21. peatükk
Viimse aja misjonitöö ime
„Ma kutsun teid üles saama innuga selle töö tohutuks armeeks ja omandama suure kõikehõlmava soovi aidata misjonäre nende hiiglasuures kohustuses viia evangeelium kõigi rahvuste, hõimude, keelte ja rahvasteni.”
Gordon B. Hinckley elust
Noore mehena oli Gordon B. Hinckley ustav preesterluse hoidja, kuid ta ei oodanud kutset teenida põhimisjonil. „See oli maailma ajaloos kõige suurema majandusliku surutise aeg,” selgitas ta hiljem. „Tööpuudus [Salt Lake Citys] oli umbes 35 protsenti ja suurem osa töötutest olid abielumehed ning isad, sest väga vähesed naised töötasid väljaspool kodu. Sellel ajahetkel läks misjoniväljale väga vähe misjonäre. ‥ Ma sain bakalaureuse kraadi ja plaanisin kuidagi minna magistrikraadi omandama. Seejärel tuli piiskop minu jaoks mõnevõrra šokeeriva ettepanekuga. Ta rääkis misjonist.”1
Gordon võttis vastu oma piiskopi „šokeeriva ettepaneku” ja 1933. aastal ta kutsuti teenima Inglismaal – ühena 25 misjonärist, kes sellel aastal kutsuti.2 Oma misjoni jooksul koges ta palju katsumusi, kuid tema teenimine kinnitas tema usku.
„Töö misjoniväljal ei olnud kerge. See oli raske ja heidutav. Kuid milline imeline kogemus see oli! Tagasi vaadates ma tunnistan, et tõenäoliselt olin Suurbritanniasse saabudes isekas noor mees. Sellest sai suur õnnistus heita kõrvale oma isekad huvid Issanda töö suuremate huvide nimel. ‥
Kui üdini tänulik ma olen selle misjoni kogemuse eest. See puudutas mõne inimese elu, kes aastate jooksul on oma tänu avaldanud. See on olnud tähtis. Kuid ma ei ole kunagi väga hoolinud sellest, mitu inimest mina või teised misjonärid ristisid. Minu rahulolu on tulnud teadmisest, et ma tegin, mida Issand soovis, et ma teeksin, ning et ma olin tööriist Tema käes Tema eesmärkide saavutamisel. Selle kogemuse käigus kinnitusid minu sisemusse veendumus ja teadmine, et see on tõesti Jumala tõeline ja elav töö, mis on taastatud prohveti kaudu kõikide nende õnnistuseks, kes selle vastu võtavad ja selle põhimõtete järgi elavad.”3
President Hinckley misjonist sai alguse eluaegne Issanda tööle pühendumine. Teenides Kiriku presidendina, reisis ta rohkem kui poolteist miljonit kilomeetrit, külastades rohkem kui 70 riiki, et tunnistada Jeesusest Kristusest ja Tema taastatud evangeeliumist.4
President Hinckley kutsus Kiriku liikmeid tihti üles ühinema endaga evangeeliumi jagamisel. Rohkem kui 400 000 põhimisjonäri vastasid sellele kutsele tema presidendiks oleku ajal. Saanud abi nende teenimisest ja liikmetest misjonäride tööst, ristiti sel ajal rohkem kui 3 500 000 pöördunut.5
Alati optimistlik, jagas president Hinckley suurejoonelist nägemust sellest, kuidas Issanda töö jätkab kasvamist:
„Kui me läheme edasi mitte kunagi silmist kaotades oma eesmärki, mitte kellestki halvasti rääkides, elades nende suurepäraste põhimõtete järgi, mida teame olevat tõde, siis see töö jätkab edenemist, et täita kogu maa. Uksed, mis on praegu evangeeliumi kuulutamiseks suletud, avatakse.”6
„Kuid meie lootus on suur ning meie usk tugev! Me teame, et me oleme vaid põgusalt puudutanud kõike seda, mis sünnib eesolevatel aastatel. ‥ Meie koorem, millega edasi minna, on tohutu. Kuid meie võimalus on hiilgav.”7
„Ulatagem meie misjonitöös maailmale abikäsi, õpetades kõiki, kes kuulavad, evangeeliumi taastamisest.”
Gordon B. Hinckley õpetused
1
Me peame ulatama meie misjonitöös maailmale abikäe, õpetades kõiki, kes kuulavad.
Meil on püha kohustus viia evangeelium kõigi rahvuste, hõimude, keelte ja rahvasteni. Meil on ülesanne õpetada ja ristida Issanda Jeesuse Kristuse nimel. Ülestõusnud Päästja on öelnud: „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule” [Mk 16:15]. Me osaleme suures ja valdavas ristiretkes tõe ja headuse eest.8
Enne kui Kirik organiseeriti, toimus misjonitöö. See on sellest peale jätkunud hoolimata aegade keerulisusest, milles meie inimesed on olnud. Otsigu igaüks meist endas uusi võimalusi, uut vastutust, võtkem oma õlule uusi kohustusi aitamaks meie Isa taevas Tema hiilgavas töös tuua surematus ja igavene elu oma poegadele ja tütardele üle kogu maailma.9
Ulatagem viimse aja pühadena abikäsi neile, kes ei ole meie Kiriku liikmed. Ärgem kunagi käitugem ülbuse vaimus või suhtumisega, et oleme teistest ülemad. Selle asemel näidakem nende suhtes armastust, austust ja abivalmidust. Meist saadakse valesti aru ja ma kardan, et see on suuresti meie enda süü. Me saame olla tolerantsemad, heanaaberlikumad, sõbralikud, paremad eeskujud, kui oleme olnud minevikus. Õpetagem oma lapsi teisi kohtlema sõbralikkuse, austuse, armastuse ja imetlusega. See annab palju parema tulemuse kui enesekeskne suhtumine. ‥
Ulatagem meie misjonitöös maailmale abikäsi, õpetades kõiki, kes kuulavad, evangeeliumi taastamisest, rääkides ilma kartuseta, kuid ka ilma enese õigustamiseta esimesest nägemusest, tunnistades Mormoni Raamatust ja preesterluse taastamisest. Vennad ja õed, laskugem põlvili ja palvetagem võimaluse eest tuua teistele evangeeliumi rõõm.10
On lausa imeline ja suurepärane, et tuhanded on puudutatud Püha Vaimu imest, et nad usuvad ja võtavad omaks ning saavad liikmeteks. Nad ristitakse. Nende elu on jäädavalt paremaks muutunud. Leiavad aset imed. Nende südamesse siseneb ususeeme. See paisub õppides. Ja nad võtavad omaks ühe põhimõtte teise järel, kuni neil on kõik imelised õnnistused, mis tulevad neile, kes käivad usus Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus.11
2
Me peame aitama põhimisjonäridel teisi tõe teadmisele tuua.
Ma kohtasin Lõuna-Ameerikas naist, kes oli äsja Kirikuga liitunud. Kõvasti motiveeritud armastusest selle vastu, mida ta oli leidnud, oli ta hakanud entusiastlikult sellest teistele rääkima. Seitsme kuu jooksul pärast oma ristimist oli ta misjonäridele andnud oma kolmesaja tuttava andmed, et nad võiksid neile evangeeliumi selgitada. Ühel hetkel olid Kirikuga liitunud kuuskümmend neist. Suure tõenäosusega liitus hiljem veelgi inimesi. São Paulos Brasiilias kohtasin ma seda noort misjonäri, kes naisele esimest korda evangeeliumi oli õpetanud. Ka tema oli olnud pöördunu, oli läinud misjonile, et esindada Kirikut, tuues märkimisväärse rahalise ohverduse. Naine, kellest räägin, oli üks neljakümne kolmest, keda ta oli sellel hetkel abistanud Kirikusse tulemisel. See noor mees Brasiiliast oli ennast rohkem kui sajakordistanud – nelikümmend kolm pöördunut, keda ta oli õpetanud, ja kuuskümmend inimest ühe nende pöördunute kaudu ning hiljem veelgi rohkem teiste pöördunute kaudu.12
Nii paljud meist vaatavad misjonitööle kui lihtsalt trükiste jagamisele ukselt uksele. Igaüks, kes seda tööd tunneb, teab, et selleks on ka parem moodus. See käib Kiriku liikmete kaudu. Alati, kui liige tutvustab mõnda Kirikuga tutvujat, on kohe olemas ka toetussüsteem. Liige tunnistab selle töö õigsusest. Ta hoolib Kirikuga tutvuva sõbra heaolust. Ta on põnevil, kui tema sõber teeb evangeeliumi uurimisel edusamme.
Põhimisjonärid võivad küll õpetamise enda peale võtta, kuid liige toetab seda õpetust, võimaldades seda teha oma kodus. Ta jagab siirast tunnistust selle töö jumalikkusest. Liige on saadaval, et vastata küsimustele, ka siis, kui misjonäre kohal ei ole. Ta on sõbraks Kirikuga tutvujale, kes teeb läbi suure ja sageli keerulise muutuse.
Evangeelium ei ole midagi, mida peaksime häbenema. See on midagi, mille üle uhkust tunda. „Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest,” kirjutas Paulus Timoteosele (2Tm 1:8). Võimalused evangeeliumi jagamiseks on kõikjal. ‥
„Võimalused evangeeliumi jagamiseks on kõikjal.”
Uute inimeste Kirikusse toomine ei ole üksnes misjonäride kohustus. Neid saadab kõige rohkem edu siis, kui liikmetest saab allikas, mille kaudu leida uusi Kirikuga tutvujaid. ‥
Iga liige olgu oma südames teadlik omaenda suutlikkusest tuua teisi tõe tundmisele. Tehku ta selle kallal tööd. Palvetagu ta sellest suure tõsidusega. ‥
Mu vennad ja õed, me võime lasta misjonäridel proovida seda üksi teha või me võime neid aidata. Kui nad teevad seda üksi, siis koputavad nad päev päeva järel ustele ning lõikus on vähene. Või liikmetena võime neid aidata Kirikuga tutvujate leidmisel ning õpetamisel. ‥
Iga vai peaks välja arendama teadlikkuse võimalusest leida neid, kes kuulavad evangeeliumi sõnumit. Selles protsessis ei peaks me olema solvavad. Me ei pea olema ülbed. Kõige parem tööriist, mis meil on, on meie omaenda elu headus ja eeskuju. Kui me osaleme selles teenimises, siis meie elu paraneb, sest me peame olema hoolikad, et mitte teha ja öelda midagi, mis võiks takistada nende arengut, keda püüame tõe poole viia. ‥
Igal tasandil Kirikus peab toimuma innukuse kasv. Puudutatagu seda teemat [misjonäritöö] mõnikord sakramendikoosolekul. Arutatagu seda iganädalastel preesterluse ja Abiühingu koosolekutel. Rääkigu noored mehed ja noored naised sellest ja planeerigu nad viise, et aidata kaasa selles kõige tähtsamas ettevõtmises. Mõelgu isegi Algühingu lapsed, kuidas nad võiksid aidata. Paljud vanemad on liitunud Kirikuga, sest laps kutsuti Algühingusse. ‥
Vennad ja õed, kõik teie kogudustes ja vaiades ning ringkondades ja harukogudustes, ma kutsun teid üles saama innuga selle töö tohutuks armeeks ja omandama suure kõikehõlmava soovi aidata misjonäre nende hiiglasuures kohustuses viia evangeelium kõigi rahvuste, hõimude, keelte ja rahvasteni. „Põld on juba lõikuseks [valmis ja] valge” (ÕL 4:4). Issand on seda korduvalt kuulutanud. Kas me ei usu siis Tema sõnu?13
Misjonäride huvides ‥ ma soovin pühasid härdalt paluda, et te teeksite kõik, mis on teie võimuses, et anda neile kontakte [inimesi], keda nad võiksid õpetada. Te olete õnnelik, kui nii teete. Kõik, keda näete Kirikuga liitumas teie püüete tõttu, toovad teie ellu õnne. Ma annan igaühele teist selle lubaduse.14
3
Põhimisjonärina teenimine toob kestvat õnne.
Me peame tõstma latti seoses nende inimeste väärilisuse ja kõlblikkusega, kes lähevad maailma Issanda Jeesuse Kristuse esindajatena.15
Tänane maailm vajab puhta tunnistuse väge. See vajab Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja kui maailmal on vaja kuulda evangeeliumi, siis selle õpetamiseks on vaja sõnumitoojaid.
Me palume vanematel alustada varakult oma laste [misjoniteenistuseks] koolitamist. Seal, kus on perepalve, kus on pereõhtud, kus on pühakirjade lugemine, kus ema ja isa on Kirikus aktiivsed ning räägivad Kirikust ja evangeeliumist innuga, siis lapsed sellises kodus saavad loomulikul viisil täidetud sooviga õpetada teistele evangeeliumi. Sellistes kodudes on tavaliselt misjonitöö tegemise tava. Luuakse kogumishoiused, kui lapsed on väikesed. Poisid kasvavad üles loomuliku ootusega, et nad kutsutakse teenima Kiriku misjonärina. Misjonist saab poisi eluprogrammi osa samal määral kui haridusest.16
Misjonitöö on põhiliselt preesterluse kohustus. Seetõttu peavad suurema osa koormast kandma meie noored mehed. See on nende vastutus ja nende kohustus.17
Noored [mehed], ma loodan, et te planeerite ja valmistute misjonil teenimise jaoks. Ma ei saa teile lubada lõbu. Ma ei saa teile lubada kergust ja mugavust. Ma ei saa teile lubada heidutuse, hirmu ja vahest täieliku viletsuse puudumist. Kuid ma võin teile lubada, et te kasvate, nagu te ei ole kunagi varem kasvanud sarnase ajaperioodi jooksul kogu oma elu vältel. Ma võin teile lubada õnne, mis on ainulaadne, imeline ja kestev. Ma võin teile lubada, et te hindate oma elu ümber, et te panete paika uued prioriteedid, et te elate Issandale lähemal, et teie palve muutub tõeliseks ja imeliseks kogemuseks, et te elate usus nende heade asjade tulemusena, mida teete.18
Me vajame, et mõned noored naised [teeniksid misjonil]. Nad teevad imetlusväärset tööd. Nad saavad sisse kodudesse, mille uksed on vanematele suletud. ‥
[Kuid] ‥ noored naised ei peaks tundma, et neil on samasugune kohustus kui noortel meestel. Mõni neist tahab väga misjonile minna. Kui nii, peaksid nad oma piiskopi ja ka vanematega nõu pidama. ‥ Õdedele ma ütlen, et teid austatakse kõrgelt, teid hinnatakse oma ülesandes samamoodi, teie püüded on Issandale ja Kirikule vastuvõetavad, ükskõik kas te siis lähete misjonile või mitte.19
Misjoniväljadel on lisaks noortele vanematele ja õdedele järjest suurenev vajadus paaride järele. Vanemad abielupaarid teevad misjonitel suurepärast tööd. Neid on vaja palju rohkem. Eriti on vaja neid, kes oskavad võõrkeeli. Vastuvõtliku ja tähelepaneliku misjonijuhataja juhatuse all võivad nad teenida mitmetes ülesannetes.
Järjest suureneva arvu tervete ja elujõuliste inimeste pensionile minnes on palju neid, kes võivad Issanda töös vastata suurele vajadusele.20
Meil [on] pensionil mehi ja naisi, kes teenivad Kiriku jaoks tähendusrikastes misjonäriülesannetes kogu maailmas. See arv suureneb. Nad lähevad sinna, kuhu nad kutsutakse. Nad teenivad seal, kus neid vajatakse. Luuakse sõprussidemeid, jagatakse oskuseid, võimalused avanevad nende jaoks, kes ei unusta kunagi neid mehi ja naisi, kes on nende sekka tulnud isetuse vaimus õpetama ning head tegema. Nad ei saa raha. Nad teenivad omaenda kuludega. Nende pühendumuse määr on piiritu. Nende püüete viljad on lugematud.21
„Tänane maailm ‥ vajab Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja kui maailmal on vaja kuulda evangeeliumi, siis selle õpetamiseks on vaja sõnumitoojaid.”
4
Kui tutvustame evangeeliumi teistele, siis aitab Issanda Vaim üle saada meievahelistest erinevustest.
Kuna me kõik pärineme samadest vanematest [Jumala lastena], siis oleme vastuvõtlikud samale tõele. Tõsiasi, et kellegi nahavärv võib olla natuke teist värvi, et kellegi silmade kuju võib olla natuke erinev, et keegi kannab teistmoodi riideid, et tee temast mingil moel erinevat sorti inimest. Mehed ja naised üle kogu maailma vastavad samadele stiimulitele põhimõtteliselt samal viisil. Nad otsivad soojust, kui on külm, nad tunnevad samasuguseid valuaistinguid, nad kogevad kurbust ja tunnevad rõõmu. ‥
Kui erinevused – kas meie naabrite või teiste kultuuridega – tunduvad olevat takistused evangeeliumi jagamisel, siis rahulik viisakus tavaliselt eemaldab need takistused. Kui peame kinni Issanda käsust tutvustada teistele evangeeliumi, siis ma tunnistan, et Issanda Vaim aitab ületada erinevused õpetaja, ja õppija vahel. Issand tegi selle protsessi selgeks, kui Ta ütles: „Mispärast, see, kes jutlustab, ja see, kes saab, mõistavad teineteist, ja mõlemate arusaamine saab avardatud ja nad rõõmustavad üheskoos” (ÕL 50:22).
Ma tunnistan, et kõige tõhusam meetod, mis meil igaühel on oma kutses evangeeliumi jagada, on Issanda Vaim. Me oleme seda kõik teiste puhul näinud. Kui me teeme Issanda tööd, siis oleme seda tundnud ka iseendas. Sellistel juhtudel pealiskaudsed erinevused meie ja nende vahel, keda õpetame, tunduvad kaduvat nagu loor meie silmadelt. (Vt 2Ne 30:6.) Ilmub suguluse ja mõistmise soojus, mida on imeline vaadata. Me sõna otseses mõttes mõistame üksteist ja meie mõlema arusaamine saab avardatud ja me rõõmustame üheskoos.22
5
Kui me jätkame usus, siis Issand õnnistab meie püüdeid tutvustada teistele evangeeliumi.
Tõesti me oleme seotud imepärase töö ja imeteoga. ‥ Taeva Jumal on teoks teinud selle viimse aja ime ning see, mida meie oleme näinud, on vaid veel tulevate suuremate asjade eelaimdus. Töö tehakse ära alandlike meeste ja naiste, vanade ja noorte poolt.23
Töö saab olema edukas, sest Issand on lubanud:
„Ja see, kes teid vastu võtab, seal olen ka mina, sest ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada” (ÕL 84:88).
Mingem edasi usus oma jumalikult antud ülesandega, jumalikult lubatud õnnistustega. Kui nii teeme, õnnistab Issand meie püüdeid. Tehkem oma osa, jagades evangeeliumi nendega, kes meie ümber, tehes seda esiteks eeskuju kaudu ja seejärel inspireeritud juhiste abil.
Käte abita mäest lahti murtud kivi jätkab edasi veeremist, kuni see täidab kogu maa. (Vt Tn 2.) Ma annan teile oma tunnistuse sellest tõest ja tõest, et igaüks meist võib aidata viisidel, mis on sobivad meie olukordadega, kui me otsime meie Taevase Isa juhatust ning inspiratsiooni. See töö, mida me teeme, on Issanda töö ning Tema õnnistusega ei saa me ebaõnnestuda.24
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
Miks me mõnikord pelgame evangeeliumi jagamist? Mis on mõned viisid, kuidas saame jagu saada sellest hirmust ja teistega vestelda? (Vt 1. osa.) Millised on mõned misjonitöö imed, mida olete näinud?
-
Miks on misjonärid kõige „edu[kamad] siis, kui liikmetest saab allikas, mille kaudu leida uusi Kirikuga tutvujaid”? (Vt 2. osa.) Mis on mõned teised viisid, kuidas liikmed võivad põhimisjonäre aidata?
-
Miks on põhimisjonil teenimine nii mõjuvõimas? Kuidas saavad vanemad aidata oma lastel valmistuda teenima põhimisjonil? (Vt 3. osa.) Kuidas saavad perekonnad aidata vanematel paaridel teenimiseks ette valmistuda?
-
Vaadake üle 4. osa. Millised on mõned kõikide inimeste ühised omadused? Kuidas me saame ületada erinevusi, mis tunduvad olevat takistuseks evangeeliumi jagamisel? Kuidas olete näinud, et Issanda Vaim on aidanud inimestel ületada erinevused?
-
President Hinckley rõhutas, et Issand õnnistab meie püüdeid jagada evangeeliumi, kui „jätkame usus” (5. osa). Kuidas võite suurendada soovi ja usku jagada evangeeliumi?
Samateemalised pühakirjakohad:
Js 52:7; Mt 28:19–20; Al 26:1–5; ÕL 1:20–23; ÕL 4; ÕL 18:15–16; ÕL 38:40–41
Abiks õpetamisel:
„Ärge kartke vaikust. Inimestel on vaja sageli aega, et küsimuste üle järele mõelda ja neile vastata või et oma tundeid väljendada. Kui olete esitanud küsimuse, kui keegi on jaganud vaimset kogemust või kui kellelgi on raskusi oma mõtete sõnastamisega, võiksite teha mõttepausi” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 67).