Langemine

Jumal andis Eedeni aias käsu: “Igast puust rohuaias võid sa vabalt süüa, aga hea ja kurja tundmise puust, sellest sa süüa ei või, siiski sa võid ise valida, sest et see on sinule antud; aga pea meeles, et ma keelan selle ära, sest et päeval, mil sa sellest sööd, tuleb sul kindlasti surra!” (vt Mooses 3:16–17) Kuna Aadam ja Eeva astusid sellest käsust üle ja maitsesid hea ja kurja tundmise puu vilja, aeti nad Issanda juurest välja (vt ÕL 29:40–41). Teiste sõnadega sai neile osaks vaimne surm. Neist said ka surelikud — altid füüsilisele surmale. Seda vaimset ja füüsilist surma kutsutakse langemiseks.

Meie langenud olukord

Aadama ja Eeva järeltulijatena on surelikkuse ajal meie pärandiks langenud olukord (vt Alma 42:5–9, 14). Me ei ole Issanda juures ja oleme altid füüsilisele surmale. Meid on pandud ka olukorda, kus valitseb vastandlikkus, kus meid pannakse proovile eluraskuste ja vastase kiusatuste läbi (vt 2 Nefi 2:11–14; ÕL 29:39; Mooses 6:48–49).

Sellises langenud olukorras on meil tegemist sisemise konfliktiga. Me oleme Jumala vaimulapsed ja meil on võimalik saada “osa jumalikust loomust” (2 Peetruse 1:4). Ometi “ei ole [me] väärilised [Jumala] ees; sest languse pärast on meie loomused pidevalt halvaks muutunud” (Eter 3:2). Me peame püüdma jätkuvalt õigustamatutest kirgedest ja soovidest jagu saada.

Korrates ingli sõnu, ütles kuningas Benjamin: “Loomupärane inimene on Jumala vaenlane ja on olnud Aadama langemisest saadik.” Kuningas Benjamin hoiatas, et selles loomupärases või langenud olukorras jääb igaüks igavesti Jumala vaenlaseks, “välja arvatud, kui ta alistub Püha Vaimu kutsele ja jätab maha loomupärase inimese ja saab pühaks läbi Issanda Kristuse lepituse ja saab lapse sarnaseks, alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust, tahtlikuks alluda kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks talle määrata, isegi nagu laps allub oma isale” (Moosia 3:19).

Langemise kasulikkus

Langemisel on omaette osa Taevase Isa päästmisplaanis (vt 2 Nefi 2:15–16; 9:6). See on kahesuunaline — allapoole, kuid ometi ettepoole. Lisaks sellele, et see tõi endaga füüsilise ja vaimse surma, võimaldas see meil sündida maa peale ning õppida ja areneda. Kui me kasutame õiglaselt oma valikuvabadust ja teeme patustamise järel siiralt meeleparandust, võime me tulla Kristuse juurde ja valmistuda Tema lepituse kaudu igavese elu anni saamiseks. Prohvet Lehhi õpetas:

“Kui Aadam ei oleks käsust üle astunud, ta ei oleks langenud, vaid oleks edasi jäänud Eedeni aeda. Ja kõik asjad, mis olid loodud, oleksid pidanud jääma samasse seisundisse, milles nad olid peale nende loomist; ja nad oleksid pidanud nii jääma igaveseks ja olema ilma lõputa.

Ja [Aadamal ning Eeval] ei oleks olnud lapsi, sellepärast nad oleksid jäänud süütuse seisundisse, tundmata rõõmu, sest nad ei tundnud viletsust; tegemata midagi head, sest nad ei tundnud mingit pattu.

Aga vaata, kõik asjad on tehtud tema tarkuses, kes teab kõiki asju.

Aadam langes, et inimesed võiksid olla, ja inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu.

Ja Messias tuleb aegade täiusel, et ta võiks lunastada inimlapsed langemisest” (2 Nefi 2:22–26; vt ka salmid 19–21, 27).

Aadam ja Eeva väljendasid oma tänulikkust langemise tagajärjel tulnud õnnistuste eest:

“Aadam [õnnistas] Jumalat ja sai täidetud ning hakkas prohvetlikult kuulutama kõikide maa perekondade kohta, öeldes: “Õnnistatud olgu Jumala nimi, sest et minu üleastumise tõttu on minu silmad avanenud, ja selles elus on mul rõõmu ning jälle lihas saan ma näha Jumalat!”

Ja tema naine Eeva kuulis kõiki neid asju ja oli rõõmus, öeldes: “Kui poleks olnud meie üleastumist, poleks me kunagi saanud järglasi ja poleks kunagi saanud tundma head ja kurja, ega oma lunastamise rõõmu ja igavest elu, mille Jumal annab kõikidele kuulekatele”” (vt Mooses 5:10–11).

Langemisest lunastamine

Meie langenud, sureliku olemuse ja meie endi pattude tõttu on meie ainsaks lootuseks Jeesus Kristus ja lunastusplaan.

Jeesuse Kristuse lepituse kaudu lunastatakse kõik langemise tagajärgedest. Me tõuseme üles ja meid tuuakse kohtumõistmiseks tagasi Issanda juurde (vt 2 Nefi 2:5–10; Alma 11:42–45; Heelaman 14:15–17).

Lisaks meie lunastamisele langemise üleüldistest tagajärgedest, võib Päästja lunastada meid meie endi pattudest. Me teeme oma langenud olukorras pattu ja eemaldume Issandast, tuues endi peale vaimse surma. Nagu apostel Paulus ütles: “Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Roomlastele 3:23). Kui me jääme patuseks, ei saa me elada Jumala juures, sest “miski ebapuhas ei saa … elada tema juures” (vt Mooses 6:57). Õnneks “teostab [lepitus] meeleparanduse tingimuse” (Heelaman 14:18), võimaldades meil saada andeks oma patud ja elada igavesti Jumala juures. Alma õpetas: “Inimesele oli antud aeg, mille jooksul ta võib meelt parandada; sellepärast sai sellest elust prooviseisund, aeg ette valmistuda, et kohata Jumalat, aeg ette valmistuda selleks lõputuks seisundiks, millest me oleme rääkinud, mis on pärast surnute ülestõusmist” (Alma 12:24).

Tänulikkus Päästja lepitava ohverduse eest

Just nagu meil pole tõelist soovi toidu järele, enne kui me oleme näljased, ei soovi me täiel määral ka igavest päästet, enne kui me mõistame, miks me vajame Päästjat. Me hakkame seda mõistma, kui me hakkame langemisest paremini aru saama. Nagu prohvet Lehhi õpetas: “Terve inimsugu oli kadunud ja langenud seisundis, ja oleksid igavesti, kui nad ei toetuks sellele Lunastajale” (1 Nefi 10:6).

Täiendavad viited: 1 Moosese 3; Mormon 9:12–14; Mooses 4

Vt ka Algne patt; Jeesuse Kristuse lepitus; Patt; Päästmisplaan; Valikuvabadus