Enam kui kangelane
Jeesus Kristus pole mitte ainult meie kangelane; Ta on meie Issand ja Kuningas, inimkonna Päästja ja Lunastaja.
Aastatel 1856–1860 Soolajärve orgu rännates vedasid tuhanded viimse aja pühadest teerajajad oma asju käsikärudes rohkem kui 1500 kilomeetrit. Sel nädalal sada kuuskümmend seitse aastat tagasi, 4. oktoobril 1856, oli president Brigham Young üllatunud, kui kuulis, et kaks käsikärurühma, mida juhtisid Edward Martin ja James Willie, olid Soolajärve orust ikka veel sadade kilomeetrite kaugusel ning talv oli peagi saabumas.1 Juba järgmisel päeval, mitte kaugel sellest kohast, kus nüüd seisab see konverentsikeskus, astus president Young pühade ette ja kuulutas: „Paljud meie vennad ja õed on käsikärudega tasandikel ‥ ning nad tuleb siia tuua. ‥ Minge ja tooge nüüd need inimesed tasandikelt ära!”2
Vaid kaks päeva hiljem lahkusid esimesed päästerühmad käsikärurühmi otsima.
Willie rühma liige kirjeldas meeleheitlikku olukorda enne peamise päästemeeskonna saabumist. Ta jagas: „[Just] kui tundus, et kõik on kadunud, ‥ ja näis, et elada pole enam millegi nimel, vastas Jumal meie palvetele nagu äike selgest taevast. Silmapiiril paistis päästemeeskond, kes tõi toitu ja tarvikuid. ‥ Kuidas me tänasime Jumalat päästmise eest.”3
Need päästjad olid teerajajate kangelased, pannes äärmuslikes ilmastikutingimustes ohtu oma elu, et võimalikult paljud turvaliselt koju tuua. Üks nendest kangelastest oli Ephraim Hanks.
Oktoobri keskpaigas, teadmata käsikärurühmade raskest olukorrast, naasis Hanks pärast reisi koju Salt Lake’i, kui teda äratas öösel hääl, mis ütles: „Käsikärurühmad on hädas ja vajavad teie abi; kas sa lähed ja aitad neid?”
See küsimus kõrvus helisemas, kiirustas ta tagasi Salt Lake Citysse. Ja kuuldes president Heber C. Kimballi kutset täiendavate vabatahtlike järele, asus Hanks juba järgmisel päeval iseseisvalt appi minema. Kiiresti liikudes möödus ta teekonnal teistest päästjatest ning Martini käsikärurühma juurde jõudes meenutas Hanks: „Vaatepilti, mis mulle nende laagrisse sisenedes avanes, ei kustu kunagi mu mälust ‥ [ja] sellest piisas, et puudutada kõige karmimat südant.”4
Ephraim Hanks veetis mitu päeva, käies telgist telki haigeid õnnistamas. Ta rääkis, et „paljudel juhtudel, kui me õnnistasime haigeid ja noomisime haigusi Issanda Jeesuse Kristuse nimel, tõusid kannatajad koheselt; nad paranesid peaaegu silmapilkselt”.5 Nende käsikärudega teerajajate jaoks jääb Ephraim Hanks igavesti kangelaseks.
Sarnaselt sellele tähelepanuväärsele päästmisele on meie elu ja isegi ajaloo kulgu mõjutavad sündmused sageli üksikute meeste ja naiste – suurte kunstnike, teadlaste, ärijuhtide ja poliitikute – otsuste ja saavutuste tulemus. Neid erakordseid isikuid austatakse sageli kangelastena ning nende tegude mälestuseks püstitatakse monumente ja mälestusmärke.
Kui olin väike poiss, olid mu esimesed kangelased sportlased. Üks minu esimesi mälestusi on pesapallikaartide kogumine elukutseliste pesapallimängijate piltide ja statistikaga. Kangelaste kummardamine lapsena võib olla lõbus ja süütu, näiteks kui lapsed Halloweeni ajal oma lemmiksuperkangelasteks riietuvad. Kuigi me imetleme ja austame paljusid andekaid ja tähelepanuväärseid mehi ja naisi nende võimete ja panuse pärast, võib nende austamine, kui sellega liiale minna, olla samaväärne Iisraeli laste kombel kuldvasika kummardamisega Siinai kõrbes.
Täiskasvanuna võib kunagine süütu lapsepõlvelõbu saada komistuskiviks, kui poliitikutest, blogijatest, suunamudijatest, sportlastest või muusikutest kangelaste kummardamine paneb meid märgist mööda vaatama6 ja kaotama silmist seda, mis on tõeliselt oluline.
Iisraeli laste jaoks ei olnud väljakutseks kuld, mille nad tõotatud maale kaasa tõid, vaid pigem see, milleks nad lasid sellel kullal saada: ebajumalaks, millest sai seejärel nende kummardamise objekt, pöörates nende tähelepanu kõrvale Jehoovalt, kes oli lõhestanud Punase mere ja vabastanud nad orjusest. Keskendumine vasikale mõjutas nende võimet kummardada tõelist Jumalat.7
Kangelane – meie kangelane nüüd ja alati – on Jeesus Kristus ning keegi või miski, mis juhib meid eemale Tema õpetustest, mille leiame pühakirjadest ja elavate prohvetite sõnade kaudu, võib negatiivselt mõjutada meie edenemist lepingurajal. Enne selle maailma loomist vaatasime Jeesuse Kristuse poole, kui sai selgeks, et Taevaisa pakutud plaan, mis hõlmas meie võimalust areneda ja saada Tema sarnaseks, on seatud kahtluse alla.
Jeesus Kristus ei olnud mitte ainult juht meie Isa plaani kaitsmisel, vaid Ta mängis ka kõige otsustavamat rolli selle elluviimisel. Ta vastas Isa kutsele ja pakkus end vabatahtlikult „lunastushinnaks kõikide eest”,8 et tasuda võlg, mida igaüks meist pidi patu pärast kandma, kuid ei suudaks ise maksta.
President Dallin H. Oaks on õpetanud: „[Jeesus Kristus] on teinud kõik, mis on oluline meie teekonnal läbi surelikkuse selle tuleviku suunas, mis on välja toodud meie Taevase Isa plaanis.”9
Kui Päästja seisis Ketsemani aias silmitsi sellise heidutava ülesandega, ütles Ta vapralt „Ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine” ja võttis enda peale kõik valud ja haigused ning kannatas kõikide inimeste pattude pärast, kes kunagi elavad.10 Täiusliku kuulekuse ja pühendumisteoga viis Jeesus Kristus lõpule ülima kangelasteo, mida on kunagi tehtud, mis kulmineerus Tema hiilgava ülestõusmisega.
Viimasel üldkonverentsil tuletas president Russell M. Nelson meile meelde: „Ükskõik, millised küsimused või probleemid teil on, leiate vastuse alati Jeesuse Kristuse elust ja õpetustest. Õppige rohkem Tema lepituse, Tema armastuse, Tema halastuse, Tema õpetuse ja Tema taastatud tervenemise ja edenemise evangeeliumi kohta. Pöörduge Tema poole! Järgnege Talle!”11 Ja ma lisaksin veel: „Valige Teda.”
Meie keerulises maailmas võib olla ahvatlev pöörduda ühiskonna kangelaste poole, püüdes tuua ellu selgust, kui see võib tunduda segane või üle jõu käiv. Ostame nende sponsoreeritud riideid, võtame omaks nende poliitika ja järgime nende sotsiaalmeedias jagatud soovitusi. See võib sobida ajutiseks meelelahutuseks, kuid peame olema valvsad, et selline kangelaste kummardamise vorm ei muutuks meie kuldvasikaks. Õige kangelase valikul on igavikulised tagajärjed.
Kui meie pere Hispaaniasse saabus, et alustada oma teenimistööd misjonijuhtidena, leidsime raamitult vanem Neal A. Maxwelli jagatud tsitaadi, mis on asjakohane kangelastele, keda me järgime. Ta ütles: „Kui te ei vali kõigepealt Jumala Kuningriiki, ei ole lõpuks vahet, mille olete selle asemel valinud.”12 Vennad ja õed, valides Jeesuse Kristuse, kuningate Kuninga, valime me Jumala kuningriigi. Iga muu valik on samaväärne lihaliku käsivarre või kuldvasika valimisega ja veab meid lõpuks alt.
Vana Testamendi Taanieli raamatust loeme lugu Sadrakist, Meesakist ja Abednegost, kes teadsid selgelt, milline kangelane valida – ja see polnud ükski kuningas Nebukadnetsari jumalatest. Nad kuulutasid enesekindlalt:
„Meie Jumal, keda me teenime ‥ , päästab meid tulisest ahjust. ‥
Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju.”13
Nagu apostel Paulus õpetas, „on jumalaid palju”14 ja, võin lisada, et on palju kangelasi, kelle ees meid kutsutakse põlvitama, kummardama ja keda meid innustatakse embama. Kuid täpselt nii, nagu teadsid Taanieli kolm sõpra, on ainult üks, kes võib meid päästa, sest Ta on seda juba teinud ja Ta teeb seda alati.
Meie teekonnal tagasi Jumala juurde, meie tõotatud maale, ei ole probleemiks poliitikud, muusikud, sportlased ega vlogijad, vaid see, kui otsustame lasta neil saada meie tähelepanu ja keskendumise peamiseks objektiks meie Päästja ja Lunastaja asemel.
Me valime Tema, Jeesuse Kristuse, kui otsustame austada Tema päeva, olenemata sellest, kas oleme kodus või puhkusreisil. Me valime Ta, kui valime Tema sõnu pühakirjade ja elavate prohvetite õpetuste kaudu. Me valime Tema, kui otsustame saada templisoovituse ja elada väärilisena, et seda kasutada. Me valime Ta, kui oleme rahunõudjad ja keeldume vaidlemast, „eriti, kui oleme ‥ eriarvamusel”.15
Ükski juht pole kunagi näidanud üles rohkem julgust, ükski inimene pole näidanud suuremat lahkust, ükski arst pole ravinud rohkem haigusi ja ükski kunstnik pole olnud loovam kui Jeesus Kristus.
Kangelaste maailmas, kus on mälestusmärgid ja muuseumid, mis on pühendatud surelike meeste ja naiste vägitegudele, on Üks, kes seisab kõigist teistest kõrgemal. Ma tunnistan, et Jeesus Kristus pole mitte ainult meie kangelane, Ta on meie Issand ja Kuningas, inimkonna Päästja ja Lunastaja. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.