Jeesuse Kristuse lepitus

Sõna lepitama tähendab üksmeelseks muutmist või uuesti kokku sobitamist. Jeesuse Kristuse lepituse kaudu saab meid lepitada meie Taevase Isaga (vt Roomlastele 5:10–11; 2 Nefi 25:23; Jaakob 4:11). Me võime elada lõpuks igavesti koos Temaga, olles “täiuslikuks tehtud … Jeesuse kaudu” (vt ÕL 76:62, 69).

Jeesus Kristus oli “ette valmistatud maailma rajamisest peale, et [oma] rahvast lunastada” (Eter 3:14). Taevane Isa esitas surelikkusele eelnevas vaimumaailmas igavest päästmisplaani, mille nõudeks oli piiritu ja igavene lepitus. Jeesus, keda teati siis Jehoovana, teatas surelikkusele eelnevas elus alandlikult, et Ta viib plaani täide, nii nagu Isa tahab (vt Mooses 4:2). Nii määrati Ta juba ette lepitust täide viima — maa peale tulema, meie pattude eest karistust kandma, ristil surema ja üles tõusma. Temast sai “maailma algusest … tapetud Tall” (Ilmutuse 13:8; vt ka 1 Peetruse 1:19–20; Mooses 7:47).

Lepitus on ülim viis, kuidas meie Taevaisa meie vastu oma armastust väljendab (vt Johannese 3:16). See on ka ülevaim viis, kuidas Päästja näitab armastust Isa ja meie vastu (vt Johannese 14:28–31; 15:9–13; 1 Johannese 3:16; ÕL 34:3; 138:1–4).

Miks me vajame lepitust

Aadama ja Eeva järglastena saavad kõik inimesed pärandiks langemise tagajärjed. Me kogeme kõik vaimset surma, olles eraldatud Jumalast, ja meile kõigile saab osaks ilmalik surm, mis kujutab endast füüsilise keha surma (vt Alma 42:6–9; ÕL 29:41–42).

Oma langenud olukorras saavad meile osaks vastuolud ja kiusatused. Kui me kiusatustele järele anname, kaugendame me end Jumalast ja jääme ilma Tema aust (vt Roomlastele 3:23).

Igavene õiglus nõuab, et langemise tagajärjed jääksid kehtima ja et meid karistataks meie endi väärtegude eest. Ilma lepituseta asetaksid vaimne ja ilmalik surm meie ja Jumala vahele läbipääsmatu takistuse. Kuna me ei suuda päästa end langemisest ega omaenda pattudest, oleksime me igavesti eraldatud meie Taevasest Isast, sest “miski ebapuhas ei saa … elada tema juures” (vt Mooses 6:57).

Ainus viis meie pääsemiseks oleks see, kui keegi teine meid päästaks. Meil on vaja kedagi, kes suudab rahuldada õigluse nõuded — võttes meie asemel langemise koorma enda kanda ja makstes meie pattude eest. Jeesus Kristus on olnud alati ainus, kes suudab teha sellist ohverdust.

Jeesus Kristus, meie ainus lootus

Päästja on olnud juba enne maa loomist meie ainus lootus “rahu[le] selles maailmas, ja igavese[le] elu[le] tulevases” (vt ÕL 59:23).

Vaid Temal oli võim jätta oma elu ja seda jälle võtta. Ta päris oma surelikult emalt Maarjalt suremisvõime. Oma surematult Isalt päris ta väe surmast võitu saada. Ta kuulutas: “Otsegu Isal on elu iseeneses, nõnda on ta annud ka Pojale, et elu on temas eneses” (Johannese 5:26).

Vaid Tema võis lunastada meid meie pattudest. Selle väe andis Talle Isa Jumal (vt Heelaman 5:11). Päästja sai selle väe ja suutis lepituse täide viia, kuna Ta hoidus patust: “Ta oli kiusatustes, kuid ei andnud nendele järele” (vt ÕL 20:22). Kuna Tema elu oli olnud täiuslik ja patuta, ei kehtinud Tema puhul õigluse nõuded. Kuna Tal oli lunastusvägi ja Tal polnud õigluse ees mingit võlga, võis Ta tasuda võla nende eest, kes parandavad meelt. Ta saab öelda:

“Isa, vaata tema kannatusi ja surma, kes ei teinud pattu, kellest sul oli hea meel; vaata oma Poja valatud vere peale, tema vere peale, kelle sa andsid, et sina ise võiksid saada austatud;

mispärast, Isa, säästa neid minu vendi, kes usuvad minu nimesse, et nad võiksid tulla minu juurde ja saada igavesti kestva elu” (vt ÕL 45:4–5).

Tõesti, “ühtegi teist nime ega ühtegi teist teed ega moodust ei ole antud, mille kaudu võib päästmine inimlastele osaks saada, kui ainult Kristuse, Kõigeväelise Issanda nimes ja selle kaudu” (Moosia 3:17).

Lepitav ohverdus

Jeesuse lepitav ohverdus leidis aset Ketsemani aias ja Kolgata ristil. Ketsemanis alistus Ta Isa tahtele ja hakkas võtma enda peale kõigi inimeste patte. Ta on ilmutanud veidi sellest, mida Ta koges, kui Ta maksis meie pattude eest:

“Mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;

aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina;

milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema, ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus, ja soovima, et ma ei peaks jooma kibedast karikast, ja tagasi kohkuma —

ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks” (vt ÕL 19:16–19; vt ka Luuka 22:44; Moosia 3:7).

Päästja jätkas meie pattude eest kannatamist, kui Ta lasi end risti lüüa — kui Ta “tõsteti üles ristile ja surmati maailma pattude pärast” (1 Nefi 11:33).

Ta lasi endal ristil ära surra. Tema keha pandi seejärel hauda, kuni Ta äratati üles ja Ta sai “esmaseks nende seast, kes on läinud hingama” (1 korintlastele 15:20). Oma surma ja ülestõusmise kaudu sai Ta füüsilisest surmast võitu meie kõikide heaks. Ta ütles hiljem:

“Mina tulin maailma, et teha oma Isa tahet, sest minu Isa saatis mind.

Ja minu Isa saatis mind, et mind võidaks tõsta üles ristile; ja pärast seda, kui mind tõsteti üles ristile, et ma siis võiksin tõmmata kõik inimesed enda juurde, et nii nagu mina olen üles tõstetud inimeste poolt, isegi samuti tõstetakse inimesed üles Isa poolt, et seista minu ees kohtumõistmiseks nende tegude põhjal, kas need on siis head või on need siis halvad —

Ja sel põhjusel on mind üles tõstetud; seepärast vastavalt Isa võimule, ma tõmban kõik inimesed enda juurde, et nende üle võidaks kohut mõista vastavalt nende tegudele.

Ja juhtub, et see, kes meelt parandab ja on ristitud minu nimesse, saab täidetud; ja kui ta peab vastu lõpuni, vaata, teda ma hoian süütuna oma Isa ees sel päeval, kui ma tõusen maailma üle kohut mõistma” (3 Nefi 27:13–16).

Üleüldine langemisest lunastamine

Lepituse kaudu lunastab Jeesus Kristus kõik inimesed langemise tagajärgedest. Kõik inimesed, kes on kunagi maa peal elanud ja kes saavad kunagi maa peal elama, tõstetakse üles ja tuuakse kohtumõistmiseks tagasi Jumala juurde (vt 2 Nefi 2:5–10; Heelaman 14:15–17). Päästja halastuseanni ja lunastava armu kaudu saame me kõik surematuse anni ja elame igavesti aupaistega ümbritsetud, ülestõusnud kehas.

Patust pääsemine

Kuigi meid lunastatakse tingimusteta üleüldistest langemise tagajärgedest, vastutame me omaenda pattude eest. Kui me aga “kasuta[me] Kristuse lepitavat verd” (vt Moosia 4:2), võime me saada andeks ja patu plekkidest puhtaks. Me peame rakendama usku Jeesusesse Kristusesse, parandama meelt, laskma end ristida pattude lunastuseks ja saama Püha Vaimu anni. Alma andis nõu:

“Te peate oma meelt parandama ja uuesti sündima, sest Vaim ütleb, et kui te ei sünni uuesti, te ei saa pärida taevariiki; seepärast tulge ja saage ristitud meeleparanduseks, et te saaksite pestud oma pattudest, et teil oleks usku Jumala Tallesse, kes võtab ära maailma patud, kes on võimas päästma ja puhastama kõigest ülekohtust” (Alma 7:14).

Igavese elu and

Päästja on kuulutanud, et igavene elu on “suurim Jumala andidest” (vt ÕL 14:7). Igavese elu saamine tähendab seda, et meid tehakse Jumala juures elamise vääriliseks, pärides koha selestilise kuningriigi kõrgeimal tasandil. Selle anni võib saada üksnes Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. Mormon ütles: “Mis see on, mida te loodate? Vaata, ma ütlen teile, läbi Kristuse lepituse ja tema ülestõusmise võimu te saate lootust, et teid tõstetakse üles igavesse ellu ja seda tänu teie usule temasse vastavalt lubadusele” (Moroni 7:41).

Selleks, et seda andi saada, peame me vastama teatud tingimustele. Me peame rakendama usku Jeesusesse Kristusesse, parandama meelt oma pattudest ja ustavalt lõpuni vastu pidama. Me peame saama päästvad talitused, milleks on: ristimine, Püha Vaimu and, Melkisedeki Preesterlusse pühitsemine (meestele) ning Templi And ja abielu pitseerimine. Saades need talitused ja pidades kinni nendega kaasnevatest lepingutest, tuleme me Kristuse juurde ja saame lõpuks igavese elu anni (vt 3. usuartikkel).

Tänu oma piiritule õiglusele ja halastusele annab Issand igavese elu ka kõigile, “kes on surnud ilma teadmiseta sellest evangeeliumist, kes oleksid selle vastu võtnud, kui neil oleks lubatud jääda” ning “[kõikidele lastele], kes surevad enne vastutavasse ikka jõudmist” (vt ÕL 137:7, 10).

Päästja kutsub meid kõiki igavest elu saama: “Ta saadab kutse kõikidele inimestele, sest halastuse käed on sirutatud nende poole ja ta ütleb: Parandage meelt ja ma võtan teid vastu. Jah, ta ütleb: Tulge minu juurde ja te sööte elupuu vilja; jah, te sööte ja joote eluleiba ja eluvett vabalt” (Alma 5:33–34).

Rahu ja tervenemise leidmine lepituse kaudu

Päästja lepitusest tulenevad õnnistused saavad meile osaks kogu igaviku kestel, kuid need tulevad ka selles elus. Kui sa tuled Kristuse juurde, tead sa, milline rõõm on Issanda ees puhas olla. Sa võid korrata Alma sõnu, kes pärast suurt patustamist ja mässamist tegi läbi valuliku kuid tervendava meeleparanduse protsessi. Ta tunnistas pärast andekssaamist:

“Ma ei mäletanud enam oma piinu; jah, mälestus mu pattudest ei äestanud enam mind.

Ja oo, millist rõõmu ja millist imepärast valgust ma nägin; jah, mu hing täitus rõõmuga sama palju, kui oli olnud piina!

… Ei võinud olla midagi nii teravat ja nii kibedat, kui olid minu piinad. …Teisest küljest, ei saa olla midagi nii oivalist ja magusat, kui oli minu rõõm” (Alma 36:19–21).

Lisaks sellele, et Päästja pakub patuvalust lunastamist, pakub Ta ka rahu katsumuse hetkedel. Oma lepituse osana võttis Jeesus enda peale kõikide inimeste valu, haigused ja nõrkused (vt Alma 7:11–12). Ta mõistab sinu kannatusi, kuna Ta on seda ise kogenud. Kuna Ta mõistab seda nii täiuslikult, teab Ta, kuidas sind aidata. Sa võid heita “kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt [sinu] eest!” (1 Peetruse 5:7)

Sinu usu ja õigluse ning Tema lepitava ohverduse kaudu võib saada kogu selles elus aset leidnud ebaõiglus, ülekohus ja valu täiel määral hüvitatud ja heastatud. Selles elus andmata jäänud õnnistused antakse igavikus. Ja kuigi Ta ei pruugi praegu kõiki sinu kannatusi leevendada, õnnistab Ta sind tröösti, mõistmise ja jõuga, et sa “vaevata jaksa[ksid] kanda oma koormaid” (Moosia 24:15).

“Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud,” ütles Päästja, “ja mina annan teile hingamise!” (Matteuse 11:28) Ta lubas ka ühel teisel korral oma rahu, öeldes: “Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Johannese 16:33) Sellised on lepituse lubadused selles elus ja kogu igavikus.

Täiendavad viited: Jesaja 49:13–16; 53; Matteuse 26–28; Markuse 14–16; Luuka 22–24; Johannese 10:14–15; 11:25–26; 14:6; 15:13; 19–20; 1 korintlastele 15:20–22; Heebrealastele 4:14–16; 1 Johannese 1:7; 1 Nefi 10:6; 2 Nefi 2:1–10; 9; 25:23–26; Jaakob 4:12; Moosia 3:1–19; Alma 22:14; 34:5–18; 42; Heelaman 5:9–12; 14:13–19; 3 Nefi 9:14–22; 27:13–22; Mormon 9:10–14; Eter 12:27, 41; Moroni 8:5–26; 10:32–33; ÕL 18:10–12; 19:15–24; 20:17–34; 45:3–5; 76:40–43; Mooses 1:39

Vt ka Andestus; Auhiilguse kuningriigid; Evangeelium; Halastus; Igavene elu; Isa, Jumal; Langemine; Meeleparandus; Päästmine; Päästmisplaan; Ristimine; Surm, füüsiline; Surm, vaimne; Talitused; Usk; Õigsus; Ülestõusmine