Surm, vaimne

Vaimne surm on eraldatus Jumalast. Pühakirjad räägivad kahest vaimse surma allikast. Esimene neist on langemine ja teine meie endi sõnakuulmatus.

Mormoni Raamatu prohvet Saamuel õpetas: “Kogu inimkond, olles Aadama langemisest saadik eemaldatud Issanda juurest, on arvatud surnuks nii ajalikus kui ka vaimses tähenduses” (Heelaman 14:16). Me oleme oma maapealse elu ajal Jumala juurest eemaldatud. Jeesus Kristus lunastab lepituse kaudu igaühe sellest vaimsest surmast. Saamuel tunnistas, et Päästja ülestõusmine “lunastab kogu inimkonna esimesest surmast, mis on vaimne surm. … Vaata, Kristuse ülestõusmine lunastab inimkonna, jah, isegi kogu inimkonna ja toob nad tagasi Issanda juurde” (Heelaman 14:16–17). Prohvet Lehhi õpetas, et lepituse tõttu “tulevad kõik inimesed Jumala juurde; sellepärast, nad seisavad tema ees, et ta nende üle kohut mõistaks vastavalt tõele ja pühadusele, mis temas on” (2 Nefi 2:10).

Vaimsele surmale aitab kaasa ka meie enda sõnakuulmatus. Meie patud määrivad meid ja me ei saa elada Jumala juures (vt Roomlastele 3:23; Alma 12:12–16, 32; Heelaman 14:18; Mooses 6:57). Jeesus Kristus pakub lepituse kaudu lunastust sellest vaimsest surmast, kuid üksnes sel juhul, kui me rakendame Temasse usku, parandame meelt oma pattudest ning kuuletume evangeeliumi põhimõtetele ja talitustele (vt Alma 13:27–30; Heelaman 14:19; 3. usuartikkel).

Täiendavad viited: 1 Nefi 15:33–35; Alma 40:26; 42:23

Vt ka Jeesuse Kristuse lepitus; Kuulekus; Langemine; Meeleparandus; Patt; Usk