete aktiivsena hoidmisega?””⁸⁰

Templite ehitamine

President Hinckley paneb 2002. aastal Nauvoo Illinoisi templi pühitsemisele eelnenud nurgakivi tseremoonial mörti.

1910. aastal, mil Gordon B. Hinckley sündis, olid maailmas 5 töötavat templit ja need kõik olid Utah’ osariigis. 1961. aastaks, kui ta pühitseti apostliks, oli see arv suurenenud 12-ni. Areng oli oluline, kuid tihti väljendas president Hinckley muret, et paljudel inimestel üle kogu maailma on piiratud juurdepääs templiõnnistustele. 1973. aastal, teenides Kiriku templikomitee esimehena, kirjutas ta oma päevikusse: „Kirik võiks ehitada [mitmeid väiksemaid] templeid Washingtoni templile [sel hetkel ehitusjärgus] kuluva raha eest. See viiks templid inimesteni, selle asemel et inimesed peaksid reisima pikki vahemaid, et nendeni jõuda.”⁸¹

Kui teda 1995. aastal toetati kui Kiriku presidenti, oli töötavate templite arv suurenenud 47-ni, kuid tema soov rohkemate templite järele oli ikka tugev. Ta ütles: „Mul on olnud sügav pidev soov saada templid kõikjale, kuhu vaja, nii et meie inimesed, ükskõik, kus nad ka on, võiksid ilma liigselt suure ohverduseta minna Issanda kotta omaenda talitusteks ja võimaluseks teha asendustööd surnute heaks.”⁸²

1997. aasta sügisesel üldkonverentsil tegi president Hinckley ajaloolise teadaande, et Kirik hakkab ehitama väiksemaid templeid üle kogu maailma.⁸³ Ta ütles hiljem: „Ma usun, et väikese templi idee tuli otsese ilmutusena.”⁸⁴ 1998. aastal kuulutas ta välja 30 uut väikest templit, mis koos teiste juba planeeritud või ehitusjärgus olevate templitega tegi „kokku 47 uut templit lisaks neile 51-le, mis praegu toimivad”. Kõikide kuulajate rõõmuks lisas president Hinckley seejärel: „Ma arvan, et lisagem veel 2, et saada ilus arv 100 selle sajandi lõpuks, mis on 2000 aastat „pärast meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tulekut lihas” (ÕL 20:1).” Seejärel ta lubas: „Veelgi rohkem templeid ehitatakse tulevikus.”⁸⁵

1. oktoobril 2000 pühitses president Hinckley Bostoni Massachusettsi templi, mis oli 100. töös olev tempel. Enne aasta lõppu pühitses ta veel kaks templit. Kui ta suri 2008. aastal, oli Kirikul 124 töötavat templit ning 13 veel, mille ehitamine oli välja kuulutatud. President Hinckley oli olnud seotud nendest suurema osa planeerimise ja ehitusega ning oli isiklikult pühitsenud 85 neist ja taaspühitsenud 13 neist (8 nendest taaspühitsetud templitest oli ta ise eelnevalt pühitsenud).

Konverentsikeskus

Kujutis

Konverentsikeskus

Konverentsikeskus, mille president Hinckley pühitses 2000. aasta sügisesel üldkonverentsil.

1995. sügisesel üldkonverentsil vihjas president Hinckley ideele, mis oli tal mõttes juba mõnda aega olnud. Rääkides Templiväljakul asuvas Tabernaaklis, ütles ta: „See suurepärane Tabernaakel paistab iga aastaga väiksemaks jäävat. Nüüdseks kohtume juba ühe katuse all palju suuremate rühmadena mõnedel piirkonnakonverentsidel.”⁸⁶ 1996. aasta kevadisel üldkonverentsil sõnas president Hinckley rohkem selle mõtte kohta:

„Mul on kahju, et paljud, kes soovisid meiega täna hommikul siin Tabernaaklis kohtuda, ei mahtunud siia. Väga paljud on õues muruplatsidel. See ainulaadne ja märkimisväärne saal, mille ehitasid meie esivanematest teerajajad ja mis pühitseti Issanda kummardamiseks, mahutab mugavalt ligikaudu 6000 inimest. Mõned teist, kes istuvad nendel kõvadel pinkidel kaks tundi, võivad kahelda sõnas mugavalt.

Ma mõtlen südames nende peale, kes soovisid saada sisse, kuid keda ei suudetud sisse mahutada. Umbes aasta tagasi tegin ma vendadele ettepaneku, et äkki on tulnud aeg kaaluda võimalust ehitada uus jumalakummardamiseks pühitsetud hoone, mis oleks oma mõõtmetelt nii palju suurem, et mahutaks kolm või neli korda nii palju inimesi, kui siia hoonesse istuma mahub.”⁸⁷

24. juulil 1997, teerajajate Soolajärve orgu jõudmise 150. aastapäeval alustati konverentsikeskuseks nimetatud uue hoone ehitamist Templiväljakust otse põhjas olevas kvartalis. Vähem kui kolm aastat hiljem, 2000. aasta aprillis peeti seal esimesed üldkonverentsi istungid, kuigi hoone ei olnud veel täiesti valmis. President Hinckley pühitses konverentsikeskuse 2000. aasta sügisesel üldkonverentsil. Enne pühitsemispalve ütlemist seisis ta kantslis, mis oli valmistatud tema aias kasvanud mustast pähklipuust, ning ütles:

„Täna me pühitseme selle kui koja, milles teenida Jumalat, Igavest Isa, ja Tema ainusündinud Poega Issandat Jeesust Kristust. Me loodame ja palvetame, et sellest kantslist kuulutatakse maailmale jätkuvalt tunnistust ja õpetust usust elavasse Jumalasse ja tänust meie Lunastaja suure lepitava ohverduse eest.”⁸⁸

Tunnistus Jeesusest Kristusest

1. jaanuaril 2000. aastal avaldasid president Hinckley, tema nõuandjad Esimesest Presidentkonnast ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum läkituse pealkirjaga „Elav Kristus: apostlite tunnistus”. Päästja kohta kuulutasid nad: „Kellelgi teisel ei ole olnud niivõrd sügavat mõju kõigile neile, kes on elanud või hakkavad veel elama maa peal.”⁸⁹

Ja mitte kellelgi teisel ei olnud nii sügavat mõju president Gordon B. Hinckley elule. Rohkem kui 46 aastat oli ta teeninud Kristuse nime erilise tunnistajana. Mõned kuud pärast seda, kui tema ja ta vennad olid avaldanud „Elava Kristuse”, seisis president Hinckley viimse aja pühade ees ning ütles: „Kuid kõikidest asjadest, mille eest ma olen tänulik sel hommikul, paistab üks selgelt silma. See on elav tunnistus Jeesusest Kristusest, Kõigevägevama Jumala Pojast, Rahuvürstist, Iisraeli Pühast.”⁹⁰

Katsumused ja lootus

2004. aasta kevadise üldkonverentsi lõpul ütles president Hinckley: „Vastumeelselt soovin hetkeks rääkida millestki isiklikust. Mõned teist on ehk märganud õde Hinckley puudumist. Esimest korda 46 aasta jooksul alates sellest ajast, kui minust sai üldjuht, ei ole ta kohal üldkonverentsil. ‥ Me olime teel koju [Aafrikast jaanuarikuus], kui õde Hinckley väsimusest kokku kukkus. Sellest ajast peale on tal olnud raske. ‥ Ma arvan, et aeg on otsa saamas ja me ei tea, kuidas seda juurde saada.

See on minu jaoks sünge aeg. Sel kuul oleme olnud abielus 67 aastat. Ta on meie viie andeka ja võimeka lapse ema, 25 lastelapse ja järjest suureneva arvu lastelastelaste vanaema. Me oleme kõndinud teineteise kõrval kõik need aastad, võrdsed ning kaaslased läbi tormi ja päikesepaiste. Ta on kõnelenud kõikjal maailmas, tunnistades sellest tööst, väljendades oma armastust, julgustust ning usku igal pool, kuhu ta on läinud.”⁹¹

Kaks päeva hiljem, 6. aprillil suri Marjorie Pay Hinckley. Miljonid inimesed, kes armastasid teda tema hooliva südame, nutika huumorisoone ning vankumatu usu eest, leinasid koos president Hinckleyga. Ta oli tänulik toetuskirjade ja armastuse eest, mis saabusid üle kogu maailma. Ta ütles, et need väljendused „on meile leina ajal lohutust pakkunud”.⁹² Paljud inimesed tegid õde Hinckley nimel annetusi Alalise Hariduse Fondi.

Kuigi Marjorie kaotus oli talle väga raske, jätkas president Hinckley Kiriku tööga, isegi kui tema enda tervis märkimisväärselt halvenes. Ta hakkas ringi liikuma kepiga. Mõnikord kasutas ta seda enese toetamiseks, kuid tihedamini kasutas ta seda, et Kiriku liikmetele lehvitada. President Thomas S. Monson meenutas vestlust president Hinckley arstiga, kes oli mures selle pärast, kuidas president Hinckley kasutas ning ei kasutanud oma keppi. Arst ütles: „Viimane asi, mida me soovime, on, et ta kukuks ja murraks puusa või juhtuks miski veel halvem. Selle asemel viibutab ta seda õhus ja ei kasuta seda kõndimisel. Ütle talle, et kepi määras talle arst ja ta peab seda kasutama selle otstarbe kohaselt.” President Monson vastas: „Doktor, ma olen president Hinckley nõuandja. Teie olete tema arst. Teie öelge talle!”⁹³

2006. aasta alguses diagnoositi president Hinckleyl vähkkasvaja. Sama aasta sügisesel üldkonverentsil ütles ta: „Issand on lubanud mul elada ja ma ei tea, kui kaua. Olgu tegu kui tahes pika ajaga, mina annan jätkuvalt endast parima mulle antud ülesande täitmiseks. ‥ Ma tunnen end hästi ja mu tervis on rahuldav. Kuid kui saabub aeg ametijärglase jaoks, saab üleminek olema ladus ja vastavalt Tema tahtele, kelle Kirik see on.”⁹⁴

Aasta hiljem, 2007. aasta oktoobris lõpetas president Hinckley oma viimase konverentsi, öeldes: „Me ootame innuga taaskohtumist teiega järgmise aasta aprillis. Ma olen 97, kuid loodan, et elan nii kaua. Olgu taeva õnnistused vahepeal teiega, on meie alandlik ja siiras palve meie Lunastaja, isegi Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.”⁹⁵

President ja õde Hinckley tütar Virginia kirjeldas õde Hinckley surmale järgnenud nelja aastat kui president Hinckley elu „kroonivateks aastateks”. Seejärel meenutas ta 20. jaanuaril 2008, üks nädal enne tema surma tehtud palvet, kui ta taaspühitses ühe renoveeritud kogudusehoone Salt Lake Citys:

„Selles palves palus ta väga ebatavalisel viisil Issandat iseenda kui prohveti eest. Ta rääkis tänutundega, et „alates Joseph Smithi ajast kuni tänapäevani oled Sina valinud ja määranud sellele rahvale prohveti. Me täname Sind ja palume Sind, et Sa lohutaksid ja toetaksid teda ning õnnistaksid teda vastavalt tema vajadustele ja Sinu suurtele eesmärkidele.””⁹⁶

Neljapäeval, 24. jaanuaril 2008. a tundis president Hinckley esimest korda, et on võimetu osalema koos vendadega nende iganädalasel templikoosolekul. Järgmisel pühapäeval, 27. jaanuaril andis president Monson talle preesterluse õnnistuse. Sellest võtsid osa ka president Henry B. Eyring ja president Boyd K. Packer. Hiljem sel päeval suri president Gordon B. Hinckley oma kodus rahulikult, ümbritsetuna oma viie lapse ja nende abikaasadega.

Paar päeva hiljem austasid teda tuhanded inimesed, kui kõndisid konverentsikeskuse prohvetite saalis avalikul ärasaatmisel president Hinckley puusärgi juurest mööda. Teiste kirikute juhid, valitsuste ja firmade juhid saatsid oma kaastundeavaldused, väljendades tänu president Hinckley mõju ning õpetuste eest.

Matuseteenistus peeti konverentsikeskuses ja see kanti üle kirikuhoonetesse üle kogu maailma. Osana koosolekust laulis tabernaakli koor uut kirikulaulu, mille pealkiri oli „What Is This Thing That Men Call Death?” (Mis on see, mida inimesed surmaks nimetavad?). Kirikulaulu sõnad oli kirjutanud president Hinckley – tema viimane tunnistus Jeesusest Kristusest tema sõpradele, kes vaatasid tema kui prohveti poole.

Mis on see, mida inimesed surmaks nimetavad,
see rahulik lahkumine öös?
Ei ole lõpp, vaid algus
paremale maailmale ja suuremale valgusele.
Oo Jumal, puuduta mu valutavat südant,
vaigista mu rahutuid, kummitavaid hirme.
Luba lootusel ja usul nii puhtal
anda jõudu ja rahu pisarate keskel.
Pole surma, vaid ainult muutus
koos tasuga võidu eest.
Tema and, kes kõiki armastas,
Jumala Poeg, Püha.97