Kristusega lepingusuhtes kõndimine

Juhataja Emily Belle Freeman

Noorte Naiste üldjuhataja

Tema, kes kannatas ja tundis meie eest valu, lubab surelikkusel meie sees toimetada, kuid ei palu, et me neid väljakutseid üksi talume.

Mu hea sõber Ilan tutvustas mulle Iisraelis ühte teerada. „Seda kutsutakse Jeesuse rajaks,” ütles ta, „sest see viib Naatsaretist Kapernauma ja paljud usuvad, et Jeesus läks just mööda seda rada.” Otsustasin tolsamal hetkel sealsamas, et ka mina tahan seda rada käia, ja hakkasin Iisraeli reisi planeerima.

Kuus nädalal enne reisi murdsin ma pahkluu. Mu abikaasa muretses mu vigastuse pärast. Minu suurimaks mureks oli see, kuidas ma kuu aja pärast „Jeesuse rada” kõnnin. Mul on kangekaelne iseloom ja seega jätsin ma oma lennupiletid tühistamata.

Mul on meeles, kuidas ma tol kaunil juunikuuhommikul meie iisraellannast reisijuhiga kohtusin. Hüppasin väikebussist ning tõmbasin välja kargud ja põlvetõuksi. Meie reisijuht Mya heitis pilgu mu kipsile ja ütles: „Ma arvan, et sa ei saa sellises seisundis seda rada läbida.”

„Võib-olla ei saagi,” vastasin ma. „Kuid miski ei takista mind üritamast.” Ta noogutas kergelt ja me asusime teele. Ma armastan teda, et ta uskus mind suutvat läbida rada ka katkise jalaga.

Mõnda aega liikusin ma sel järsul rajal ja rahnudel iseseisvalt. Siis aga võttis Mya mu siirast pühendumusest liigutatuna peenikese köie, sidus selle mu tõuksi juhtraua külge ja hakkas vedama. Ta vedas mind üle küngaste, läbi sidrunipuuaedade ja mööda Galilea järve randa. Ma olin rännaku lõpus armsale reisijuhile väga tänulik, kuna ta oli aidanud mul teha midagi sellist, millega ma poleks ise iial toime tulnud.

Kui Issand kutsus Eenokit mööda maad rändama ja Temast tunnistama, lõi Eenok kõhklema.¹ Ta oli vaid poisike ja aeglase kõnega. Kuidas ta sai oma olukorras seda rada käia? See, mis oli temas katki, pimestas teda. Issand vastas selle peale, mis teda takistas, lihtsalt ja otsekoheselt: „Kõnni minuga.”² Ka meie peame Eenoki sarnaselt meeles pidama, et Tema, kes kannatas ja tundis meie eest valu,³ lubab surelikkusel meie sees toimetada, kuid ei palu, et me neid väljakutseid üksi kohtame.⁴ Olgu meie lugu või praegune teekulg kuitahes raske, kutsub Tema meid endaga kõndima.⁵

Mõelge sellele hädas olnud noorele mehele, kes kõrbes Issandat kohtas. Jaakob oli läinud kodust kaugele eemale. Ta nägi ööpimeduses unenägu, kus ta nägi redelit, kuid mis sisaldas ka selliseid tähelepanuväärt lepingulubadusi, nagu näiteks see, mida ma nimetan meeleldi viie sõrme lubaduseks.⁶ Tol ööl seisis Issand Jaakobi kõrval, ütles, et Ta on Jaakobi isa Jumal, ja lubas siis:

Ma olen sinuga.
Ma hoian sind.
Ma toon sind taas koju.
Ma ei jäta sind maha.
Ma pean sulle antud lubadust.⁷

Jaakob pidi tegema valiku. Ta võis otsustada, kas ta elab oma elu oma isa Jumalaga lihtsalt tuttavaks saanuna või sõlmib Temaga pühendunud lepingusuhte. Aastaid hiljem tunnistas Jaakob Issanda lepingulubadustega piirnenud elust: „Juma[l] ‥ mind kuulis mu ahastuse ajal ja oli minuga teel, mida käisin!”⁸ Nii nagu Issand vastas Jaakobile, nõnda vastab Ta ka kõigile meile meie ahastuse ajal, kui me otsustame köita oma elu Tema eluga. Ta on lubanud meiega teed käia.

Me kutsume seda teekonda lepingurajaks – see rada algab ristimislepinguga ja jõuab välja sügavamate lepinguteni, mida me sõlmime templis. Võib-olla mõtlete te neid sõnu kuuldes märkeruutudele. Võib-olla näetegi te vaid nõuete rada. Lähemal vaatlemisel ilmneb aga midagi mõjuvamat. Leping pole mitte ainult kokkulepe, kuigi ka see on tähtis. See on suhe. President Russell M. Nelson on õpetanud: „Lepingurada tähendab meie suhet Jumalaga.”⁹

Mõelge abielulepingule. Abielu kuupäev on küll tähtis, kuid sama tähtis on sellele järgneva kooselu jooksul sepitsetud suhe. Sama kehtib lepingusuhtes Jumalaga. Tingimused on seatud ja ootused järgnevad. Ja siiski Ta kutsub meid kõiki tulema kogu südamest, nii nagu me suudame, Tema meie kõrval, „edasi pürgima”,¹⁰ lootes, et Ta lubatud õnnistused ei jää tulemata. Pühakirjades tuletatakse meile meelde, et need õnnistused tulevad sageli Talle parajal ajal ja sobival viisil: 38 aastaga,¹¹ 12 aastaga,¹² otsekohe¹³. Ta nõrkuses aitab meil püsida teel.¹⁴

Ta täidab armulikkuse missiooni. Jeesus Kristus tuleb meile vastu seal, kus me oleme, ja nii, nagu me oleme. See on aia, risti ja haua põhjus. Päästja saadeti, et Ta aitaks meil võita.¹⁵ Kuid kui me jääme sinna, kus me oleme, ei too see meile igatsetud vabastust. Nii nagu Issand ei jätnud Jaakobit sinna maapinnale, ei kavatse Ta jätta kedagi meist sinna, kus me oleme.

Ta täidab ka taevasse tõusmise missiooni. Ta teeb meie sees tööd,¹⁶ et tõsta meid üles enda juurde ja võimaldada meil saada selle käigus Tema sarnaseks. Jeesus Kristus tuli meid üles tõstma.¹⁷ Ta tahab aidata meil edasi jõuda. See on templi põhjus.

Me peame meeles pidama, et see rada üksi meid ei ülenda. Meid ülendab kaaslane – meie Päästja. Ja see on lepingusuhte põhjus.

Iisraelis külastasin ma Nutumüüri. See on juutide jaoks kõige püham paik Iisraelis. See on kõik, mis on nende templist järele jäänud. Enamik kannab seda pühapaika külastades parimaid riideid. Nad näitavad oma riietega, kuivõrd pühendunud on nad oma suhtele Jumalaga. Nad käivad selle müüri juures pühakirju lugemas, kummardamas ja palveid välja valamas. Soov näha endi keskel templit kuulub nende igapäeva, nende igasse palvesse – see on igatsus lepingukoja järele. Ma imetlen nende pühendumust.

Kui ma Iisraelist koju naasin, pöörasin rohkem tähelepanu sellele, kui mu ümber räägiti lepingutest. Ma märkasin, et inimesed küsisid: Miks ma peaksin lepingurajal kõndima? Kas ma pean lepingu sõlmimiseks mingisse kotta minema? Miks ma pean kandma templipesu? Kas peaksin panustama lepingusuhtesse Issandaga? Vastus neile headele ja tähtsatele küsimustele on lihtne: sõltub, kui sügavat suhet te soovite Jeesuse Kristusega.¹⁸ Igaüks meist peab leidma neile sügavalt isiklikele küsimustele omaenda vastuse.

Minu vastus on järgmine: ma kõnnin sel rajal kui „taevaste vanemate armastatud tütar”,¹⁹ keda teatakse²⁰ jumalikult ja usaldatakse²¹ sügavalt. Lepingulapsena olen ma kõlblik saama lubatud²² õnnistusi. Ma olen valinud²³ kõndida Issandaga. Mind on kutsutud²⁴ seisma Kristuse tunnistajana. Kui rada tundub üle jõu käivat, tugevdatakse²⁵ mind väestava armuga. Iga kord, kui ma üle Ta koja läve astun, tekib mul Temaga sügavam lepingusuhe. Mind pühitsetakse²⁶ Ta Vaimuga, õnnistatakse²⁷ Ta väega ja asetatakse²⁸ ehitama Tema kuningriiki. Igapäevane meeleparandus ja iganädalane sakramendi võtmine õpetavad mind olema vankumatu²⁹ ning käima mööda maad ja tegema head³⁰. Ma kõnnin seda rada koos Jeesuse Kristusega ja ootan seda lubatud päeva, mil Ta tuleb taas. Siis mind pitseeritakse Tema omaks³¹ ja tõstetakse üles kui püha³² tütar.

Seetõttu ma kõnningi lepingurajal.

Seetõttu ma klammerdun lepingulubaduste külge.

Seetõttu ma käin Ta lepingukojas.

Seetõttu kannan ma pideva meeldetuletusena templipesu.

Sest ma tahan elada Temaga pühendunud lepingusuhtes.

Võib-olla tahate seda ka teie. Alustage sealt, kus te olete.³³ Ärge laske oma olukorral end takistada. Pidage meeles, et tempo või koht, kus te sel rajal paiknete, pole nii tähtis kui areng.³⁴ Paluge kellelgi, keda te usaldate ja kes on lepingurajal, tutvustada teile Päästjat, keda nad on tundma õppinud. Õppige rohkem Tema kohta. Panustage sellesse suhtesse, sõlmides Temaga lepingu. Teie vanus ega olukord pole olulised. Te saate koos Temaga kõndida.

Kui me olime Jeesuse raja lõpuni kõndinud, ei võtnud Mya oma köit tagasi. Ta jättis selle minu tõuksi külge. Järgmistel päevadel vedasid mu teismelised sugulased koos oma sõbraga mind kordamööda läbi Jeruusalemma tänavate.³⁵ Nad veendusid, et ma Jeesuse lugudest ilma ei jääks. Sellega meenus mulle, kui tugev on sirguv põlvkond. Meil on teilt õppida. Teil on siiras soov reisijuhti Jeesust Kristust tunda. Te usaldate, et me oleme köidetud Tema külge tugeva köiega. Te olete ebatavaliselt andekad teisi Tema juurde juhtima.³⁶

Õnneks käime seda rada koos, teel olles üksteist innustades.³⁷ Kui jagame oma isiklikku kogemust Kristusega, tugevdame isiklikku pühendumust. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.