Lepingurahva hääle alleshoidmine pealekasvavas põlvkonnas

Vend Jan E. Newman

Teine nõuandja pühapäevakooli üldjuhatuses

Üks meie kõige pühamaid kohustusi on aidata oma lastel saada sügavuti ja konkreetselt teada, et Jeesus on Kristus.

Üks kõige liigutavamaid hetki Mormoni Raamatus on see, kui ülestõusnud Päästja külastab rahvast Küllusliku maa templi juures. Kui Jeesus oli päev läbi õpetanud, tervendanud ja usku tugevdanud, juhtis Ta rahva tähelepanu pealekasvavale põlvkonnale: „Ta käskis neil tuua nende väikesed lapsed.”¹ Ta palvetas nende eest ja õnnistas neid ükshaaval. See elamus oli nii liigutav, et ka Päästja ise nuttis mitu korda.

Seejärel ütles Jeesus rahvahulgale kõneledes:

„Vaadake oma väikesi!”

„Ja kui nad vaatasid, ‥ nad nägid taevaid avanemas ja nad nägid ingleid laskumas taevast” ja nende lapsi teenimas.²

Olen sellele sündmusele palju mõelnud. See pani ilmselt kõigi südame sulama! Nad nägid Päästjat. Nad katsusid Teda. Nad tundsid Ta ära. Ta õpetas neid. Ta õnnistas neid. Ja Ta armastas neid. Pole siis ime, et pärast seda püha sündmust sirgusid need lapsed suureks ning aitasid rajada rahust, edust ja kristlikust armastusest pakatavat ühiskonda, mis kestis põlvkondi.³

Kas poleks imeline, kui ka meie laste kogemused Jeesuse Kristusega oleksid sellesarnased – sellised, mis seoksid nende südame Tema külge! Ta kutsub ka meid, nii nagu Ta kutsus neid vanemaid Mormoni Raamatus, tooma oma väikesed Tema juurde. Me saame aidata neil tunda nende Päästjat ja Lunastajat nii, nagu need lapsed tundsid. Me saame näidata neile, kuidas leida Päästjat pühakirjadest ja rajada oma alus Temale.⁴

Hiljuti õpetas mu hea sõber mulle midagi tähendamissõna kohta targast mehest, kes ehitas oma maja kaljule. Luuka raamatu loost selgub, et kui ta oma majale alust rajas, siis ta „kaevas ja võttis sügavasse”.⁵ See polnud mingi põgus ega lihtne ettevõtmine – see nõudis jõupingutust!

Selleks et rajada oma elu oma Lunastaja kaljule, Jeesusele Kristusele, peame ka meie sügavalt kaevama. Me eemaldame oma elust kõik liivase ehk üleliigse. Me kaevame, kuni me Ta leiame. Ja me õpetame oma lapsi siduma end Temaga pühade talituste ja lepingute kaudu, nii et takistavate tormide ja üleujutuste tõustes, mis ei jää kohe kindlasti tulemata, ei avalda need neile erilist mõju „tänu kaljule, millele [nad on] ehitanud”.⁶

Selline jõud ei tule iseenesest. Seda ei saa anda järgmisele põlvele vaimse pärandusena. Selleks et kaljut leida, peab igaüks ise sügavalt kaevama.

See õppetund selgub ühest teisest Mormoni Raamatu loost. Kui kuningas Benjamin pidas oma rahvale oma viimase kõne, kogunesid nad oma peredega tema sõnu kuulama.⁷ Kuningas Benjamin jagas vägevat tunnistust Jeesusest Kristusest ja rahvas oli tema tunnistusest sügavalt liigutatud. Nad teatasid:

„Vaim ‥ on põhjustanud meis ehk meie südametes vägeva muutuse. ‥

Ja me tahame sõlmida lepingu oma Jumalaga, et teeme tema tahtmist ‥ kõik meie ülejäänud päevad.”⁸

Võiks ju eeldada, et nii sügavalt usule pöördunud vanemate väikesed lapsed pöörduvad ka ise lõpuks usule ja sõlmivad ka ise lepinguid. Ja ometi mingil loos mainimata jäänud põhjusel ei andnud vanemate sõlmitud leping osale nende lastest hoogu. Mõned aastad hiljem olid „pealekasvavas põlvkonnas ‥ paljud, kes ei mõistnud kuningas Benjamini sõnu, sest sel ajal, kui ta oma rahvale rääkis, olid nad väikesed lapsed; ja nad ei uskunud oma isade pärimustesse.

Nad ei uskunud, mis oli öeldud surnute ülestõusmise kohta ega uskunud nad ka Kristuse tulekusse. ‥

Ja nad ei tahtnud saada ristitud ega liituda kirikuga. Ja nad olid usu poolest erinev rahvas.”⁹

Kui mõtlemapanev! Pealekasvavale põlvkonnale ei piisa sellest, kui usk Jeesusesse Kristusesse on nende „isade pärimus”. Neil endil peab olema usk Kristusesse. Kuidas me saame tekitada Jumala lepingurahvana oma laste südames soovi Temaga lepinguid sõlmida ja neist kinni pidada?

Alustuseks saame järgida Nefi eeskuju: „Me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma prohvetlikele kuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele.”¹⁰ Nefi sõnul on lastele Kristusest õpetamine pidev ja lakkamatu jõupingutus. Me saame kindlustada, et lepingurahva hääl ei jää pealekasvava põlvkonna kõrvadele kuulmata ja et Jeesus ei ole vaid pühapäevateema.¹¹

Lepingurahva hääl kostab meie enda tunnistuse sõnade kaudu. See kostab elavate prohvetite sõnade kaudu. Ja see on vägevalt pühakirjadesse talletatud. Just seal õpivad meie lapsed Jeesust tundma ja oma küsimustele vastuseid leidma. Just seal teevad nad endale selgeks Kristuse õpetuse. Just sealt leiavad nad lootust. See valmistab neid ette eluaegseks tõeotsinguks ja lepingurajal elamiseks.

Mulle meeldib see president Russell M. Nelsoni nõuanne:

„Kuhu võime pöörduda, et Teda kuulata?

Võime pöörduda pühakirjade juurde. Need õpetavad meile Jeesusest Kristusest ja Tema evangeeliumist, Tema lepituse suurusest ja meie Isa suurest õnne- ja lunastusplaanist. Igapäevane Jumala sõnasse sukeldumine on hädavajalik vaimseks ellujäämiseks, eriti neil suurenevate muudatuste päevil. Kui me igapäevaselt rõõmuga Kristuse sõnadest toitume, siis ütlevad Kristuse sõnad meile, kuidas reageerida raskustele, mida me oma elus ei oodanud.”¹²

Kuidas rõõmuga Kristuse sõnadest toitumine ja Ta kuulmine välja näeb? See näeb välja nagu see, mis toimib teie jaoks kõige paremini! Võib-olla on selleks perega kogunemine, et rääkida sellest, mida Püha Vaim teile õpetas, kui te „Tule, järgne mulle” käsiraamatu abil pühakirju uurisite. Võib-olla on selleks lastega kogunemine, et iga päev koos pühakirjadest mõned salmid lugeda ja siis üksteisega aega veetes õpitu arutamiseks võimalusi otsida. Leidke midagi, mis teie ja teie pere jaoks toimib, ning püüdke seda siis iga päev veidi paremini teha.

Mõelge järgmisele kaemusele õpikus „Päästja viisil õpetamine”: „Eraldi võetuna ei pruugi tunduda, et üks koduõhtu, pühakirjauurimise aeg või evangeeliumivestlus midagi saavutab. Kuid väikestel, lihtsatel jõupingutustel, mida aja jooksul järjekindlalt korratakse, võib olla vägevam ja tugevam mõju kui mõnel monumentaalsel hetkel või märkimisväärsel õppetunnil. ‥ Seega ärge andke alla ja ärge muretsege, et te iga kord midagi suurejoonelist ei saavuta. Olge lihtsalt järjekindlad oma püüdlustes.”¹³

Üks meie kõige pühamaid kohustusi on aidata oma lastel saada sügavuti ja konkreetselt teada, et Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg, nende isiklik Päästja ja Lunastaja, kes seisab oma Kiriku eesotsas! Me ei saa lasta oma lepinguhäält vaigistada või summutada, kui asi Temasse puutub.

Võib-olla tunnete end selles rollis veidi küündimatuna, kuid te ei peaks iial tundma, et te olete üksinda. Näiteks on koguduse nõukogud volitatud korraldama lapsevanematele õpetajate nõukogu koosolekuid. Vanemad saavad tulla neile kord kvartalis toimuvatele koosolekutele, et õppida üksteise kogemustest, arutada, kuidas nad oma perekonda tugevdavad, ning õppida selgeks Kristuse-sarnase õpetamise tähtsaimad põhimõtted. Seda koosolekut peaks pidama kirikus teise tunni ajal.¹⁴ Koosoleku juhi valib liikmete seast piiskop ja see toimub tavapärase õpetajate nõukogu koosoleku formaadi järgi, toetudes peamise õppematerjalina õpikule „Päästja viisil õpetamine”.¹⁵ Piiskopid, kui teie koguduses ei peeta praegu õpetajate nõukogu koosolekuid lapsevanematele, siis tehke selleks korraldusi koos oma pühapäevakooli juhataja ja koguduse nõukoguga.¹⁶

Mu kallid sõbrad Kristuses! Te olete palju tublimad, kui te arvate. Jätkake lihtsalt tööd. Teie lapsed näevad, kuulavad ja õpivad. Kui te neid õpetate, hakkate tundma nende Jumalale armsate poegade ja tütarde tõelist loomust. Nad võivad küll Päästja mõneks ajaks unustada, kuid ma luban teile, et Tema ei unusta neid kunagi! Need hetked, mil Püha Vaim nendega räägib, ei lähe neil meelest ja südamest. Ja ühel päeval kajab ka teie laste suust Enose tunnistus: Ma tean, et mu vanemad on õiglased –, „sest [nad õpetasid] ‥ mind Issanda hoolitsuse ja manitsuse all – ja õnnistatud olgu seepärast mu Jumala nimi.”¹⁷

Võtkem vastu Päästja kutse ja toogem oma lapsed Tema juurde. Kui me teeme seda, siis nad näevad Teda. Nad katsuvad Teda. Nad tunnevad Ta ära. Ta õpetab neid. Ta õnnistab neid. Ja oo, kuidas Ta neid armastab! Ja oo, kuidas mina Teda armastan. Tema pühal nimel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.