9. peatükk

Tunnistuse kallihinnaline and

„Me räägime erinevaid keeli. Me elame erinevates tingimustes. Kuid meie kõigi südames tuksub ühine tunnistus.”

Gordon B. Hinckley elust

„Kõige varajasem mälestus, mis mul on vaimsetest tunnetest,” ütles president Gordon B. Hinckley, „on ajast, kui ma olin viieaastane väike poiss.” Ma nutsin kõrvavalu pärast. Mu ema valmistas ette koti soola ja pani selle pliidi peale sooja. Mu isa pani pehmelt oma käed minu pea peale ja andis mulle õnnistuse ja sõitles valu ja haigust püha preesterluse volitusega ja Jeesuse Kristuse nimel. Siis võttis ta mind õrnalt sülle ja pani koti sooja soolaga mulle kõrva peale. Valu taandus ja lahkus. Ma uinusin oma isa kindlas süles. Kui ma uinusin, libisesid minu peast läbi tema õnnistuse sõnad. See on kõige varasem mälestus, mis mul on preesterluse võimu kasutamisest Issanda nimel.

Hiljem minu nooruses magasime koos vennaga talvel kütmata magamistoas. ‥ Enne sooja voodisse pugemist põlvitasime me palvetama. Need olid lihtsad tänuavaldused. ‥ Mäletan, kuidas hüppasin voodisse peale seda, kui olin öelnud aamen, tõmbasid teki endale ümber ja mõtlesin, mida olin äsja teinud, rääkides Taevase Isaga Tema Poja nimel. Mul puudus suur teadmine evangeeliumist. Kuid selles oli mingi kestev rahu ja kindluse tunne, kui sain suhelda taevastega läbi Issanda Jeesuse. ‥

See tunnistus kasvas minu südames, kui ma olin misjonär ja lugesin Uut Testamenti ja Mormoni Raamatut, mis samuti tunnistasid Temast. See teadmine sai minu elu alusmüüriks, mis seisis minu lapsepõlves vastuse saanud palvete kindlal põhjal. Sellest ajast on minu usk veel kasvanud. Minust on saanud Tema apostel, määratud täitma Tema tahet ja õpetama Tema sõna. Minust on saanud Tema tunnistaja maailmale.¹

Viimse aja pühadena peame olema ühinenud meie tunnistuses Jeesusest Kristusest.

Gordon B. Hinckley õpetused

Tunnistus on Kiriku suur jõud ja usu ning tegevuse allikas.

Me oleme muutunud suureks üle kogu laia maailma levinud perekonnaks. Me räägime eri keeli. Me elame erinevates tingimustes. Kuid meie kõigi südames tuksub ühine tunnistus: sina ja mina teame, et Jumal elab ja on selle püha töö tüüri juures. Me teame, et Jeesus on meie Lunastaja, kes on selle Kiriku eesotsas, mis kannab Tema nime. Me teame, et Joseph Smith oli ja on prohvet, kes on selle aegade täiuse evangeeliumi ajajärgu juht. Me teame, et preesterlus taastati temale ja see on tulnud meile tänapäeval mööda katkematut liini. Me teame, et Mormoni Raamat on tõeline testament Issanda Jeesuse Kristuse tõelisusest ja jumalikkusest.²

See, mida kutsume tunnistuseks, on Kiriku suur jõud. See on usu ja tegevuse allikas. ‥ See on sama tõeline ja võimas kui teised maa jõud. Issand kirjeldas seda, kui Ta rääkis Nikodeemusele, ning ütles: „Tuul puhub, kus ta tahab, ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb; nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust!” (Jh 3:8) Seda, mida kutsume tunnistuseks, on raske defineerida, kuid selle viljad on kergesti märgatavad. See on Püha Vaim, mis meie kaudu tunnistab.³

Tunnistus on vaikne julgustav hääl, mis meid toetab, kui kõnnime usus, ja see ajendab meid tegudele.

Isiklik tunnistus on faktor, mis muudab viisi, kuidas inimesed elavad, kui nad liituvad selle Kirikuga. See on element, mis motiveerib liikmeskonda Issanda teenimises endast kõik andma. See on vaikne julgustav hääl, mis peatumata toetab neid, kes kõnnivad usus oma teekonna lõpuni.

See on müstiline ja suurepärane and Jumalalt inimesele. See ületab rikkuse ning vaesuse, kui keegi kutsutakse teenima. Tunnistus, mida kantakse meie inimeste südames, motiveerib edasiviivaks kohustuseks. Seda võib leida nii noortes kui ka vanades. Seda võib leida seminariõpilases, misjonäris, piiskopis ning vaiajuhatajas, misjonijuhatajas, Abiühingu ões, igas üldjuhis. Seda võib kuulda neilt, kellel ei ole muud ametit peale liikmelisuse. Selles peitub selle töö olemus. See on see, mis viib Issanda tööd edasi üle kogu maailma. See sunnib tegutsema. See nõuab, et me teeksime, mida meilt on palutud. See toob endaga kaasa kindluse, et elul on mõte, et mõned asjad on palju suurema tähtsusega kui teised asjad, et me oleme igavesel teekonnal, et me oleme Jumala ees vastutavad. ‥

See on see element, mis alguses võib küll paista nõrga ja mõnevõrra jõuetuna, mis viib igat kirikuga tutvujat pöördumise suunas. See lükkab igat pöördunut usus kindluse poole. ‥

Kus iganes Kirik on organiseeritud, tuntakse ka selle väge. Me kuulutame julgelt, et me teame. ‥ On lihtne fakt, et me tõesti teame, et Jumal elab, et Jeesus on Kristus, ning et see on nende eesmärk ja kuningriik. Sõnad on lihtsad ja väljendus tuleb südamest. See on töös seal, kus iganes Kirik on organiseeritud, kus iganes on evangeeliumi õpetavaid misjonäre, kus iganes on usku jagavaid liikmeid.

See on midagi, mida ei saa ümber lükata. Vastased võivad lõputult tsiteerida pühakirju ja vaielda õpetuste üle. Nad võivad olla kavalad ja veenvad. Kuid kui keegi ütleb „Ma tean,” siis ei saa olla edaspidi vastuväiteid. Ei pruugi olla heakskiitu, kuid kes saab ümber lükata või eitada sisemise hinge tasast häält, mis räägib isikliku veendumusega?⁴

„Valgus meie ellu”

[David Castañeda], tema abikaasa Tomasa ning nende lapsed elasid väikeses kuivas allakäinud rantšos Torreóni lähedal [Mehhikos]. Neil oli kolmkümmend kana, kaks siga ja üks kõhn hobune. Kanad munesid paar muna, et neid alal hoida, ning olid vahendiks, et teenida mõnikord mõni üksik peeso. Nad elasid vaesuses. Siis helistasid neile misjonärid. Õde Castañeda ütles: „Vanemad võtsid meie silmadelt klapid ja tõid meie ellu valguse. Me ei teadnud Jeesusest Kristusest mitte midagi. Me ei teadnud Jumalast mitte midagi, kuni nad tulid.”

Õde Castañeda oli käinud koolis kaks aastat, tema abikaasa mitte ühtegi. Misjonärid õpetasid neid ning nad said lõpuks ristitud. ‥ Tasapisi ehitasid nad eduka äri, kus töötasid isa ja tema viis poega. Lihtsa usuga maksid nad oma kümnist. Nad panid oma usalduse Issandasse. Nad elasid evangeeliumi järgi. Nad teenisid, kuhu iganes kutsesse neid teenima kutsuti. Neli nende poegadest ja kolm tütart teenisid misjonil. ‥ Nende kriitikud on neid mõnitanud. Nende vastus on tunnistus Issanda väest nende elus.

Ligikaudu 200 inimest nende perekonna ja sõprade seast on liitunud nende mõju tõttu Kirikuga. Rohkem kui 30 sõprade ja pereliikmete poega ja tütart on teeninud misjonil. Nad annetasid maa, millel nüüd seisab kogudusehoone.

Nüüdseks täiskasvanud lapsed ja vanemad käivad kordamööda iga kuu Mexico Citys, et teha seal templis tööd. Nad seisavad elava tunnistusena Issanda suure töö väest tõsta üles ja muuta inimesi. Nad on sarnased mitmetele tuhandetele inimestele kogu maailmas, kes kogevad mormoonluse imet, kui tunnistus töö jumalikkusest tuleb nende ellu.⁵

„See on ju tõsi?” „On siis millelgi muul üldse tähtsust?”

Ma kohtusin ühe kaugelt maalt pärit mereväe ohvitseriga, särava noore mehega, kes oli toodud Ameerika Ühendriikidesse, et osaleda koolitusel. Mõned tema kaaslased Ameerika Ühendriikide mereväes, kelle käitumine oli teda ligi meelitanud, olid temaga tema enda soovil jaganud oma usulisi veendumusi. Ta ei olnud kristlane, kuid ta oli huvitatud. Nad rääkisid talle maailma Päästjast, Petlemmas sündinud Jeesusest Kristusest, kes andis oma elu inimkonna eest. Nad rääkisid talle Jumala, Igavese Isa ja ülestõusnud Issanda ilmumisest noorele Joseph Smithile. Nad rääkisid nüüdisaja prohvetitest. Nad õpetasid talle Õpetaja evangeeliumi. Vaim puudutas tema südant ning ta sai ristitud.

Teda tutvustati mulle just enne tema naasmist kodumaale. Me vestlesime nendel teemadel ja seejärel ma ütlesin: „Sinu rahvas pole kristlased. Mis juhtub, kui sa naased koju kristlasena ja veel eriti mormoonist kristlasena?”

Ohvitseri nägu läks pilve ja ta vastas: „Mu pere saab olema pettunud. Nad võivad mind välja heita ja mind surnuks pidada. Ja mis puutub mu tulevikku ja mu karjääri, siis võin ma kaotada kõik võimalused.”

Ma küsisin: „Kas sa oled nõus evangeeliumi eest nii kõrget hinda maksma?”

Tumedad silmad pisaraist märjad, vastas ta küsimusega: „See on ju tõsi?”

Häbenedes oma küsimuse esitamist, vastasin: „Jah, on küll.”

Selle peale ohvitser vastas: „On siis millelgi muul üldse tähtsust?”

Need küsimused tahaksin ma teiega jätta: „See on ju tõsi? On siis millelgi muul üldse tähtsust?”⁶

Uus väljavaade elule

Kord kuulasin ma ühe hiljuti Kirikuga liitunud inseneri kogemust. Misjonärid olid tema kodu külastanud ning tema abikaasa oli nad sisse kutsunud. Abikaasa oli nende sõnumile innukalt vastanud, kuid mees ise tundis, et on vastu enda tahtmist asjasse sunnitud. Ühel õhtul andis abikaasa märku, et soovib saada ristitud. Mees sai väga vihaseks. Kas naine sai aru, mida see tähendaks? See tähendaks aega. See tähendaks kümnise maksmist. See tähendaks sõpradest loobumist. See tähendaks suitsetamise lõpetamist. Ta viskas kiiruga oma mantli selga ja kõndis õue, lüües ukse pauguga enda taga kinni. Ta kõndis mööda tänavaid, sajatades naist ja misjonäride, kirudes iseennast, et oli misjonäridel üldse lubanud neid kunagi õpetama hakata. Väsides rahunes ta maha ning tema südamesse tuli palve vaim. Ta palvetas kõndides. Ta palus Jumalalt vastust oma küsimustele. Ja seejärel tuli mõte, selge ning üheselt mõistetav, justkui hääl oleks kõnelenud sõnadega, mis ütlesid: „See on õige.”

„See on õige,” ütles ta iseendale jälle ja jälle. „See on õige.” Tema südamesse tuli rahu. Kui ta kõndis kodu poole, hakkasid piirangud, nõuded ja kohustused, mille üle ta oli enne nii vihane olnud, näima võimalustena. Kui ta ukse avas, leidis ta oma abikaasa põlvitades palvetamas.

‥ Seistes koguduse ees, kellele ta seda lugu jutustas, rääkis ta rõõmust, mis oli nende ellu tulnud. Kümnis ei olnud probleem. Nende varanduse jagamine Jumalaga, kes oli neile kõik andnud, tundus vähesena. Aja ohverdamine teiste teenimiseks ei olnud probleem. See tähendas vaid nädala tundide hoolikat planeerimist. Vastutus ei olnud probleem. Sellega kaasnes kasv ja uus väljavaade elule. Ja seejärel see arukas ning koolitatud mees, insener, kes oli harjunud tegelema faktidega, mis on omased füüsilisele maailmale, kus me elame, tunnistas märgade silmadega pühalikult imest, mis oli tema ellu tulnud.⁷

„Kes saab ümber lükata või eitada sisemise hinge tasast häält, mis räägib isikliku veendumusega?”

„Kõige kallihinnalisem asi minu elus”

Mitmed aastad tagasi rääkis särav ja kõrgelt haritud noor naine Berchtesgadenis Saksamaal peetud konverentsil sõjaväepersonalile, kes olid Kiriku liikmed. Ma olin seal ja kuulsin teda. Ta oli armees major, meditsiinidoktor ja omal alal kõrgelt austatud spetsialist. Ta ütles:

„Rohkem kui midagi muud maailmas soovisin ma teenida Jumalat. Ükskõik kui kõvasti ma püüdsin, ei suutnud ma Teda leida. Kuid ime seisneb selles, et Tema leidis minu. Ühel laupäeva pärastlõunal 1969. aasta septembris olin ma oma kodus Berkeleys Californias ning kuulsin uksekella. Seal seisid kaks noort meest, riietatud ülikondadesse, valgete särkide ja lipsudega. Nende juuksed olid korralikult kammitud. Nad avaldasid talle nii suurt muljet, et ta ütles: „Ma ei tea, mida te müüte, aga ma ostan selle.” Üks noortest meestest ütles: „Me ei müü mitte midagi. Me oleme Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonärid ning sooviksime teiega vestelda.” Ma kutsusin nad sisse ning nad rääkisid oma usust.

See oli minu tunnistuse algus. Ma olen tänulik, rohkem kui suudan sõnadega väljendada, eesõiguse ja au eest olla Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige. Rõõm ja rahu, mida see rõõmus evangeelium on minu südamesse toonud, on taevas maa peal. Minu tunnistus sellest tööst on kõige kallihinnalisem asi minu elus, and minu Taevaselt Isalt, mille eest olen tänulik igavesti.”⁸

Niisamuti on see sadade tuhandete teiste inimestega paljudes riikides – võimekad ja koolitatud mehed ning naised eri ametialadel ja äris, kangekaelsed, praktilised [inimesed], kes saadavad korda asju maailma töös, kelle südames põleb tasane tunnistus, et Jumal elab, et Jeesus on Kristus, et see töö on jumalik, et see taastati maa peale kõikide nende õnnistuseks, kes võtavad osa selle võimalustest.⁹

Igaüks meist võib saada tunnistuse Jumala ja Tema Armastatud Poja tõelisusest ning nende töö taastamisest.

See tõendus, see tunnistus võib olla Jumala andidest kõige kallihinnalisem. See on and taevast, kui inimene teeb selle saamiseks õiget asja. See on iga selles Kirikus oleva mehe ja naise võimalus, kohustus saada iseendasse veendumus suurest viimse aja tööst ja nendest, kes selle eesotsas seisavad, isegi elavast Jumalast ning Issandast Jeesusest Kristusest.

Jeesus näitas sellise tunnistuse saamiseks ette tee, kui Ta ütles: „Minu õpetus ei ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud.

Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast või kas mina räägin iseenesest.” (Jh 7:16–17)

Kui teenime, õpime, palvetame, siis kasvame usus ning teadmistes.

Kui Jeesus toitis 5000 inimest, siis tunnustasid nad imet, mille Ta oli korda saatnud, ning murdsid selle üle pead. Mõned tulid tagasi. Neile Ta õpetas õpetust oma jumalikkusest ning iseendast kui Eluleivast. Ta süüdistas neid selles, et nad ei huvitunud õpetusest, vaid oma keha nälja rahuldamisest. Mõned, kuuldes Teda ja Tema õpetust, ütlesid: „See kõne on kõva, kes võib seda kuulda?” (Jh 6:60) Kes võib uskuda seda, mida see mees õpetab?

„Sellest ajast läksid paljud tema jüngrid ära ta järelt ega kõndinud enam temaga.

Siis Jeesus ütles neile kaheteistkümnele [ma arvan, et mõningase heitumusega]: „Kas ka teie tahate ära minna?”

Siimon Peetrus vastas temale: „Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad,

ja me oleme uskunud ja tundnud, et sina oled Jumala püha!”” (Jh 6:66–69)

Need on need tähtsad küsimus ning vastus, millega me kõik silmitsi seisame. Kui mitte sinu, siis „Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja tundnud, et sina oled Jumala Püha!”

See on see veendumus, see vaikne sisemine kindlus elava Jumala tõelisusest, Tema Armastatud Poja jumalikkusest, nende töö taastamisest sellel ajal ja hiilgavatest ilmsikstegemistest, mis on järgnenud, mis saavad igaühele meist meie usu aluseks. Sellest saab meie tunnistus.

Hiljuti käisin ma Palmyras New Yorgis [selle koha lähedal, kus Joseph Smith sai esimese nägemuse]. Sündmuste kohta, mis juhtusid selles piirkonnas, peab inimene tõdema: „Need kas juhtusid või ei juhtunud. Ei saa olla halli ala, mõlemad ei saa olla õiged.”

Ja seejärel sosistab usu hääl: „See kõik toimus. See toimus just, nagu ta ütles, et see toimus.”

Selle lähedal on Cumorah’ küngas. Sealt tuli muistne ülestähendus, millelt tõlgiti Mormoni Raamat. Selle jumaliku päritolu peab kas tunnustama või eitama. Tõendite objektiivselt vaagimine viib iga mehe ja naise, kes on lugenud usuga, ütlema: „See on õige.”

Ja nii see on teiste selle imelise asja – mida me kutsume muistse evangeeliumi, preesterluse ja Kiriku taastamiseks – elementidega.

See tunnistus on nüüd, nagu see on alati olnud, avaldus, otsekohene tõe kinnitamine, nii nagu me seda teame.¹⁰

Me peame elama vastavalt oma tunnistusele ja seda teistega jagama.

Paulus ütles Timoteosele: „Pane tähele iseennast ja õpetust; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad” (1Tm 4:16). Millised imelised juhised Paulus andis noorele Timoteosele!

Ta jätkas, öeldes järgmist: „Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu” (2Tm 1:7). Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe vaimu – nimelt sõnumi väe – ja armastuse vaimu – see on armastus inimeste vastu, armastus selle vastu, mis meil on anda – ja mõistliku meele vaimu, nimelt Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi lihtsad ja arusaadavad põhimõtted.

„Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest” (2Tm 1:8). Ärge mitte kunagi, mu vennad ja õed, häbenege tunnistust meie Issandast. ‥ Siin on tähtis ülesanne, käsk, mis meile on antud: „Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu. Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest.”¹¹

See on Jumala püha töö. See on Tema Kirik ja kuningriik. Pühas metsasalus aset leidnud nägemus oli just selline, nagu Joseph ütles. Ma mõistan oma südames tõeliselt seal toimunu tähtsust. Mormoni Raamat on tõde. See tunnistab Issandast Jeesusest Kristusest. Tema preesterlus on taastatud ja on meie seas. Selle preesterluse võtmeid, mis on saadud taevastelt isikutelt, kasutatakse meie igaveseks õnnistamiseks. Selline on meie tunnistus – teie ja minu oma –, tunnistus, mille vääriliselt me peame elama ja mida me peame jagama teistega. Ma jätan selle tunnistuse, oma õnnistuse ja armastuse teie kõigiga ning kutsun teid saama jätkuvalt osa suurest viimse aja imest, milleks on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik.¹²

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Millistel viisidel annab teie isiklik tunnistus panuse Kiriku tugevusse? (Vt 1. osa.)
Pesident Hinckley rõhutab, et tunnistus toetab meid ja „ajab meid tegudele” (2. osa). Kuidas on teie tunnistus teid toetanud? Kuidas on teie tunnistus mõjutanud teie tegusid? Kuidas võite rakendada 2. osas toodud lugude osasid omaenda ellu?
Mida võime õppida president Hinckley õpetustest tunnistuse saamise kohta? (Vt 3. osa.) Millised kogemused on aidanud teil saada teie tunnistuse? Mida me saame teha, et tugevdada oma tunnistust?
Miks meie tunnistus tugevneb, kui me seda jagame? Kuidas olete ületanud hirmu tunded oma tunnistuse jagamisega seoses? Kuidas on teiste tunnistused teid õnnistanud? (Vt 4. osa.)

Samateemalised pühakirjakohad:

1Kr 12:3; 1Pt 3:15; Al 5:43–46; 32:26–30; Mn 10:3–5; ÕL 8:2–3; 80:3–5

Abiks õpetamisel:

„Kui õpid tundma ja mõistma igat inimest, oled paremini valmis õpetama õppetunde, mis vastavad nende isiklikele olukordadele. See mõistmine aitab teil leida viise, kuidas aidata igal inimesel osaleda aruteludes ja teistes õpitegevustes” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 34).