Põrgu

Viimse aja ilmutused räägivad põrgust vähemalt kahel viisil. Esiteks on see teine nimetus vaimuvanglale ehk kohale surelikkusele järgnevas maailmas, mis on mõeldud nende jaoks, kes on “surnud oma pattudes, tundmata tõde, või oma üleastumistes, olles tagasi lükanud prohvetid” (vt ÕL 138:32). See on ajutine seisund, kus vaimudele õpetatakse evangeeliumi ning neil on võimalus parandada meelt ja võtta vastu päästvad talitused, mida tehakse nende heaks templites (vt ÕL 138:30–35). Need, kes evangeeliumi vastu võtavad, võivad elada paradiisis kuni ülestõusmiseni. Pärast seda, kui nad on üles tõusnud ja nende üle on kohut mõistetud, saavad nad endale auhiilguse astme, mille väärilised nad on. Need, kelle otsuseks ei ole meelt parandada, kuid kes ei ole hukatuse pojad, jäävad vaimuvanglasse kuni millenniumi lõpuni, mil nad vabastatakse põrgust ja karistusest ning nad tõusevad üles telestilisse auhiilgusesse (vt ÕL 76:81–85).

Teiseks kasutatakse sõna põrgu selleks, et viidata välisele pimedusele, mis on elukohaks kuradile, tema inglitele ja hukatuse poegadele (vt ÕL 29:36–38; 76:28–33). Hukatuse pojad on need, kelle jaoks “ei ole andestust ei selles maailmas ega tulevases; kes on salanud Püha Vaimu pärast selle vastuvõtmist ja on salanud Isa Ainusündinud Poega, on löönud ta enda jaoks risti ja asetanud ta avalikku häbistusse” (vt ÕL 76:34–35; vt ka salmid 31–33, 36–37). Sellised isikud ei päri kohta üheski auhiilguse kuningriigis, sest nende jaoks jäävad kehtima põrgu tingimused (vt ÕL 76:38; 88:24, 32).

Vt ka Auhiilguse kuningriigid; Saatan