Jeesus Kristus on Aare
Koondage oma tähelepanu Jeesusele Kristusele. Ta on meie Päästja ja Lunastaja, märk, kelle poole me peaksime vaatama, ja meie suurim aare.
1907. aastal kolis üks rikas inglane, Carnarvoni 5. krahv George Herbert1 Egiptusesse ja hakkas huvituma arheoloogiast. Ta pöördus tuntud egüptoloogi Howard Carteri poole ja tegi ettepaneku koostööd teha. Carter pidi juhtima arheoloogilisi väljakaevamisi ja Carnarvon pidi neid rahastama.
Nad uurisid üheskoos edukalt erinevaid asukohti. Seejärel said nad loa kaevata Kuningate orus, mis asub nüüdisaja Luxori lähedal, kust on leitud mitme vaarao hauad. Nad otsustasid otsida üles kuningas Tutanhamoni haua. Tutanhamon tõusis Egiptuses troonile rohkem kui 3000 aastat tagasi ja valitses 10 aastat, enne kui ta ootamatult suri.2 Oli teada, et ta maeti Kuningate orgu,3 kuid tema haua asukohta ei teatud.
Carter ja Carnarvon veetsid viis aastat edutult Tutanhamoni hauda otsides. Lõpuks teatas Carnarvon Carterile, et ta lõpetab viljatu otsingu. Carter palus jätkata väljakaevamisi veel ühe hooaja ning Carnarvon andis järele ja nõustus teda rahastama.
Carter mõistis, et kogu Kuningate oru põhi oli metoodiliselt läbi kaevatud – kõik peale nende enda baaslaagri piirkonna. Kui nad olid sel mõned päevad kaevanud, leidsid nad esimesed hauda viivad trepiastmed.4
Kui Carter lõpuks Tutanhamoni haua eeskambrini jõudis, nägi ta kõikjal kulda. Pärast kolm kuud kestnud eeskambri sisu katalogiseerimist avasid nad 1923. aasta veebruaris – sada aastat tagasi – kinni pitseeritud hauakambri. See oli kuulsaim arheoloogiline leid 20. sajandil.
Neil tagajärjetutel otsinguaastail ei pannud Carter ja Carnarvon tähele seda, mis oli sõna otseses mõttes nende jalge all. Oma viis sajandit enne Päästja sündi rääkis Mormoni Raamatu prohvet Jaakob läheduses asuva enesestmõistetavaks pidamisest või alahindamisest kui „märgist möödavaatamisest”. Jaakob ennustas ette, et kui lubatud Messias tuleb, ei tunne Jeruusalemma rahvas Teda ära. Jaakob kuulutus prohvetlikult, et nad on „rahvas, [kes] põlga[b] selguse sõnu ‥ ja otsi[b] asju, mida nad ei võinud mõista. Mispärast, nende pimeduse pärast, milline pimedus tul[eb] märgist möödavaatamisest, peavad nad tingimata langema.”5 Teisisõnu nad komistavad.
Jaakobi ennustus osutus täpseks. Jeesuse sureliku teenimistöö ajal vaatasid paljud märgist ehk Temast mööda. Nad vaatasid mööda maailma Päästjast. Selle asemel et märgata Ta rolli Taevase Isa plaani täitmisel, mõistsid nad Ta süüdi ja lõid risti. Nad ootasid ja lootsid, et keegi teine toob neile pääste.
Selle Jeruusalemma rahva ning Carteri ja Carnarvoni sarnaselt võime ka meie olla altid märgist mööda vaatama. Me peame end selle kalduvuse eest kaitsma, et Jeesus Kristus ei jääks meil elus märkamata ja et paljud õnnistused, mida Ta meile pakub, ei jääks ära tundmata. Meil on Teda vaja. Meile on antud nõu toetuda „täielikult selle teenetele, kes on vägev päästma”.6
Tema on meie märk. Kui meil on vale ettekujutus, et me vajame midagi enamat kui see, mida Tema pakub, siis me eitame või pisendame oma elus Tema haaret ja väge. Ta on nõudnud endale halastuse õiguse ja osutab meile seda halastust.7 Tema on ülim „allika[s], kellelt me peaksime] otsi[ma] andestust oma pattudele”.8 Tema on meie Eestkostja Isa ees ja tuleb meisterlikult toime sellega, mida Isa on kogu aeg tahtnud: et me Ta kuningriigi pärijatena Tema juurde naaseksime. Prohvet Alma sõnul peame me „pööra[ma] oma silmad ja hak[kama] uskuma Jumala Pojasse, et ta tuleb oma rahvast lunastama ja et ta kannatab ja sureb, et lepitada [meie] patte; ja et ta tõuseb taas üles surnuist, mis teeb teoks ülestõusmise”.9 Jeesus Kristus on meie aare.
Päästja on andnud meile palju võimalusi oma tähelepanu sihilikult Talle koondada. Nende seas on ka võimalus iga päev meelt parandada. Vahel me alahindame selle pakutud õnnistuse tähtsust. Mu isa ristis mu, kui ma olin kaheksa-aastane. Hiljem hoidsin ma tal käest, kui me hakkasime tiheda liiklusega tänavat ületama. Ma ei pööranud tähelepanu ja astusin teele just siis, kui üks suur veoauto meist mürinaga mööda kihutas. Isa tõmbas mu tänavalt tagasi tee äärde. Kui ta poleks seda teinud, oleksin ma veoautolt löögi saanud. Teades oma ülemeelikut iseloomu, mõtlesin ma: „Võib-olla mul oleks olnud parem veoauto all surra, sest ma ei saa enam iial nii puhtaks nagu praegu pärast ristimist.”
Ma olin kaheksa-aastasena ekslikult eeldanud, et ristimisvesi oli mu patud ära pesnud. Nii see ei käi. Ma olen õppinud ristimisele järgnenud aastatel, et patud puhastatakse Jeesuse Kristuse väega Tema lepitusohvri kaudu, kui me sõlmime ristimislepingu ja sellest kinni peame.10 Seejärel võime me meeleparanduse anni abil puhtaks jääda. Lisaks sellele olen ma õppinud, et sakrament toob meie ellu vägeva voorusliku tsükli ja võimaldab pattude andestamisel kehtima jääda.11
Carteri ja Carnarvoni jalgealuse aarde sarnaselt on ka kallihinnalised sakramendiõnnistused meile kättesaadavad iga kord, kui me käime sakramendikoosolekul. Meile on lubatud, et Püha Vaim on meie pidev kaaslane, kui me suhtume sakramenti, nagu uus pöördunu suhtub ristimisse ja liikmeks kinnitamisesse, murtud südame ja kahetseva vaimuga ning kindla otsusega selle ristimislepingu järgi elada. Püha Vaim õnnistab meid oma pühitseva väega, et meie andekssaamine võiks jääda kestma alati, nädalast nädalasse.12
Meie vaimne alus tugevneb, kui me teeme meeleparandust ning valmistume sakramendiks teadlikult ja võtame seda vääriliselt. Vaid tugev vaimne alus peab vastu piltlikule vihmale, tuulele ja üleujutustele, millega meid elus vastamisi seatakse.13 Ja vastupidi, meie vaimne alus nõrgeneb, kui me jätame vabatahtlikult sakramendikoosoleku vahele või ei keskendu sakramendi ajal Päästjale. Me võime tahtmatult „eemalda[da] ennast Issanda Vaimust, nii et tal ei ole [meis] kohta, et juhtida [meid] tarkuse radadel, et [me] võiksi[me] olla õnnistatud, edukad ja hoitud”14.
Kui Püha vaim on meiega, inspireeritakse ja juhatatakse meid sõlmima ja pidama ka muid lepinguid, näiteks neid, mida me sõlmime templis. Seeläbi süvendame me oma suhet Jumalaga.15 Te olete võib-olla märganud, et viimastel aastatel on teavitatud paljudest uutest templitest, mis toob need liikmetele veel lähemale.16 Paradoksaalsel kombel on meil templitele ligipääsu suurenedes lihtne hakata suhtuma templis käimisesse pealiskaudsemalt. Kui templid asuvad kaugemal, plaanime me oma aega ja vahendeid, et templisse kummardama sõita. Me peame neid sõite esmatähtsaks.
Kui tempel on käeulatuses, võib olla lihtne lasta asjadel templis käimisele vahele segada ja öelda endale: „Ma lähen mõni teine kord.” Templi lähedal elamisega kaasneb suurem paindlikkus templis aega broneerida, kuid just selle paindlikkuse tõttu võib olla lihtsam pidada templit enesestmõistetavaks. Seda tehes vaatame me märgist mööda ja alahindame võimalust Päästjaga Tema pühas kojas lähedasemaks saada. Me peaksime käima vähemalt sama pühendunult templis nii siis, kui tempel on lähedal, kui ka siis, kui see on kaugel.
Kui Carter ja Carnarvon olid mujal Kuningate orus kaevanud ja Tutanhamoni hauda otsinud, märkasid nad oma eksimust. Me ei pea töötama tulutult, et oma aaret leida, nagu nemad mõnda aega tegid. Ka ei pea me otsima nõu eksootilistest allikatest, pidades hinnas allika uudsust ja mõeldes, et see nõuanne on valgustatum kui see, mida me võime alandlikult saada Jumala prohvetilt.
Vanas Testamendis on kirjas, et kui Naaman oma pidalitõvele ravi otsis, oli ta nördinud, kui tal paluti pesta end seitse korda ühes tavalises lähedal asunud jões. Kuid teda veendi järgima prohvet Eliisa nõuannet, selle asemel et tugineda omaenda eelarvamuslikele ettekujutustele sellest, kuidas ime peaks aset leidma. Selle tulemusel sai Naaman terveks.17 Kui me usaldame Jumala prohvetit, kes on tänapäeval maa peal, ja teeme nii, nagu ta on nõu andnud, leiame me õnne ja võime ka ise terveks saada. Me ei pea rohkem otsima.
Vennad ja õed! Ma innustan teid Jeesust Kristust meeles pidama ja alati oma tähelepanu Talle koondama. Ta on meie Päästja ja Lunastaja, märk, kelle poole me peaksime vaatama, ja meie suurim aare. Kui te tulete Tema juurde, saate te selle eest jõudu elukatsumusi kohata, julgust õigesti käituda ja võimekust surelikkuses oma missiooni täita. Pidage kalliks meeleparanduse võimalust, erilist sakramendivõtmise võimalust, õnnistust sõlmida ja pidada templilepinguid, templis Jumala kummardamise kogemust ning rõõmu elavast prohvetist.
Ma jagan oma püha ja kindlat tunnistust, et Jumal, Igavene Isa, on meie Taevane Isa ja et Ta elab. Jeesus on Kristus. Ta on meie lahke ja tark taevane Sõber18 ning see on Tema taastatud Kirik. Ma tänan teid teie usu ja ustavuse eest. Ma palvetan, et te oleksite õnnistatud, edukad ja hoitud, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.