4. peatükk
Teerajajate usu ja ohverduse pärand
„Ükskõik kas teie esivanemad olid teerajajad või kas liitusite Kirikuga eile, ikkagi olete osa suurest pildist, millest need mehed ja naised unistasid. ‥ Nad rajasid aluse. Meie kohustus on selle peale ehitada.”
Gordon B. Hinckley elust
Ohio Columbuse templi pühitsemisel mõtiskles president Gordon B. Hinckley oma teerajajatest esivanematest. Ta on hiljem meenutanud:
„Selestilises ruumis istudes mõtlesin oma vanavanaisale. ‥ Olin hiljuti külastanud tema matmispaika Kanadas, mis asub natuke New Yorgi piirist põhjas. ‥ Ta suri noorelt, 38-aastaselt.
Kui president Hinckley vanavanaisa suri, siis tema poeg Ira, president Hinckley vanaisa, ei olnud veel kolmeaastanegi. Ira ema abiellus peatselt uuesti ning paari aasta pärast kolis Ohiosse ja seejärel Illinoisi. Ta suri 1842. aastal, jättes Ira 13-aastaselt orvuks. Jätkates seda lugu, ütles president Hinckley:
„Minu vanaisa [Ira Hinckley] ristiti Nauvoos ja hiljem ületas tasandikud ühes [teerajajatega].” Sellel teekonnal 1850. aastal Ira „noor abikaasa ja tema [poolvend] surid mõlemad samal päeval. Ta valmistas algelised kirstud, mattis nad, võttis oma imikust lapse sülle ja kandis ta [Soolajärve] orgu.
Brigham Youngi palvel ehitas ta Cove Forti, oli [Utah’s] Fillmore’i vaia esimene juhataja ning tegi veel tuhat muud asja, et seda tööd edasi viia.
Seejärel tuli minu isa. ‥ Tema oli juhataja Kiriku suurimas vaias, milles oli rohkem kui 15 000 liiget.”
Peatselt pöördusid president Hinckley mõtted oma esivanematelt oma järeltulijatele. Ta jätkas:
„Mõtiskledes templis istudes nende kolme mehe elule, vaatasin ma oma tütart, tema tütart, kes on minu lapselaps, ja tema lapsi, minu lapselapselapsi. Ma mõistsin järsku, et ma olen nende seitsme põlvkonna keskel – kolm enne mind ja kolm pärast mind.
Selles pühas ja pühitsetud hoones käis minu meelest läbi kohutavalt suur kohusetunne – mul tuli anda edasi minust järgnevatele põlvkondadele kõik, mis ma olin pärandiks saanud oma esivanematelt.”1
Lisaks tänu väljendamisele omaenda teerajajatest esivanemate ja algusaegade viimse aja pühadest teerajajate pärandi suhtes rõhutas president Hinckley tihti ka, et Kiriku liikmed üle kogu maailma on tänapäeval teerajajad. 1997. aastal ütles ta Guatemala pühadele: „Sellel aastal me tähistame mormooni teerajajate Soolajärve orgu saabumise 150. aastapäeva. Nad läbisid pika teekonna vankrite ja käsikärudega. Nad olid teerajajad. Kuid teerajamine jätkub. Meil on üle kogu maailma teerajajaid ja teie olete nende teerajajate hulgas.”2 Pühadele Tais kuulutas ta: „Te olete teerajajad Issanda töö edasi viimises selle suure rahva seas.”3 Külastades 2002. aastal Ukrainat, rääkis ta sarnasel viisil: „Kiriku algusaegadel olid teerajajad ja praegusel ajal olete teie teerajajad.”4
Kui president Hinckley rääkis algusaegade teerajajatest, siis oli tema eesmärk palju suurem kui pöörata tähelepanu nendele, kes elasid minevikus. Ta vaatas tuleviku suunas, lootes, et nende pühade usk ja ohverdused „muutuksid meie kõigi jaoks liikuma panevaks motivatsiooniks, sest igaüks meist on omaenda elus ja tihti oma perekonnas teerajaja”.5
„Vägi, mis liigutas meie evangeeliumi eelkäijaid, oli Jumalasse uskumise vägi.”
Gordon B. Hinckley õpetused
1
Nägemuse ja tööga ning usaldusega Jumala väe suhtes, mis nende kaudu toimis, muutsid algusaegade viimse aja pühadest teerajajad oma usu reaalsuseks.
Usu ajel kolis väike rühm algusaegade pöördunuid [Ameerika Ühendriikide idaosas] oma rahu ja vabaduse otsingutel, et kummardada Jumalat oma südametunnistuse järgi, New Yorgist Ohiosse ja Ohiost Missourisse ning Missourist Illinoisi.
Läbi usu silmade nägid nad kaunist linna [Nauvoo], kui nad esimest korda kõndisid üle Commerce’i soode Illinoisis. Veendumusega, et usk ilma tegudeta on surnud, kuivendasid nad soomaa, planeerisid linna, ehitasid tugevad kodud ja hooned Jumala kummardamiseks ja hariduse saamiseks ning kõige krooniks suursuguse templi, omal ajal kõige elegantsema hoone terves Illonoisi osariigis.
‥ [Peatselt tulid] tagakiusamine ja labased ja mõrvarlikud rahvajõugud. Nende prohvet tapeti. Nende unistused purustati. Taas kord võtsid nad end kokku usu läbi tema eelnevalt määratud mustri järgi ja organiseerisid end järjekordseks väljarändamiseks.
Pisarate ja valutavate südametega jätsid nad oma mugavad kodud ja oma töökojad. Nad vaatasid tagasi püha templi poole ja seejärel pöörasid oma pilgud usuga läände, tundmatu ja kaardistamata maa poole, ning sel ajal, kui talve lumi nende peale langes, ületasid nad 1846. aasta veebruaris Mississippi [jõe] ja sompasid läbi muda üle Iowa preeriate.
Usuga rajasid nad Missouri [jõe] äärde Winter Quartersi peatuspaiga. Sajad inimesed surid, kui katk, düsenteeria ja difteeria nad maha murdsid. Kuid usk toetas neid, kes ellu jäid. Nad matsid oma armastatud jõe järsakule ning 1847. aasta kevadel alustasid nad rännakut ‥ lääne mägede poole.
Usu läbi vaatas Brigham Young üle [Soolajärve] kuiva ja viljatu oru ning kuulutas: „See on see koht.” Taas kord usu läbi lõi ta neli päeva hiljem kepi maasse ja ütles: „Siia tuleb tempel meie Jumalale.” Suursugune ja püha [Salt Lake’i tempel] on tunnistus usust, mitte ainult nende usust, kes selle ehitasid, vaid ka nende usust, kes seda nüüd kasutavad suures isetus armastuse töös.
Apostel Paulus kirjutas heebrealastele: „Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta” (Hb 11:1). Kõik need saavutused, millest olen täna rääkinud, olid kunagi „kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta”. Kuid nägemuse, töö ja usaldusega nende kaudu toimivasse Jumala väesse muutsid nad oma usu reaalsuseks.6
Vägi, mis liigutas meie evangeeliumi eelkäijaid, oli Jumalasse uskumise vägi. See oli sama vägi, mis tegi võimalikuks väljarände Egiptusest, Punase mere ületamise, pika rännaku kõnnumaal ja Iisraeli rajamise tõotatud maal. ‥
Me vajame nii-nii väga, et põleks usk elavasse Jumalasse ja Tema elavasse ülestõusnud Poega, sest see oli meie evangeeliumi eelkäijate suur liikumapanev usk.
Neil oli nägemus, tähtsam kui kõik muud kaalutlused. Kui nad tulid läände, siis nad olid peaaegu tuhande kuuesaja kilomeetri, tuhande kuuesaja üksluise kilomeetri kaugusel lähimast asustusest idas ja tuhande kolmesaja kilomeetri kaugusel asustusest läänes. Isiklik ja individuaalne Jumala, nende Igavese Isa tunnustamine, kelle poole nad võisid vaadata usus, oli nende tugevuse tõeline põhiolemus. Nad uskusid suurde pühakirjamandaati „Tõst[ke] oma pil[k] Jumala poole ja ela[ge]” (Al 37:47). Usuga püüdsid nad teha Tema tahet. Usuga lugesid nad jumalikku õpetust ja võtsid selle vastu. Usuga tegid nad tööd kuni nõrkemiseni, alati veendumusega, et tuleb vastust anda Tema ees, kes on nende Isa ja nende Jumal.7
Meie selja taga on hiilgav ajalugu. See on märgistatud kangelaslikkuse, põhimõttekindluse ning raugematu ustavusega. See on usu vili. Meie ees on suurepärane tulevik. See algab täna. Me ei saa peatuda. Me ei saa aeglustada. Me ei saa vähendada oma kiirust ega lühendada oma sammu.8
2
Algusaegade viimse aja pühadest teerajajad vaatasid tuleviku poole suurejoonelise unistusega Siionist.
On kohane, et me seisatame näitamaks lugupidamist nende suhtes, kes panid aluse sellele suurele tööle. ‥ Nende üllas eesmärk oli Siion [vt ÕL 97:21; Ms 7:18]. Nad laulsid sellest. Nad unistasid sellest. See oli nende suur lootus. Nende kangelaslik teekond jääb alatiseks püsima kui võrreldamatu ettevõtmine. Kümnete tuhandete liikumist läände ähvardas iga võimalik oht, kaasa arvatud surm, mille halastamatu reaalsus oli tuttav igale vankrite rodule ja käsikärurühmale.
Ma seisan Brigham Youngi ees harda lugupidamisega. Ta nägi Soolajärve orgu nägemuses kaua enne seda, kui ta nägi seda oma loomulike silmadega. Ma kahtlen, et ta muidu oleks siin peatunud. Californias ja Oregonis oli maa rohelisem. Mujal oli pinnas sügavam ja viljakam. Teistes kohtades olid suured metsad, rohkem vett ning kliima oli tasakaalukam ja meeldivam.
Siin olid küll mägedes ojad, kuid ükski neist ei olnud väga suur. Pinnast ei olnud kunagi haritud. Ükski ader ei olnud kunagi kündnud seda kõva pinnast. Ma imetlen, ma tõesti imetlen, et president Young juhatas suure rühma ‥ kohta, kus mitte kunagi varem ei olnud külvatud ja saaki koristatud. ‥
Need teerajajad olid matkamisest kurnatud. Oli kulunud 111 päeva, et tuua nad Winter Quartersist Soolajärve orgu. Nad olid väsinud. Nende riided olid kulunud. Nende loomad olid kurnatud. Ilm oli kuum ja kuiv – juulikuu kuum ilm. Kuid siin nad olid, vaatasid aastaid edasi tulevikku ja unistasid millenniumist, Siioni suurejoonelisest unistusest.9
Ühel päeval ma seisin vanal kail Liverpoolis Inglismaal. Sellel reede hommikul, kui ma seal olin, polnud seal pea mingit sagimist. Kuid kunagi oli see tõeline mesilastaru. 1800ndatel kõndisid kümned tuhanded inimesed mööda kivisillutist, millel me kõndisime. Need Kirikusse pöördunud pärinesid igast Briti saarte osast ja igast Euroopa riigist. Nad tulid tunnistusega oma huultel ja usuga oma südames. Kas oli raske jätta maha oma kodu ja astuda uue maailma teadmatusse? Loomulikult oli. Kuid nad tegid seda optimismi ja entusiasmiga. Nad asusid purjelaevade pardale. Nad teadsid, et ületamine oli parimal juhul ohtlik. Peatselt said nad teada, et suuremalt jaolt oli see täis viletsust. Nad elasid nädalate kaupa kitsastes oludes. Nad elasid üle tormid, tõved, haigused. Paljud surid teel ja nad maeti merre. See oli vaevarikas ja hirmuäratav teekond. Neil olid kõhklused, jah. Kuid nende usk oli nendest kõhklustest ülem. Nende optimism oli nende hirmust ülem. Neil oli nende unistus Siionist ning nad olid teel selle täitumise nimel.10
3
Willie ja Martini käsikärurühmade teerajajate päästmine näitab Jeesuse Kristuse evangeeliumi tõelist olemust.
Ma viin teid tagasi ‥ 1856. aasta oktoobrisse. Laupäeval, [4. oktoobril] saabusid [Soolajärve] orgu Franklin D. Richards ja mõned tema kaaslased. Nad olid rännanud Winter Quartersist tugevate meeskondade ja kergete vagunitega ning olid teekonna kiiresti läbinud. Vend Richards otsis kohe üles president Youngi. Ta teavitas, et sajad mehed, naised ja lapsed olid hajutatud üle kogu pika tee ‥ [Soolajärve] orgu. Enamik neist vedasid käsikärusid. ‥ Nende ees seisis rada, mis viis kogu tee kuni Continental Divide’ini ülesmäge ning veel paljud, paljud kilomeetrid sealt edasi. Nad olid meeleheitlikus olukorras. ‥ Nad kõik oleksid surnud, kui keegi poleks neid päästnud.
Ma arvan, et president Young ei maganud sel ööl. Ma arvan, et nägemused nendest hädas olevatest ‥ inimestest valdasid tema meelt.
Järgmisel hommikul ta ‥ ütles inimestele:
„Ma annan nüüd sõnumi sellele rahvale ja vanematele, kes võivad kõneleda. ‥ See on järgmine. ‥ Paljud meie vennad ja õed on käsikärudega tasandikel, paljud on ilmselt praegu sellest kohast umbes tuhande kilomeetri kaugusel ning nad tuleb siia tuua, me peame neile abi saatma. Sõnum on järgmine: „Nad tuleb siia tuua.”
See on minu usk, nõnda käsib minus olev Püha Vaim. Need inimesed tuleb päästa.
Ma pöördun täna piiskoppide poole. Ma ei oota homseni ega ka ülehomseni, et saada 60 head muularakendit ja kaksteist või viisteist vankrit. Ma ei taha saata härgi. Ma tahan häid hobuseid ja muulasid. Neid on meie piirkonnas ja me peame need oma kasutusse saama. Lisaks veel kaksteist tonni jahu ja nelikümmend head voorimeest lisaks rakendite ajajatele.
„Ütlen teile kõigile, et teie usk, religioon ja usutunnistus ei päästa kunagi ühtegi hinge teie seast meie Jumala selestilisse kuningriiki, kui te ei vii täide just selliseid põhimõtteid, mida ma praegu teile õpetan. Minge ja tooge nüüd need inimesed tasandikelt ära!” (LeRoy R. Hafen ja Ann W. Hafen. Handcarts to Zion, 1960, lk 120–21)
Sellel pärastlõunal kogusid naised kokku suurtes kogustes toitu, voodiriideid ja riideid.
Järgmisel hommikul rautati hobused ja parandati vankrid ning laaditi peale asjad.
Järgmisel hommikul, teisipäeval, lahkusid 16 muuladega meeskonda ja liikusid ida poole. Oktoobri lõpuks olid abi andmiseks teel 250 meeskonda.11
Kui päästjad jõudsid kurnatud pühade juurde, olid nad nende jaoks nagu taevast saadetud inglid. Inimesed valasid tänupisaraid. Käsikärurahvas pandi vankritesse, et nad saaksid sõita kiiremini Soolajärve kogukonda.
Umbes kakssada surid, kuid tuhanded päästeti.12
„Kui päästjad jõudsid kurnatud pühade juurde, olid nad nende jaoks nagu taevast saadetud inglid.”
Lugusid kurnatud pühadest ja nende kannatustest ning surmast korratakse ikka ja jälle. ‥ Lugusid nende päästmisest tuleb korrata ikka ja jälle. Need näitavad Jeesuse Kristuse evangeeliumi tõelist põhiolemust.
‥ Ma olen tänulik, et meil ei ole lumes kinni olevaid vendi ja õdesid, kes külmetavad ja on suremas, proovides pääseda oma Siionisse mägedes. Kuid on inimesi, ja mitte vähe, kelle olukord on meeleheitlik ning kes paluvad abi ja leevendust.
Üle kogu maailma on nii palju inimesi, kes on näljased ja puuduses ning vajavad abi. Ma olen tänulik, et saan öelda, et me aitame paljusid, kes ei ole meie usust, kuid kelle vajadused on tõsised ning kelle abistamiseks meil on vahendeid. Kuid me ei pea nii kaugelt otsima. Meil on mõned meie enda omad, kes kisendavad valu ja kannatuste, üksilduse ja hirmu käes. Meil on suur ja püha kohustus ulatada oma sõbrakäsi ja neid aidata, nende meelt ülendada, toita neid, kui nad on näljased, kosutada nende vaimu, kui nad tunnevad janu tõe ja õigemeelsuse järele.
On nii palju noori inimesi, kes uitavad sihitult ja on seotud traagiliste uimastite, jõukude ja kõlblusetusega ning nendega kaasas käivate mitmesuguste pahandustega. On lesed, kes igatsevad sõbralikke hääli ja rahutut mure vaimu, mis näitab armastust. On neid, kelle usk oli kunagi soe, kuid on maha jahtunud. Paljud neist soovivad tulla tagasi, kuid ei tea päris hästi, kuidas seda teha. Neil on vaja, et neile sõbralikult käsi ulatataks. Väheste jõupingutustega saab paljud neist uuesti Issanda laua äärde pidusöögile tuua.
Mu vennad ja õed! Ma loodan, ma palvetan, et igaüks meist ‥ otsustaks üles otsida need, kes vajavad abi, kes on meeleheitlikus ja raskes olukorras, ja tõsta neid armastuse vaimus Kiriku embusse, kus tugevad käed ja armastavad südamed neid soojendavad, trööstivad, toetavad ja seavad nad õnneliku ja viljaka elu rajale.13
4
Igaüks meist on teerajaja.
On kasulik vaadata minevikku, et osata olevikku paremini hinnata ja omandada perspektiiv tulevikuks. On kasulik vaadata enne meid elanute vooruslikkust, et omandada jõudu selleks, mis iganes seisab ees. On kasulik mõtiskleda nende inimeste tegude üle, kes tegid nii kõvasti tööd ja omandasid nii vähe selles maailmas, kuid kelle unistustest ning varastest plaanidest, mida toideti nii hästi, on tulnud suur viljasaak, mille osalised me oleme. Nende tohutu eeskuju võib muutuda meie kõigi jaoks liikumapanevaks motivatsiooniks, sest igaüks meist on omaenda elus ja tihti oma perekonnas teerajaja ning paljud meist tegutsevad teerajajatena iga päev, püüdes rajada evangeeliumi tugipunkte maailma kaugetes osades.14
Me tegutseme ikka veel teerajajatena. Me ei ole kunagi lakanud olemast teerajajad alates sellest ajast, ‥ kui meie inimesed lahkusid Nauvoost ja saabusid ‥ lõpuks Suure Soolajärve orgu. See oli seiklus. Kuid selle eesmärk oli leida koht, kus nad võiksid omale koha rajada ning kummardada Jumalat vastavalt oma südametunnistusele. ‥
Nüüd oleme seda tööd viimas maailmas kohtadesse, kuhu juurdepääs tundus [kunagi] vaevu võimalik. ‥ Ma olen isiklikult tunnistanud Kiriku kasvu Filipiinidel. Mul oli au avada seal 1961. aastal misjonitöö, kui me leidsime ühe filipiinlasest Kiriku liikme 1961. aasta mais peetud koosolekul. [1996. aastal] olime Manilas ja suures Araneta Coliseumis kogunes ‥ ligikaudu 35 000 inimest. ‥ Minu jaoks on see ime alates sellest, kui me avasime töö Filipiinide maal [vt lehekülgi 28–29, et sellest kogemusest rohkem teada saada].
Me läheme kõikjale ja see tähendab teerajajaks olemist. Meie misjonärid ei ela just kõige paremates tingimustes, kui nad lähevad sellistesse piirkondadesse, kuid nad lähevad edasi ja teevad oma tööd ning see kannab vilja. Mitte just kaua aega tagasi oli meil vaid käputäis liikmeid, seejärel sada liiget, seejärel viissada liiget ning seejärel tuhat liiget.15
Teerajajate ajastu Kirikus jätkub ikka veel; see ei lõppenud vankrite ja käsikärudega. ‥ Teerajajaid leidub misjonäride seas, kes õpetavad evangeeliumi, ja neid leidub pöördunute seas, kes Kirikuga liituvad. See on tavaliselt raske igaühe jaoks. See tähendab alati ohverdamist. Sellega võib kaasneda tagakiusamine. Kuid see on hind, mida makstakse meelsasti, ning makstud hind on sama reaalne kui see, mida maksid need, kes suure teerajamise käigus rohkem kui sajand tagasi tasandikke ületasid.16
Ükskõik kas teie esivanemad olid teerajajad või kas liitusite Kirikuga eile, ikkagi olete osa suurest pildist, millest need mehed ja naised unistasid. Nende ettevõtmine oli aukartustäratav. Meie kohustus on sellega jätkata. Nad rajasid aluse. Meie kohustus on selle peale ehitada.
Nad märgistasid tee ja olid teejuhiks. Meie kohustus on seda teed suurendada ja laiendada, kuni see katab terve maa. ‥ Usk oli nendel rasketel aegadel juhtiv põhimõte. Usk on juhtiv põhimõte, mida peame järgima täna.17
„Ükskõik kas teie esivanemad olid teerajajad või kas liitusite Kirikuga eile, ikkagi olete osa suurest pildist.”
5
Me austame teerajajate ohverdusi ja pärandit, järgides nende eeskuju ja ehitades nende rajatud alusele.
Mu vennad ja õed, kui imeline on meie suur pärand! Kui suurepärane on teada, et on olnud need, kes on läinud enne meid ja märkinud tee, mida mööda me peaksime kõndima, õpetades tähtsaid igavesi põhimõtteid, mis peaksid olema meie ja pärast meid tulevate inimeste elu juhtivad taevatähed. Meie täna võime järgida nende eeskuju. Teerajajad olid suure usu, hiiglasuure ustavuse, kujuteldamatu töökuse ja täielikult kindla ning paindumatu aususe inimesed.18
Me seisame tänapäeval [teerajajate] suurtel jõupingutustel. Loodetavasti oleme me tänulikud. Ma loodan, et kanname südames sügavat tänutunnet kõige eest, mida nad meie heaks teinud on.
‥ Nii nagu neilt oodati suuri asju, nii oodatakse seda ka meilt. Me märkame seda, mis nad tegid sellega, mis neil oli. Meil on nii palju rohkem koos tohutu väljakutsega minna edasi ja ehitada Jumala kuningriiki. Teha on palju. Meil on jumalik mandaat viia evangeelium kõigi rahvuste, hõimude, keelte ja rahvasteni. Meil on ülesanne õpetada ja ristida Issanda Jeesuse Kristuse nimel. Ülestõusnud Päästja on öelnud: „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule” (Mk 16:15). ‥
Meie eelkäijad rajasid kindla ja imetlusväärse aluse. Nüüd on meie kohustus ehitada pealisehitis, kõik kokku liidetud Kristuse kui peamise nurgakiviga.19
Teie olete [teerajajate] planeerimise ja kogu nende töö vili. ‥ Millised imelised inimesed nad olid! Kogu ajaloos ei ole midagi nende suurejoonelise pingutuse sarnast. ‥ Jumal õnnistagu nende mälestust meie endi heaks. Kui teekond tundub raske, kui me heidutatuna tunneme, et kõik on kadunud, siis võime pöörduda nende poole ja näha, kui palju kehvem oli nende olukord. Kui me kahtleme tulevikus, siis võime vaadata nende kui suurepärase usu eeskuju poole. ‥
Sellise suurepärase pärandiga peame me edasi minema. Me ei tohi kunagi lõdvaks lasta. Me peame oma pead püsti hoidma. Me peame kõndima aususega. Me peame „õigesti te[gema], kuna vastutus järgneb” (Õigesti tee. Kiriku lauluraamat).20
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
Miks oli usk nii oluline teerajajatele, kes soovisid koguneda Soolajärve orgu? (Vt 1. osa.) Kuidas nad panid oma usu tegudesse? Kuidas saame meie oma usu tegudesse panna, et aidata kaasa meie ees seisva „suurepära[s]e tuleviku” realiseerumisele?
-
President Hinckley õpetas, et algusaegade teerajajad vaatasid tuleviku poole, Siion üllaks eesmärgiks, suureks lootuseks ja unistuseks (vt 2. osa). Miks oli teie arvates see algusaegade teerajajatele selliseks võimsaks motiveerivaks jõuks? Millised samalaadsed lootused motiveerivad meid tänapäeval?
-
Mis teile president Hinckley Willie ja Martini käsikärurühmade päästmise loos kõige enam muljet avaldab? (Vt 3. osa.) Kuidas näitab Brigham Youngi üleskutse päästmisele tema prohvetlikku inspiratsiooni? Mida õpime nendelt, kes vastasid tema kutsele? Mida me saame teha, et päästa ja tõsta neid, kes on hädas tänapäeval?
-
Kuidas aitab minevikku vaatamine teil osata olevikku paremini hinnata ja omandada perspektiiv tulevikuks? (Vt 4. osa.) Kuidas on igaüks meist teerajaja?
-
Miks on meie jaoks oluline austada algusaegade teerajajaid? (Vt 5. osa.) Kuidas on kõik Kiriku liikmed õnnistatud nende teerajajate usu ja ohverduse kaudu? Kuidas võivad algusaegade teerajajate eeskujud aidata meil silmitsi seista katsumustega?
Samateemalised pühakirjakohad:
Abiks õpetamisel:
„Tähendusrikkad vestlused on evangeeliumi õpetamise aluseks. ‥ Hästi läbi viidud vestluste kaudu suureneb õppijate huvi ja tähelepanuvõime. Iga kohal olevat isikut võib julgustada aktiivselt osalema õppimisprotsessis. ‥ Esitage küsimusi, mis julgustavad sisukaid kommentaare ja aitavad inimestel evangeeliumi üle tõeliselt mõtiskleda” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 63).