19. peatükk

Preesterluse juhid Jeesuse Kristuse Kirikus

„Issand vaatab selle töö üle. See on Tema kuningriik. Me ei ole nagu lambad ilma karjaseta. Me ei ole nagu armee ilma juhita.”

Gordon B. Hinckley elust

President Gordon B. Hinckley on meenutanud: „Minu esimene kohustus Kirikus, kõige esimene kutse, oli olla nõuandjaks poisile, kes oli meie diakonite kvoorumi juhataja. Meie hea piiskop kutsus minu oma kabinetti ja rääkis minuga sellest kutsest. Ma olin ülimalt rabatud. Ma olin mures ja rõhutud. Uskuge või mitte, aga oma loomult ma olin häbelik ja introvertne poiss, ning ma arvan, et kutse teenida diakonite kvoorumis nõuandjana oli minu vanust ja kogemust arvestades mulle sama suur mure, kui on mulle minu praegune kohustus arvestades minu vanust ja kogemust.”¹

President Hinckleyl olid sarnased tunded 1961. aastal, kui ta kutsuti Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeks. Oma esimesel üldkonverentsil apostlina ta ütles:

„Ma arvan, et ma tunnen vastutusekoormat, kui seisan Teda vastu võtmast tõrkuva maailma ees Issanda Jeesuse Kristuse tunnistajana. „Oi, Jeesuse halastuses leian varju ma.” Matunnen alandlikkust Issanda prohveti usalduse pärast minusse ja minu vendade väljendatud armastuse tõttu. ‥ Ma palun palves jõudu, ma palun abi, ma palun usku ja tahet olla kuulekas.”²

1. aprillil 1995 kõneles president Hinckley üldkonverentsil preesterluse istungil pärast seda, kui Kiriku liikmed olid teda esimest korda toetanud oma prohveti ja presidendina. Eelnevad 14 aastat oli ta teeninud Kiriku kolme teise presidendi nõuandjana. Ta oli korduvalt tunnistanud nende jumalikust kutsest ja julgustanud viimse aja pühasid järgima nende nõuandeid. Nüüd, leidnud end sellelt kohalt, ei olnud kadunud tema Issandast sõltuvuse tunded, just nagu ka siis mitte, kui ta oli diakon või äsja apostliks kutsutud. Selle asemel oli ta muutunud veelgi enam teadlikuks oma vajadusest Issanda toetava jõu järele. Ta ütles:

„Teie ülestõstetud käed tänahommikusel pühalikul kogunemisel muutusid teie valmisoleku ja soovi väljenduseks meid, teie vendi ja teie teenijaid ülal hoida oma usalduse, usu ning palvega. Ma olen selle väljenduse eest sügavalt tänulik. Ma tänan teid, igaühte teist. Ma kinnitan teile seda, mida juba teate, et Issanda tegemistes ei ole edasipüüdmist mingi ameti poole. Nagu Issand ütles oma jüngritele: „Mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina olen teid valinud ja olen teid seadnud” (Jh 15:16). See amet ei ole midagi, mille poole püüelda. Õigus valida on Issandal. Ta on elu ja surma valitseja. Tema oma on vägi kutsuda. Tema oma on vägi ära võtta. Tema oma on vägi säilitada. See kõik on Tema kätes.

Ma ei tea, miks on kellelgi minusugusel osa Tema hiilgavas plaanis. Kuid nüüd, kui see kohustus on minu, ma pühendan taas kogu oma jõu, aja, annid ja elu oma Isanda tööle, teenides oma vendi ja õdesid. Taas, ma tänan teid ‥ teie tegude eest tänasel päeval. Ma palvetan, et ma oleksin vääriline. Ma loodan, et mind peetakse teie palvetes meeles.”³

Esimene Presidentkond, 1995. President Gordon B. Hinckley *(keskel);* president Thomas S. Monson, esimene nõuandja *(vasakul);* ja president James E. Faust, teine nõuandja *(paremal).*

Gordon B. Hinckley õpetused

Issand kutsub Kiriku iga presidendi pärast tema proovilepanemist, täiustamist ja poleerimist.

Ma olen töötanud koos Kiriku presidentidega alates president Heber J. Grantist. ‥ Ma olen tundnud kõikide nende meeste nõuandjaid ja ma olen tundnud Kaheteistkümne Nõukogu nende presidentide ametisoleku aastatel. Kõik need mehed on olnud inimesed. Neil on olnud inimlikud iseloomujooned ja ehk ka mõned inimlikud nõrkused. Kuid mis kõige tähtsam, nendest igaühe elus on olnud Jumala inspiratsiooni vastupandamatu ilming. Need, kes on olnud presidendid, on olnud prohvetid väga tõelisel viisil. Ma olen isiklikult tunnistanud nende peal lasuvat ilmutuse vaimu. Iga mees sai kutse presidentkonda pärast paljusid kogemusterikkaid aastaid Kaheteistkümne Nõukogus ja teistes ülesannetes. Issand täiustas ja poleeris igaühte neist, lubas neil tunda heidutust ja ebaõnnestumist, lasi neil kogeda haigusi ning mõningatel juhtudel ka sügavat kurbust. Kõigest sellest sai osa täiustamise protsessis ja selle protsessi mõju muutus nende elus ilmsiks imeilusal viisil.

Minu head sõbrad evangeeliumis, see on Issanda töö. See on Tema Kirik ja Tema Armastatud Poja Kirik, kelle nime see ka kannab. Jumal ei luba isehakanul seda kunagi juhtida. Ta nimetab oma prohvetid ja Ta inspireerib ning juhib neid.⁴

Mõned väljendavad muret, et Kiriku president on suure tõenäosusega alati üsna vana mees, millele minu vastus on: „Milline õnnistus!” ‥ Ta ei pea olema nooruslik. Tal on olnud nooremad mehed, kes reisivad üle maailma tema teenimistöös ja ta jätkab nende kasutamist. Ta on eesistuv ülempreester, püha preesterluse kõikide võtmete varamu ja ilmutuse hääl Jumalalt oma inimestele. ‥

Minu arvates on midagi väga rahustavat teadmises, et ‥ meil saab olema president, keda on distsiplineeritud ja koolitatud, proovile pandud ja järele proovitud, kelle ustavust töö suhtes ja kelle otsekohesust eesmärgi suhtes on tugevdatud teenimise kaudu, kelle usk on küps ning kelle lähedus Jumalale on kasvanud paljude aastate jooksul.⁵

Ma kõnelen ‥ tänutundega prohveti eest, kes meid neil viimsetel aegadel juhib. Ma palun teil olla ustavad sellele, kelle Issand on kutsunud ja võidnud. Ma palun püsivust tema toetamisel ja tema õpetustele tähelepanu pööramisel. Ma olen öelnud ‥, et kui meil on prohvet, siis on meil kõik. Kui meil ei ole prohvetit, siis ei ole meil mitte midagi. Meil on prohvet. Meil on olnud prohvetid selle Kiriku rajamisest peale. Me ei ole kunagi ilma prohvetita, kui me elame prohveti vääriliselt.

Issand vaatab selle töö üle. See on Tema kuningriik. Me ei ole nagu lambad ilma karjaseta. Me ei ole nagu armee ilma juhita.⁶

Kui Kiriku president sureb, siis vanemapostlist saab järgmine president.

Volituse üleminek [uuele Kiriku presidendile], milles olen osalenud mitmel korral, on oma lihtsuses ilus. See osutab viisile, kuidas Issand asju teeb. Vastavalt Tema tegevuskorrale valib prohvet mehe, kellest saab Kaheteistkümne Apostli Nõukogu liige. Ta ei vali seda karjääriks. Teda kutsutakse, just nagu apostleid Jeesuse eluajal, kellele Issand ütles: „Mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina olen teid valinud ja olen teid seadnud” (Jh 15:16). Aastad mööduvad. Teda koolitatakse ja distsiplineeritakse oma ametikohustustes. Ta reisib üle maailma, täites oma apostellikku kutset. See on pikk ettevalmistuse kursus, mille käigus ta õpib tundma viimse aja pühasid, ükskõik kus nad ka ei ole, ja nemad õpivad teda tundma. Issand paneb proovile tema südame ja tema olemuse. Sündmuste loomulikus käigus ilmnevad nõukogus vabad kohad ja tehakse uued kohale määramised. Selle protsessi käigus saab ühest mehest vanemapostel. Temal ja tema kaasapostlitel on olemas, kuid mitte kasutuses, kõik preesterluse võtmed, mis anti neile ametisse asetamise ajal. Kuid volitus neid võtmeid rakendada on vaid Kiriku presidendil. [Prohveti] surma korral saab selle volituse vanemapostel, kelle tema kaaslased Kaheteistkümne nõukogus seejärel nimetavad, seavad ametisse ning pühitsevad prohvetiks ja Kiriku presidendiks.

Ei ole valimiskampaaniat. Ei ole aktiivselt eesmärgi poole pürgimist. On vaid jumaliku plaani vaikne ja lihtne toimimine, mis tagab inspireeritud ning läbi proovitud juhtkonna.

Ma olen olnud selle imelise protsessi tunnistaja, isiklik tunnistaja. Ma tunnistan teile, et see on Issand, kes [valib prohveti].⁷

President [Howard W.] Hunteri surma tõttu saadeti Esimene Presidentkond laiali. Mina ja vend Monson, kes olime teeninud nõuandjatena, võtsime oma kohad Kaheteistkümne Kvoorumis, millest sai Kiriku juhtiv võim.

‥ Kõik elavad apostlid kogunesid paastumise ja palvetamise vaimus templi ülemisse ruumi. Siin me laulsime püha kirikulaulu ja palvetasime koos. Me võtsime Issanda õhtusöömaaja sakramenti, uuendades püha sümboolse tunnistusega oma lepinguid ja oma suhet Temaga, kes on meie jumalik Lunastaja.

Seejärel presidentkond organiseeriti ümber, järgides mineviku põlvkondade jooksul hästi paikapandud mustrit.

Puudus valimiskampaania, võistlus, ameti poole püüdlemine. See oli vaikne, rahulik, lihtne ja püha. See toimus Issanda enda paika pandud mustri järgi.⁸

Issand on oma Kiriku valitsemiseks andnud põhimõtted ja tegevuskorrad juhuks, kui president ei suuda täiel määral tegutseda.

President Hinckley esitas 1992. aastal, teenides Esimeses Presidentkonnas esimese nõuandjana, järgmise avalduse: Kiriku pea on Issand Jeesus Kristus. See on Tema Kirik. Kuid maapealne pea on meie prohvet. Prohvetid on mehed, kellele on antud jumalik kutse. Hoolimata selle kutse jumalikkusest on nad inimesed. Nad on haavatavad surelikkusega kaasas käivate probleemide suhtes.

Me armastame praeguse aja prohvetit, peame temast lugu, austame teda ja vaatame tema poole, president Ezra Taft Bensoni poole. Ta on olnud suurepärane ja andekas juht, mees, kelle hääl on kõlanud selle töö tunnistusena üle kogu maailma. Ta hoiab kõiki maa peal olevaid preesterluse võtmeid tänasel päeval. Kuid ta on jõudnud ikka, kus ta enam ei saa teha paljusid asju, mida tegi varem. See ei vähenda tema kutset prohvetina. Kuid see seab piiranguid tema füüsilisele tegevusele.⁹

President Hinckley esitas 1994. aastal, teenides Esimeses Presidentkonnas esimese nõuandjana, järgmise avalduse: Kiriku inimesed üle kogu maa on loomulikult ärevil, et teada presidendi seisundit. President Benson on praegu üheksakümne viie aastane. ‥ Ta kannatab tõsiselt vanusest ja haigusest tulenevate mõjude käes ega pole olnud võimeline täitma oma püha ameti tähtsaid kohustusi. See olukord ei ole pretsedenditu. Teised Kiriku presidendid on samuti olnud oma elu viimastel kuudel või aastatel haiged või võimetud täiel määral tegutsema. On võimalik, et see juhtub tulevikus taas.

Põhimõtted ja tegevuskord, mille Issand on oma Kiriku juhtimiseks paika pannud, kannavad hoolt iga ‥ olukorra eest. Tähtis on, ‥ et puuduksid igasugused kahtlused ja mured Kiriku juhtimise ja prohvetlike annete rakendamise suhtes, nagu õigus inspiratsioonile ja ilmutusele Kiriku asjade ja programmide haldamisel, kui president võib olla haige või ei saa täiel määral oma ülesandeid täita.

Esimesel Presidentkonnal ja Kaheteistkümne Apostli nõukogul, kes on kutsutud ja pühitsetud preesterluse võtmeid hoidma, on volitus ja vastutus Kirikut juhtida, hallata selle talitusi, selgitada selle õpetust ning kehtestada korda ja seda alal hoida. Iga meest, kes pühitsetakse apostliks ja keda toetatakse Kaheteistkümne Nõukogu liikmena, toetatakse prohveti, nägija ja ilmutajana. Nagu inimesed enne teda, oli president Benson vanemapostel, kui ta kutsuti Kiriku presidendiks. Tema nõuandjad tulid Kaheteistkümne Nõukogust. Seega kõik ametis olevad Esimese Presidentkonna Kvoorumi ja Kaheteistkümne Nõukogu liikmed on olnud püha apostliametiga kaasas käivate võtmete, õiguste ja volituse saajad.

Ma tsiteerin Õpetusest ja Lepingutest:

„Melkisedeki preesterlusest kolm juhtivat ülempreestrit, valitud kvoorumi poolt, määratud ja pühitsetud sellesse ametisse ning toetatud kiriku usalduse, usu ja palvega, moodustavad Kiriku Presidentkonna kvoorumi” (ÕL 107:22).

Kui president on haige või ei suuda täita täiel määral kõiki oma ametiülesandeid, moodustavad tema kaks nõuandjat üheskoos Esimese Presidentkonna Kvoorumi. Nad jätkavad presidentkonna igapäevaseid tegemisi. Erandjuhul, kui ainult üks on võimeline tegutsema, võib ta tegutseda presidentkonna volitusel, nagu on öeldud Õpetuse ja Lepingute 102. osas salmides 10–11.

‥ Nõuandjad Esimeses Presidentkonnas jätkavad selle ameti tavapärast tööd. Kuid kõiki tähtsamaid tegevuspoliitika, -korra, programmide või õpetusega seotud küsimusi arutavad kaalutledes ja palvemeelselt Esimene Presidentkond ja Kaksteist üheskoos. Need kaks kvoorumit, Esimese Presidentkonna Kvoorum ja Kaheteistkümne Kvoorum, kohtuvad koos, ja igal mehel on täielik vabadus ennast väljendada, kaalutledes igat tähtsat küsimust.

Ning taas ma tsiteerin Issanda sõna: „Ja iga otsus, mis kõigis neis kvoorumites tehakse, peab neil olema tehtud ühehäälselt; see tähendab, et iga kvoorumi iga liige peab olema nõus selle otsustega, et nende kvoorumite otsustel oleks omavahel sama võim ehk kehtivus” (ÕL 107:27). ‥

Olgu see arusaadav kõigile, et Jeesus Kristus on selle Kiriku eesotsas, mis kannab Tema püha nime. Ta vaatab selle üle. Ta juhatab seda. Seistes oma Isa paremal käel, Ta juhatab seda tööd. See on Tema õigus, vägi ja valik kutsuda mehi kõrgesse ja pühasse kutsesse omal viisil ning vabastada neid vastavalt oma tahtele, kutsudes nad tagasi koju. Ta on elu ja surma valitseja. Ma ei muretse nende olukordade pärast, millest end leiame. Ma võtan need olukorrad vastu kui Tema tahte väljenduse. Samamoodi võtan vastu kohustuse, tegutsedes koos oma vendadega, teha kõik, mida võime, et viia seda püha tööd edasi pühitsemise, alandlikkuse, kohuse ja truuduse vaimus.¹⁰

Apostlid on Kristuse nime erilised tunnistajad kogu maailmale.

Pärast pühasse apostliseisusesse pühitsemist ja ‥ Kaheteistkümne Nõukogu liikmeteks asetamist oodatakse [apostlitelt] enda pühendamist peamiselt teenimistööle. Nad ‥ asetavad enda elus kõige esimesele kohale, kõrgemale kõikidest teistest kaalutlustest, vastutuse seista Jeesuse Kristuse nime erilise tunnistajana kogu maailmale. ‥

Nagu me kõik, on ka nemad inimlikud mehed. Neil on oma tugevused ja oma nõrkused. Alates sellest hetkest kogu ülejäänud elu, kuni nad jäävad ustavaks, peab nende üks peamine mure olema Jumala töö edenemine maa peal. Nad peavad muret tundma meie Isa laste heaolu pärast, nii nende heaolu pärast, kes on Kirikus, kui ka nende, kes ei ole Kirikus. Nad peavad tegema kõik endast sõltuva, et lohutada neid, kes leinavad, et anda tugevust neile, kes on nõrgad, et julgustada neid, kes kõhklevad, et sõbrustada nendega, kel pole sõpru, et toita puudustkannatajaid, et õnnistada haigeid, et tunnistada Jumala Pojast, oma Sõbrast ja Õpetajast, kelle teenijad nad on, mitte usuga, vaid kindla teadmisega. ‥

Ma tunnistan nende vendlusest, nende pühendumusest, nende usust, nende töökusest ja nende hiiglasuurest teenimisest Jumala kuningriigi edendamisel.¹¹

Otsuste langetamisel otsivad Esimene Presidentkond ja Kaksteist ilmutust ja täielikku üksmeelt.

Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum ei langeta ühtegi otsust, enne kui kõigi asjaosaliste seas valitseb täielik üksmeel. Asjade arutamise ajal võib esineda eriarvamusi. Arvatavasti on see nii. Need mehed on erineva taustaga. Need on mehed, kes ise mõtlevad. Aga enne lõpliku otsuse tegemist jõutakse täielikule üksmeelele.

Nii see peabki olema, kui järgitakse Issanda ilmutatud sõna [vt ÕL 107:27, 30–31]. ‥

‥ Kui ma olen teeninud Kaheteistkümne nõukogus ja Esimeses Presidentkonnas, ei ole kunagi tehtud suuri otsuseid ilma neid ettekirjutusi järgimata. ‥ Nendest samadest aruteludest, kus mehed on rääkinud, mis neil on mõtteis, on hakatud mõtteid ja arusaamu sõeluma. Ma pole aga kunagi täheldanud tõsist lahkheli või isiklikku vaenu oma vendade vahel. Pigem olen täheldanud ilusat ja imelist asja: Püha Vaimu juhatava mõju kaudu ja ilmutuse väel erinevate vaadete ühtesulamist, kuni valitseb täielik ühtsus ja üksmeel. ‥

Ma ei tea ühtegi teist valitsemisorganit, mille kohta võiks sama öelda.¹²

Vaiajuhataja on inspiratsiooni kaudu kutsutud teenima nõuandjana piiskoppidele ja juhina inimestele.

Vaikonna juhataja on isik, kes on ilmutuse kaudu kutsutud seisma koguduste piiskoppide ja Kiriku üldjuhtide vahel. See on äärmiselt vastutusrikas amet. Teda õpetavad välja üldjuhid ning tema omakorda õpetab välja piiskoppe. ‥

Vaikonna juhataja teenib piiskoppide juhendajana. Iga piiskop teab, et kui tal tuleb tegemist teha mõne keerulise probleemiga, on keegi, kes on alati valmis ja kättesaadav ja kelle juurde ta võib minna ja jagada temaga oma koormat ning saada nõu.

Tema on ka teiseks turvamõõdupuuks nende väärilisuse hindamisel, kes tahavad minna Issanda kotta. ‥ Samuti saab vaikonna juhatajast teine sõel nende inimeste väärilisuse üle otsustamisel, kes lähevad esindama Kirikut misjonitööl. Ka tema vestleb kandidaadiga ja ainult siis, kui ta on rahul tema väärilisusega, kinnitab tema soovitust. Samamoodi on talle antud volitus misjonäre ametisse asetada ning neid vabastada, kui nad on oma teenistuse lõpetanud.

Kõige tähtsam on see, et ta on vaikonna kõrgeim distsiplinaarametnik. ‥ Ta kannab väga rasket vastutust, jälgides, et õpetus, mida vaikonnas õpetatakse, oleks puhas ning rikkumatu. Tema kohustuseks on jälgida, et ei õpetataks valeõpetust ega sooritataks valesid toimetusi ja toiminguid. Kui midagi niisugust teeb Melkisedeki preesterluse hoidja või ükskõik kes teine ükskõik millistel asjaoludel, peab tema nendega nõu pidama, ja kui inimene jääb oma tegevuse juurde, tuleb vaikonna juhatajal meetmed tarvitusele võtta. Ta kutsub üleastuja distsiplinaarnõukogu ette, kus talle võidakse määrata kas katseaeg, liikme õigustest ajutiselt ilmajäämine või siis ka Kirikust väljaheitmine.

See on kõige raskem ja ebameeldivam ülesanne, kuid vaikonna juhataja peab sellega silmitsi seisma, ilma kartuse või soosinguta selle inimese suhtes. Kõike seda tehakse kooskõlas Vaimu juhatusega, nagu see on paika pandud Õpetuse ja Lepingute 102. osas.

Pärastpoole peab ta tegema kõik, mis suudab, et vastaval õigel ajal tuua eksinu uuesti tagasi.

Kõik see ja veel palju muud kuulub tema kohustuste hulka. Sellest järeldub siis, et tema elu peab olema eeskujuks tema vaikonna liikmetele. ‥

Kuna meil on nende [vaiajuhatajate] suhtes selline usaldus, siis me palume kohalikel liikmetel mitte teha jõupingutusi saamaks juhatust ja õnnistust üldjuhtidelt. Nende vaikonna juhatajad on kutsutud ametisse sellesama vaimujuhatusega, millega üldjuhidki.¹³

Piiskopid on karja karjased.

[Kirik] võib kasvada ja liikmete arvult mitmekordistuda, nagu see kindlasti ka juhtub. Evangeelium tuleb viia iga rahvuse, hõimu, keele ja rahvani. Lähitulevikus ei saa kunagi olla paigalseisu või ebaõnnestumist abikäe ulatamisel, edasi liikumisel, ehitamisel, Siioni laiendamisel üle kogu maailma. Kuid kõige sellega peab igal liikmel jätkuvalt olema lähedane kiriklik suhe hooliva piiskopi või koguduse juhatajaga. Need on karja karjased, kelle kohustus on vaadata suhteliselt väikese hulga inimeste üle, nii et mitte kedagi ei unustataks, jäetaks tähelepanuta või eirataks. Jeesus oli tõeline karjane, kes ulatas abikäe neile, kes olid viletsuses, tehes seda ükshaaval, andes igaühele isikliku õnnistuse.¹⁴

Kiriku piiskopid ‥ on väga tõelises mõttes Iisraeli karjased. [Kirikus] on kõik vastutavad piiskopi või koguduse juhataja ees. Koormad, mida nad kannavad, on hiiglasuured ja ma kutsun üles igat Kiriku liiget tegema kõik endast oleneva, et kergendada seda koormat, mille all meie piiskopid ja koguduse juhatajad töötavad.

Me peame nende eest palvetama. Nad vajavad abi, kui kannavad oma raskeid koormaid. Me võime olla rohkem toetavad ja vähem neist sõltuvad. Me võime neile igal võimalikul moel abiks olla. Me võime neid tänada kõige eest, mida nad meie heaks teevad. Me muudame nad väga lühikese aja jooksul väga väsinuks koormatega, mis me nende peale asetame.

‥ Iga [piiskop] on mees, kes on kutsutud prohvetliku kuulutamise ja ilmutuse vaimuga ning ametisse asetatud ja pühitsetud käte pealepanemise teel. Igaühel neist on oma koguduse juhatuse võtmed. Igaüks on ülempreester, oma koguduse eesistuv ülempreester. Igaüks kannab majapidamise hiiglasuuri kohustusi. Igaüks seisab oma inimestele isana.

Mitte ükski ei saa oma teenimise eest raha. Mitte ükski koguduse piiskop ei saa Kiriku käest oma töö eest piiskopina kompensatsiooni.

Nõuded piiskopile tänapäeval on samad kui need olid Pauluse ajal, kes kirjutas Timoteosele [vt 1Tm 3:2–6]. ‥

Oma kirjas Tiitusele lisab Paulus, et „koguduse ülevaataja peab olema kui Jumala majapidaja ‥

Ta pidagu kinni ustavast sõnast vastavalt õpetusele, et ta oleks võimeline niihästi manitsema terves õpetuses kui ka kummutama vasturääkijate väited” (Tt 1:7, 9).

Need sõnad kirjeldavad kohaselt tänapäeva Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku piiskoppi.¹⁵

Ma julgustan inimesi Kirikus, ükskõik kus te ka poleks, kui te seisate silmitsi probleemidega, siis proovige esmalt neid probleeme ise lahendada. Mõtisklege nende üle, uurige võimalikke alternatiive, palvetage nende üle ja vaadake Issanda poole juhiste saamiseks. Kui te pole võimelised neid ise lahendama, siis rääkige oma piiskopi või koguduse juhatajaga. Ta on Jumala mees, kutsutud püha preesterluse volitusega karja karjaseks.¹⁶

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Miks vajame elavaid prohveteid? Mis avaldab teile muljet Issanda „täiustamise protsessis” Kiriku presidendi ettevalmistamisel ja kutsumisel? (Vt 1. osa.)
Millised muljed teil tekivad, kui vaatate üle president Hinckley kirjelduse viisist, kuidas Kiriku uus president valitakse? (Vt 2. osa.) Miks on tähtis teada, et president valitakse vastavalt „jumalikule plaanile, ‥ mis tagab inspireeritud ning läbi proovitud juhtkonna”?
Millised põhimõtted ja tegevuskorrad on Issand paika pannud Kiriku juhtimiseks, juhul kui president ei suuda täita täiel määral oma ametikohustusi? (Vt 3. osa.)
Kuidas näitavad viimse aja apostlid, et nad tunnevad muret kõigi Jumala laste pärast, „nii nende ‥ pärast, kes on Kirikus, kui ka nende, kes ei ole Kirikus”? (Vt 4. osa.) Kuidas peegeldavad seda hoolt hiljutised konverentsikõned? Kuidas olete kasu saanud elavate prohvetite ja apostlite õpetustest?
Uurige president Hinckley õpetust sellest, kuidas Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Kvoorum otsustele jõuavad (vt 5. osa). Mida võime õppida viisist, kuidas nad otsustele jõuavad? Kuidas saame neid põhimõtteid rakendada oma perekonnas ja Kirikus?
Kui vaatate üle 6. ja 7. osa, siis mida õpite vaiajuhataja ja piiskopi kutsete kohta? Kuidas saame paremini oma Kiriku juhte toetada?

Samateemalised pühakirjakohad:

Ef 2:19–20; Ef 4:11–14; ÕL 1:38; ÕL 21:1–6; Ab 3:22–23; UA 1:5–6

Abiks õpetamisel:

„Tunnistage alati, kui Vaim teid selleks õhutab, mitte üksnes õppetunni lõpus. Andke neile, keda õpetate, võimalusi tunnistust jagada” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 45).