8. peatükk

Me vaatame Kristuse poole

„Me usume Kristusesse. Me õpetame Kristusest. Me vaatame Kristuse poole. Ta on meie Lunastaja, meie Issand ja meie Päästja.”

Gordon B. Hinckley elust

1975. aasta aprillikuisel üldkonverentsil jagas vanem Gordon B. Hinckley, kes oli toona Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, järgmist kogemust:

„Hiljuti pidasime Arizona [Mesa] templi avatud uste päevi. Pärast selle hoone täielikku renoveerimist nägid peaaegu veerand miljonit inimest selle ilusat sisemust. Avatud uste esimesele päevale olid erikülalistena kutsutud teiste uskude vaimulikkonnad ja sajad neist tulid kohale. Minu eriliseks võimaluseks oli nendega vestelda ja vastata ringkäigu lõppedes nende küsimustele. Ma ütlesin neile kõneledes, et meil on hea meel vastata igale nende küsimusele. Esitati palju küsimusi. Üks küsimustest tuli protestandi kiriku õpetajalt.

Ta ütles: „Ma olen käinud läbi kogu selle ehitise, selle templi, millel on väljaspool Jeesuse Kristuse nimi, kuid ma ei ole kusagil näinud ühtegi risti kujutust, kristluse sümbolit. Ma olen märganud teie ehitisi mujal ja samuti ei ole ma risti näinud. Miks on see nii, kui te ütlete, et te usute Jeesusesse Kristusesse?”

Ma vastasin: „Ma ei taha solvata ühtegi oma kristlasest kolleegi, kes kasutavad risti oma kirikutornides ja kabelite altaritel, kes kannavad seda oma kiriklikel rõivastel ning märgistavad sellega oma raamatuid ja muud kirjandust. Kuid meie jaoks on rist sureva Jeesuse sümboliks, samal ajal kui meie sõnumiks on teadaanne elavast Kristusest.”

Siis küsis ta: „Kui te ei kasuta risti, siis mis on teie usu sümboliks?”

Ma vastasin, et meie inimeste elu peab saama meie usu tähenduslikumaks väljenduseks ja õigupoolest seega meie Jumala teenimise sümboliks. ‥

Ükski märk, ükski kunstiteos, ühegi vormi kujutamine pole piisav, et väljendada Elava Kristuse hiilgust ja imet. Ta rääkis meile, mis selleks sümboliks peaks olema, kui Ta ütles: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” (Jh 14:15)

Tema järgijatena ei saa me teha midagi õelat, viletsat ega tänamatut ilma Tema kujutluspilti tuhmistamata. Samuti ei saa me teha head, armulist ega lahket tegu, ilma et paneksime veel rohkem särama Tema sümboli, kelle nime me oleme enda peale võtnud.

Ja meie elu peab saama tähenduslikuks avalduseks, sümboliks, mis annab teada meie tunnistusest Elavast Kristusest, Elava Jumala Igavesest Pojast.

See on nii lihtne, mu vennad ja õed, see on nii tähendusrikas ja parem oleks, kui me seda kunagi ei unustaks.”¹

„Meie tunnistus Jeesusest Kristusest Jumala Pojana on täielikult meie usu põhiosa. ‥ Ta on oma nime kandva Kiriku peamine nurgakivi.”

Gordon B. Hinckley õpetused

Jeesus Kristus on elava Jumala elav Poeg.

Meie tunnistus Jeesusest Kristusest Jumala Pojana on täielikult meie usu põhiosa. Ta on oma nime kandva Kiriku peamine nurgakivi²

Me usume Kristusesse. Me õpetame Kristusest. Me vaatame Kristuse poole. Ta on meie Lunastaja, meie Issand ja meie Päästja.³

Maine teenimistöö

Tema, kes oli Jumala Poeg, Ainusündinud Poeg, jättis oma Isa selestilised saalid, et kogeda maisust. Tema sünnil laulsid inglid ja targad mehed tulid kinke andma. Ta kasvas nagu teisedki poisid Naatsaretis Galileas. Seal Ta „edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures” (Lk 2:52).

12-aastaselt külastas ta Maarja ja Joosepiga Jeruusalemma. Koduteel nad kaotasid Ta silmist. Nad tulid tagasi Jeruusalemma ja leidsid Ta templist vestlemas õpetatud meestega. Kui Maarja Teda noomis nendega koos mitteolemise pärast, siis Ta vastas: „Miks te mind otsite? Eks te teadnud, et ma pean olema selles, mis on mu Isa oma?” (Lk 2:49) Tema sõnad olid eelaimus Tema tulevasest teenimistööst.

Tema teenimistöö algas Tema ristimisega Jordani jões Tema nõo Johannese poolt. Kui Ta tuli veest välja, laskus Püha Vaim Tema peale tuvi kujul ning oli kuulda Tema Isa häält ütlemas: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” (Mt 3:17) Sellest avaldusest sai kinnitus Tema jumalikkuse kohta.

Ta paastus 40 päeva ja Teda ahvatles kurat, kes proovis Teda eemaldada jumalikult määratud missioonilt. Ta vastas vastase kutsele „Taas on kirjutatud: ära kiusa Issandat, oma Jumalat!” (Mt 4:7), taas kuulutades oma jumalikku poja staatust.

Ta kõndis mööda Palestiina tolmuseid teid. Tal ei olnud kodu, mida Ta võinuks enda omaks nimetada, kohta, kuhu oma pea panna. Tema sõnumiks oli evangeeliumi rahu. Tema õpetused olid lahkusest ja armastusest. „Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ja võtta su vammuse, jäta ka kuub” (Mt 5:40).

Ta õpetas tähendamissõnadega. Ta saatis korda imesid, millesarnaseid ei olnud kunagi varem ega ole ka peale seda tehtud. Ta tervendas need, kes olid juba pikka aega haiged olnud. Ta pani pimedad nägema, kurdid kuulma ja jalutud kõndima. Ta äratas surnud üles ning nad elasid jälle, et Teda kiita. Midagi sellist polnud varem ükski inimene korda saatnud.

Mõned järgnesid Talle, kuid suurem osa vihkasid Teda. Ta rääkis kirjatundjatest ja variseridest kui silmakirjatsejatest, lubjatud haudade sarnastest. Nad pidasid vandenõu Tema vastu. Ta ajas rahavahetajad Issanda kojast välja. Kahtlemata ühinesid nad nendega, kes planeerisid Tema hävitamist. Kuid Ta ei heitunud. Ta „käis mööda maad ja tegi head” (Ap 10:38).

Kas sellest kõigest ei piisanud, et muuta mälestus Temast surematuks? Kas sellest ei piisanud, et asetada Tema nimi nende tähtsate meeste nimede kõrvale, või ehk isegi ülemaks neist, kes on maa peal elanud ja keda mäletatakse nende ütlemiste või tegemiste tõttu? Kindlasti oleks Ta asetunud kõigi aegade suurte prohvetite sekka.

Kuid kõik see ei olnud Kõikvõimsa Poja jaoks piisav. See oli sissejuhatus tulevastele asjadele. Need tulid kummalisel ja kohutaval viisil.⁴

Kinnipidamine, ristilöömine ja surm

Ta reedeti, võeti kinni, mõisteti surma, surema ristilöömise kohutava piina läbi. Tema elav keha naelutati puust ristile. Tema elu närbus aeglaselt kirjeldamatus valus. Vaevu veel hingates hüüdis Ta: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34)

Maa värises ja Tema vaim lahkus. Pealik, kes oli seda kõike näinud, kuulutas pühalikkusega: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!” (Mt 27:54)

Need, kes Teda armastasid, võtsid Ta keha ristilt. Nad mähkisid selle lõuendisse ja asetasid uude hauakambrisse. ‥

Tema sõbrad ilmselt nutsid. Apostlid, keda Ta armastas ja kelle Ta oli kutsunud oma jumalikkuse tunnistajateks, nutsid. Naised, kes Teda armastasid, nutsid. Keegi ei olnud mõistnud, mida Ta ütles kolmandal päeval ülestõusmise kohta. Kuidas saanukski nad mõista? See polnud kunagi varem aset leidnud. See oli pretsedenditu. See oli uskumatu isegi nende jaoks.

Valitses rõhutud meeleolu, lootusetuse tunne ja viletsus, kui nad mõtlesid sellele, et surm oli võtnud nende Issanda.⁵

Ülestõusmine

Kuid see ei olnud lõpp. Kolmanda päeva hommikul naasid Maarja Magdaleena ja teine Maarja haua juurde. Nende suureks imestuseks oli hauakivi ära veeretatud ning haud oli avatud. Nad piilusid sisse. Kaks olendit valges riietuses seisid matmispaiga mõlemas otsas. Ingel ilmus neile ja ütles: „Miks te elavat otsite surnute juurest?

Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud! Tuletage meele, mis ta teile rääkis veel Galileas olles,

kui ta teile ütles, et Inimese Poeg antakse patuste inimeste kätte ja lüüakse risti ja kolmandal päeval ta tõuseb jälle üles.” (Lk 24:5–7)

Need lihtsad sõnad – „Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!” – on kogu kirjanduses kõige tähendusrikkamad. Need on kuulutus tühjast hauast. Need on Tema varasemate ülestõusmise kohta lausutud sõnade täitumine. Need on võidukas vastus iga kunagi maa peale sündinud mehe, naise ja lapse päringule.

„Tema sõnumiks oli evangeeliumi rahu. Tema õpetused olid lahkusest ja armastusest.”

Ülestõusnud Issand rääkis Maarjaga ning ta vastas. Ta ei olnud vaim. Ta ei olnud ettekujutus. Ta oli tõeline, sama tõeline, kui Ta oli olnud surelikus elus. Ta ei lubanud Maarjal end puudutada. Ta ei olnud veel taevasse läinud oma Taevase Isa juurde. See juhtus natukese aja pärast. Milline taasühinemine see pidi olema, olla Isa embuses, selle Isa, kes armastas Teda ja kes Tema pärast nuttis Tema piinarikaste viimaste tundide jooksul.

Ta ilmus kahele jüngrile Emmause teel. Ta rääkis nendega ja sõi nendega. Ta kohtus oma apostlitega suletud uste taga ja õpetas neid. Toomas ei olnud esimesel korral nendega. Teisel korral kutsus Issand teda puudutama oma käsi ja oma külge. Äärmiselt imestunult hüüdis ta: „Minu Issand ja minu Jumal!” (Jh 20:28) [Teisel] korral rääkis Ta viiesajale. ‥

Ja on ka teine tunnistus. Piibli kaaslane Mormoni Raamat tunnistab, et Ta mitte ainult ei ilmunud inimestele Vanas Maailmas, vaid ka neile, kes olid Uues. Kas Ta mitte kord ei kuulutanud: „Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad minu häält, ja siis on üks kari ja üks karjane” (Jh 10:16).

Neile, kes siin läänepoolkeral, ilmus Ta oma ülestõusmise järgselt. Tema laskumisel läbi taeva pilvede võis taas kord kuulda Jumala, Igavese Isa häält pühalikult kuulutamas: „Vaadake mu Armastatud Poega, kellest mul on hea meel, kelles ma olen austanud oma nime – kuulake teda!” (3Ne 11:7) ‥

Ja nagu sellest kõigest ei piisaks, on olemas ka tunnistus, kindel ja vaieldamatu ning ühemõtteline, selle ajajärgu suurelt prohvetilt Joseph Smithilt. Poisina läks ta metsatukka, otsides valgust ja mõistmist palvetades. Ja seal ilmusid kaks isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada, kes seisid tema kohal õhus. Üks nendest pöördus tema poole, kutsudes teda nimepidi, ja osutas teisele – „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!” [JSA 1:17]

Seesama Joseph kuulutas järgneva olukorra kohta: „Ja me nägime Poja hiilgust Isa paremal käel ja saime osa tema täiusest ‥

Ja nüüd, pärast paljusid tunnistusi, mis temast antud on, see on tunnistus, viimane kõikidest, mille meie temast anname: et ta elab!” (ÕL 76:20, 22)⁶

Kõigile, kellel on kõhklusi, kordan ma Toomasele öeldud sõnu, kui viimane katsus Issanda haavatud käsi: „Ära ole uskmatu, vaid usklik” [Jh 20:27]. Uskuge Jeesusesse Kristusesse, Jumala Pojasse, aja ja igaviku kõige tähtsamasse isikusse. Uskuge, et Tema võrreldamatu elu ulatub tagasi aega, mil maailma ei olnud veel loodud. Uskuge, et Tema oli selle maailma Looja, milles me elame. Uskuge, ta Tema oli Vana Testamendi Jehoova, et Tema oli Uue Testamendi Messias, et Ta suri ja tõusis üles, et Ta külastas lääne poolkera ja õpetas sealseid inimesi, et Ta juhatas sisse selle viimase evangeeliumi ajajärgu, et Ta elab, elava Jumala elav Poeg, meie Päästja ja meie Lunastaja.⁷

Igaüks meist võib teada, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja maailma Lunastaja, hauast ülestõusnu.

On ‥ käimas võitlus inimeste usu pärast, kuid piirjooned ei ole alati ‥ selgelt tõmmatud, sest isegi kristluse jõudude seas on need, kes hävitaksid Kristuse jumalikkuse, kelle nimel nad räägivad. Neid võiks eirata, kui nende hääled poleks nii ahvatlevad, kui nende mõju poleks nii kaugeleulatuv, kui nende arutluskäigud poleks nii peenekoelised.

‥ Rahvahulgad kogunevad tuhandel mäel, et tervitada ülestõusmise päeva koitu ja endale meelde tuletada Kristuse lugu, kelle ülestõusmist nad kogunevad tähistama. Keeles, mis on nii ilus kui ka lootusrikas, jutustavad jutlustajad mitmetest uskudest jälle lugu tühjast hauast. Neile – ja teile – ma tõstatan selle küsimuse: „Kas te tõepoolest usute seda?”

Kas te tõepoolest usute, et Jeesus Kristus oli Jumala Poeg, sõna otseses mõttes Isa järglane?

Kas te usute, et Jordani jõe kohal kuuldi Isa, Igavese Isa häält kuulutamas „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel”? (Mt 3:17)

Kas te usute, et seesama Jeesus oli imede kordasaatja, haigete tervendaja, nõtrade taastaja, surnutele elu andja?

Kas te usute, et pärast oma surma Kolgata mäel ja matmist Joosepi hauakambrisse tuli Ta kolmandal päeval esile elusana?

Kas te tõepoolest usute, et Ta elab – tõeline, eluline ja isiklik – ning et Ta tuleb taas, nagu lubasid inglid Tema taevasseminekul?

Kas te tõepoolest usute neid asju? Kui te usute, siis olete osa järjest vähenevast rühmast inimestest, kes usuvad, et Piibel tähendab täpselt seda, mis seal kirjas on, ning kelle üle filosoofid järjest enam naeravad, keda teatud õpetajad naeruvääristavad ja keda peetakse järjest enam vanamoodsaks kasvava hulga kirikuõpetajate ning mõjukate teoloogide poolt.

‥ Nende intellektuaalide arvates on see kõik müüt – nii Jeesuse sünd Jumala Pojana, kellest inglid laulsid Juudamaa väljadel, kes on imede kordasaatja, kes tervendas haiged, äratas surnud, kui ka Kristuse hauast ülestõusmine, taevasseminek ja lubatud naasmine.

Need tänapäeva teoloogid võtavad Temalt jumalikkuse ning seejärel imestavad, miks inimesed ei kummarda teda.

Ülestõusnud Issand kõndis kahe jüngriga Emmause teel.

Need kavalad õpetlased on Jeesuselt võtnud jumalikkuse mantli ja on jätnud alles vaid mehe. Nad on proovinud Teda kohandada vastavalt omaenese kitsale mõtlemisele. Nad on röövinud Temalt jumaliku päritolu ja võtnud maailmalt selle õiguspärase Kuninga. ‥

‥ Ma jagan meie pühalikku tunnistust, et Jumal ei ole surnud, välja arvatud, kui Teda vaadeldakse elutu tõlgendusega. ‥

‥ On vaja midagi enamat kui mõistuspärane usk. On vaja Tema ainulaadse ja võrreldamatu positsiooni mõistmist jumaliku Lunastajana, ja entusiasmi Tema ja Tema sõnumi suhtes Jumala Pojana.

Mõistmine ja entusiasm on saadaval kõigile, kes on valmis hinda maksma. Need ei ole kõrgharidusega ühildumatud, kuid need ei tule vaid filosoofiat lugedes. Ei, need tulevad lihtsama protsessi kaudu. Jumala asju mõistame Jumala Vaimu abil (vt 1Kr 2:11). Nii kuulutab ilmutuse sõna.

Issanda suhtes mõistmise ja entusiasmi omandamine tuleb lihtsate reeglite järgimisest. ‥ Ma sooviksin soovitada kolme oma olemuselt elementaarset, kordumise koha pealt peaaegu kulunud, kuid rakenduselt fundamentaalset ja tulemuselt viljakat reeglit. ‥

Esimene on lugemine – lugeda Issanda sõna. ‥ Lugege näiteks Johannese evangeelium algusest lõpuni. Lubage Issandal ise teile rääkida ja Tema sõnad tulevad tasase veendumusega, mis muudavad Tema kriitikute sõnad tähtsusetuks. Lugege ka Uue Maailma testamenti Mormoni Raamatut, mis on toodud esile tunnistajana, „et Jeesus on Kristus, Igavene Jumal, kes teeb end ilmsiks kõikidele rahvastele” (Mormoni Raamatu tiitelleht).

Järgmine on teenida – teenida Issanda töös. ‥ Issanda töö ei vaja teie kõhklusi, see vajab teie jõudu ja aega ning ande, ja kui te neid teenimises kasutate, kasvab teie usk ja teie kõhklused hajuvad. ‥

Kolmas on palvetada. Rääkige oma Igavese Isaga Tema Armastatud Poja nimel. Ta ütleb: „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!” (Ilm 3:20)

See on Tema üleskutse ja Tema lubadus on kindel. Tõenäoliselt te ei kuule hääli taevast, kuid tuleb taeva saadetud kinnitus, rahulik ja kindel. ‥

‥ Läbi filosoofia segaduse, niinimetatud kõrgema kriitika ja negatiivse teoloogia, tuleb säravana Püha Vaimu tunnistus, et Jeesus on tõesti Jumala Poeg, sündinud lihas, hauast tõusnud maailma Lunastaja, Issand, kes tuleb valitsema kuningate Kuningana. On teie võimalus seda teada. On teie kohustus seda teada saada.⁸

Peame endilt järjepidevalt küsima: „Mis me siis peame tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?”

Ma küsin uuesti Pilaatuse poolt tuhat aastat tagasi esitatud küsimuse: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?” (Mt 27:22) Tõesti, peame endilt järjepidevalt küsima: „Mis me siis peame tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?” Mida peame tegema Tema õpetustega ja kuidas saame need muuta meie elu lahutamatuks osaks? ‥

„Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Jh 1:29) Kui vilets oleks meie elu ilma Tema õpetuste mõjuta ja Tema võrreldamatu eeskujuta. Õppetunnid teise põse pööramisest, lisapenikoorma käimisest, kadunud poja tagasitulekust ja paljud teised võrreldamatud õpetused on imbunud läbi aegade, et muutuda motiveerivaks faktoriks toomaks pinnale lahkust ja halastust inimese ebainimlikkusest.

Julmus valitseb seal, kus Kristus on pagendatud. Lahkus ja tolerantsus valitsevad seal, kus tunnustatakse Kristust ja järgitakse Tema õpetusi.

Mis me siis peame tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks? „Tema on andnud sulle teada, inimene, mis hea on! Ja mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga?” (Mi 6:8)

„Mispärast, ma ütlen teile, et teil tuleb andestada üksteisele, sest see, kes ei andesta oma vennale tema eksimusi, seisab Issanda ees süüdimõistetuna, sest tema patt on siis suurem” (ÕL 64:9). ‥

Mis me siis peame tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks? „Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu; ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama; ma olin vangis, ja te tulite mu juurde” (Mt 25:35–36).

Mis me peame tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?

Õppige Temast. Uurige pühakirju, sest need on, mis tunnistavad Temast. Mõtisklege Tema elu ja missiooni ime üle. Proovige natuke usinamalt järgida Tema eeskuju ja jälgida Tema õpetusi.⁹

Me vaatame Jeesuse Kristuse kui meie päästekalju, meie jõu, meie lohutuse ja meie usu fookuse poole.

Me ei tea, mis ootab ees. Me ei tea, mis tulevad päevad toovad. Me elame ebakindluse maailmas. Mõnede jaoks tulevad suured saavutused. Teiste jaoks pettumused. Mõnede jaoks tuleb palju rõõmustamist ja rõõmutsemist, hea tervis ning luksuslik elamine. Teiste jaoks võib-olla haigused ja mõningast kurbust. Me ei tea. Kuid ühte asja me teame. Nagu põhjatäht taevas, hoolimata sellest, mis tulevikul meie jaoks varuks on, seisab seal maailma Lunastaja, Jumala Poeg, sama kindel kui meie surelike elude ankur. Ta on meie päästekalju, meie jõud, meie lohutus ja meie usu fookus.

Me vaatame Tema poole nii varjus kui ka päikesepaistes, Ta on seal, et meile kindlust anda ja naeratada.¹⁰

Mu Lunastaja elab, tean.
Ta on mu Päästja, võidukas.
Kõik valu, surma alistas
mu Issand ja mu Kuningas.

Mu Päästekalju elab, tean.
Me Tema peale loodame.
Ta näitab teed, ei alt meid vea,
me Temas surma võidame.

Su sulnist Vaimu otsin ma,
vaid Sinus rahu leida saan.
Mu usku vaevas tugevda,
et kitsal teel võiks püsida.11

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Vaadake üle president Hinckley tunnistus 1. osas ja võtke aega, et mõtiskleda omaenda tunnistuse üle Jeesusest Kristusest. Miks olete tänulik Päästja teenimistöö ja lepituse eest? Millistel lugudel ja õpetustel Päästja elust on teie jaoks eriline tähendus?
Esitage endale kõik 2. osa küsimused. Kuidas mõjutavad teie vastused teie igapäevaelu? Samas osas vaadake üle president Hinckley kolm lihtsat reeglit saamaks mõistmine Jumala asjadest. Kuidas on need põhimõtted aidanud teil suurendada oma vaimset mõistmist?
President Hinckley küsis korduvalt: „Mis me siis peame tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?” (3. osa) Mida võime tema vastustest õppida? Mõtisklege, kuidas te sellele küsimusele vastaksite. Mil moel oleks teie elu teistsugune, kui teie elus poleks Päästja õpetusi ja eeskuju?
President Hinckley rõhutas, et Jeesus Kristus on meie ankur ebakindlas maailmas (vt 4. osa). Millal olete te tundnud vajaduse hetkel Päästja jõudu ja lohutust? Mõtisklege 4. osas toodud president Hinckley kirikulaulu iga rea üle. Kuidas me Kristuse „peale loodame”? Kuidas Kristus „näitab teed”?

Samateemalised pühakirjakohad:

Lk 24:36–39; Jh 1:1–14; Ap 4:10–12; 2Ne 2:8; 2Ne 25:26; Al 5:48; ÕL 110:3–4

Abiks uurimisel

„Planeeri õpitegevusi, mis tugevdaksid sinu usku Päästjasse” (Jutlusta minu evangeeliumi, 2004, lk 22). Näiteks võiksite endalt pühakirju uurides küsida: Kuidas aitavad need õpetused mul Jeesuse Kristuse lepitust mõista? Kuidas aitavad need õpetused mul rohkem Päästja sarnaseks saada?