Kui suur saab olema teie rõõm
Kutsun teid nüüd üles võtma oma oskusteave koos oma ajatruu tunnistustega ja minema misjonile.
Mu kallid vennad ja õed, mu mõtted on täna Iisraeli kokku kogumisel, mille kohta president Russell M. Nelson ütleb: „Kõige tähtsam praegu maa peal toimuv sündmus. Miski ei ole ulatuselt, tähtsuselt ja majesteetlikkuselt sellega võrreldav.”1
Kokku kogumine on ülim tõdemus, et „hingede väärtus on Jumala silmis suur”.2 Nii lihtne see ongi. Me kogume nendel viimsetel päevadel kokku Jumala lapsi, et „nende peade peale [valataks] suured õnnistused”3 ja tõotused igaviku aaretest.4 Sellest järeldub, et Iisraeli kokku kogumiseks vajame misjonäre – palju rohkem, kui praegu teenivad.5 Täna räägin paljudele Kirikus kogenud vanemaealistele, kes võiksid teenida misjonäridena. Issand vajab teid. Vajame teid New Yorgis ja Chicagos, Austraalias ja Aafrikas, Tais ja Mehhikos ning kõikjal vahepeal.
Lubage mul viia teid tagasi aastasse 2015. Mind oli äsja kutsutud Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeks. Üks imelisi kohustusi, mida me apostlitena täidame, on määrata misjonärid nende tööpõllule. Olin selles protsessis osalenud Seitsmekümne liikmena,6 kuid nüüd, apostlina, tundsin ülesande täit koormust. Alustasin palvemeelselt suure hulga noorte vanemate ja õdede ühekaupa paigutamisega misjonitesse üle maailma. Seejärel tegin algust vanemaealiste paaridega. Nimekirjas oli neid kümme. Mitte väga palju. Üllatunult küsisin oma kaastöötajalt misjoniosakonnast: „Kui palju meil neid sel nädalal kõigi kohtade täitmiseks vaja oleks?”
Ta vastas: „300.”
See kainestav hetk on mulle meelde jäänud: 10 paari täitmaks 300 kohta.
President Russell M. Nelson on julgustanud paare „laskuma põlvili ja küsima Taevaselt Isalt, kas neil oleks õige aeg misjonil teenida”.7 Ta ütles, et „kõikidest teenimisnõuetest kõige tähtsam on soov teenida”.8
Nagu pühakirjad ütlevad: „Kui teil on soov teenida Jumalat, olete te kutsutud tööle.”9 See töö on seotud lõikusseadusega. Me loeme Johannese evangeeliumist: „Niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi [saavad] rõõmutseda.”10
Olen näinud oma peres lõikusseaduse täitumist.
Mõned aastad tagasi olin külas oma sugulastel, kui piiskop palus mul sakramendikoosoleku lõpus kõneleda. Kui ma poodiumilt alla tulin, astus minu juurde naine oma seitsme lapsega ja tutvustas end õde Rebecca Guzmanina.
Ta küsis: „Vanem Rasband, kas te tunnete Rulon ja Verda Rasbandi?”
Ma lõin särama ja vastasin: „Nad on mu vanemad.”
Kas aimate, kuhu see jutt välja jõuab? Rebecca loal, kes on koos oma perega siin konverentsikeskuses, jagan tema perekonna lugu.12
Minu vanemad, vanem Rulon ja õde Verda Rasband, teenisid vanemaealise paarina Florida Fort Lauderdale’i misjonil.13 Nad käisid sõnumit kuulutamas ja jumalikul juhatusel koputasid Rebecca kodu uksele. Ta oli alles teismeline ja armastas kuulata Osmondide muusikat, eriti meie sõbra Donny muusikat, kes on täna siin koos meiega.14 Ta oli kuulanud nende meediaintervjuusid ja saanud teada, et nad on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed. Ta tundis, et neis on midagi erilist, ja arvates, et see võib olla nende usk, veetis Rebecca kaks aastat kooli raamatukogus Kiriku tõekspidamisi uurides. Niisiis, kui üks lahke välimusega paar tema pere uksele koputas ja end viimse aja pühade misjonäridena tutvustas, üllatas see teda.
„Mu ema käskis mul nad minema saata,” kirjutas Rebecca hiljem, „aga mu süda ei lasknud seda teha.” Vaatasin nende nägudesse ja tundsin suurt soojust ja armastust. See mälestus toob siiani pisara silma ja sügava emotsiooni südamesse.”15
Rebecca kutsus nad sisse ja mu misjonäridest vanemad jagasid sõnumit tema, tema kahe noorema õega ja hoolimata tema vastuväidetest ka tema emaga.
Rebecca kirjeldas mulle: „Teie isa ja ema selgitasid suurepäraselt kõiki küsimusi, mis meil olid. Ma näen endiselt nende nägusid, nagu oleksid need valgusest ümbritsetud. Kallistasime alati teie ema, kui ta lahkus, ja ta püüdis alati aidata mu emal end mugavalt ja austatuna tunda. Sinu isal oli alati sära silmis, kui ta meile Jeesusest Kristusest õpetas. Nad püüdsid mu isa aruteludesse kaasata ja lõpuks võitsid ta enda poolele. Mu isa oli kohalikus maaklubis kokk ja hakkas teie vanematele õhtusööke valmistama, sealhulgas valmistas teie isa lemmikut laimikooki.”16
Kui vanem ja õde Rasband palusid Rebeccal ja ta perel Mormoni Raamatut lugeda, luges Rebecca selle viie päevaga läbi. Ta tahtis kohe ristitud saada, kuid teised tema pere liikmed polnud selleks valmis. Nelja kuu pärast nõudis Rebecca, et ta võiks ristitud saada ja õige Kirikuga liituda. Ta meenutas: „Teadsin kogu hingest, et see on tõsi.”17 5. aprillil 1979 ristisid misjonärid 19-aastase Rebecca, tema ema ja kaks õde. Mu isa oli ristimisel tunnistajaks.
Kui kohtusin kirikus Rebecca ja tema perega, tegime koos tema perekonnaga foto. Viisin selle koju oma eakale emale ja ta surus selle oma südame vastu. Siis ütles ta mulle: „Ronnie, see on üks mu elu õnnelikumaid päevi.”
Mu ema reaktsioon tõstatab küsimuse meie vanemaealistele liikmetele: „Mida te oma praegusel eluetapil teete?” Mitmel viisil saavad vanemaealised misjonärid teha asju, mida keegi teine ei suuda. Olete tähelepanuväärne headuse jõud, kes on Kirikus kogenud ja valmis julgustama ja päästma Jumala lapsi.
Mõned teist võivad mõelda: „Aga kuidas ma saan oma lapselapsed hüljata? Jääksime ilma perekondlikest tähtsündmustest, sünnipäevadest, sõpradest ja isegi oma lemmikloomadest. Kui ma oleksin emalt küsinud, miks tema ja isa misjonile läksid, siis tean, et ta oleks öelnud järgmist: „Mul on lapselapsed. Ma tahan, et nad teaksid, et teie isa ja mina teenisime misjonipõllul, tahtsime olla eeskujuks oma järglastele ja meid õnnistati nii väga.”
Kui olen külastanud misjoneid kogu maailmas, olen näinud meie vanemaealiste misjonäride leegioni tähelepanuväärset teenimist. On selge, et nad on õnnelikud, kui nad teevad Issanda tahet ja täidavad Issanda ülesannet.18
Mõnele, ja me loodame, et tuhandetele teist, on põhimisjonil teenimine maailma mõnes teises nurgas just õige koht.19 Teiste jaoks võib sobida paremini teenimine Kiriku teenistusmisjonil oma kodukohas. Terviseprobleemide ja muude asjaolude tõttu on neid, kes ei saa teenida. Me mõistame neid olukordi ja ma loodan, et leiate viise, kuidas toetada neid, kes teenivad. Järgige prohveti nõuandeid ja palvetage, et teada, mida Issand soovib, et te teeksite.
Misjoniväljad üle maailma paluvad teie abi. President Nelson on öelnud meie vanemaealiste misjonäride kohta: „Nad on vaimult noored, arukad ja töötahtelised.”20
Misjoniväljal on teil palju võimalusi: võite teenida misjonikontoris või templis, tugevdada noori misjonäre, toetada väikeseid kogudusi, töötada FamilySearch’i pereajalookeskustes või ajaloolistes paikades, õpetada instituuti, osutada humanitaarabi, töötada noorte täiskasvanutega, olla abiks tööhõivekeskustes või Kiriku farmides. Üksikasju teenimisviiside kohta, mis teile kõige paremini sobiks, kus teid vajatakse ja kuidas saate teenimiseks valmistuda, leiate veebilehelt „Senior Missionary”.21 Lisaks võite rääkida oma piiskopi või koguduse juhatajaga.
Olen kutsunud palju paare teenima ja vaadanud, kuidas Kristuse valgus on säranud nende palgeil.22 Naastes on nad kirjeldanud, kuidas said lähedasemaks Issanda ja teineteisega, tundes, kuidas Issanda Vaimu nende peale valati, ja teades, et nende teenimisest on kasu.23 Kes seda ei tahaks?
Misjon võib olla abielupaari elu suurepärasem peatükk. Hea pealkiri sellele võiks olla „Lä’en sinna, kus soovid Sa”.24 Te võite olla tundmatul maal; aga Vaimu vägi aitab teil end seal koduselt tunda.
Minu vanemad ja kümned tuhanded koju naasnud misjonäripaarid on tunnistanud rõõmust, mida nad misjonitöös leidsid. Issand on öelnud viimse aja pühakirjas: „Ja kui on nii, et te näete vaeva kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!”25
Jesaja kirjeldas meile poeetiliselt, mida tähendab teenida misjonipõllul. Pühakiri ütleb meile, et „põld on maailm”.26 See suur muistne prohvet kirjutas: „Jah, te lähete rõõmsasti välja ja teid tuuakse rahus! Mäed ja künkad rõkatavad rõõmust teie ees ning kõik väljapuud plaksutavad käsi!”27 Mägesid, künkaid, põlde ja puid võib võrrelda misjonijuhatajate, piiskoppide, ringkonnajuhtide, liikmetega ja nendega, kes otsivad tõde, kuid „ei tea, kus seda leida”.28 Nad tunnistavad, et vanemaealised misjonärid muudavad lausa maastikku oma tunnistusega meie Päästjast ja Lunastajast Jeesusest Kristusest.
Issanda Jeesuse Kristuse apostlina palun teil teenida misjonärina Iisraeli kokku kogumisel ja võib olla isegi teenida uuesti. Me vajame teid – me vajame teid. Oleme tänulikud teile, vanemaealised, elu eest, mida olete elanud, ja eeskuju eest, mida olete näidanud oma kodus, koguduses ja vaias. Kutsun teid nüüd üles võtma oma oskusteave koos oma ajatruu tunnistustega ja minema misjonile. Ma palvetan, et järgmine kord, kui istun maha vanemaealisi paare misjoniteenistusele määrama, ootaks sajad teist pingsalt oma kutset.
Samuti luban, et teenides tunnete oma elus Issanda armastust, õpite Teda tundma, Tema tunneb teid ja „kui suur saab olema teie rõõm”.29 Jeesuse Kristuse pühendunud teenimine inspireerib ja õnnistab teie perekonda, teie lapselapsi ja lapselapselapsi. „Rahu ja armastust [lisatakse] rohkesti30 nende elus edasisteks aastateks. Ma luban. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.