Jeesuse Kristuse lepitus

Kui me räägime Jeesuse Kristuse lepitusest, siis meenutame sündmusi, mis leidsid aset enam kui kaks tuhat aastat tagasi Ketsemanis ja Kolgatal. Nende sündmuste tulemusel said kõik inimesed hindamatu anni: pääste oma pattudest ja võimaluse saada igavene elu. Meie Päästja lepituse kaudu võivad selles surelikus elus kogetud ebaõiglus, koormad ja valu saada täielikult hüvitatud ja meie heaks pööratud. Õnnistused, mida me pole selles elus saanud, antakse meile igavikus. Kuigi Päästja ei leevenda kohe kõiki meie katsumusi, õnnistab Ta meid lohutuse, mõistmise ja väega, et me „jaksa[me] vaevata kanda oma koormaid” (Moosia 24:15). Seepärast kuulutas Päästja: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” Mormoni Raamatu prohvet Alma õpetas, et lepituse õnnistused täituvad meie maises elus ja igavikus, kui me rakendame usku Jeesusesse Kristusesse, parandame meelt, saame ristitud pattude andekssaamiseks ja võtame vastu Püha Vaimu anni (vt Alma 7:14). Kui me järgime Alma juhiseid ja jääme ustavaks oma lepingutele, siis võime pärida suurima kõikidest Jumala andidest, nimelt igavese elu anni (vt ÕL 14–7).

Kui me saame lepituse õnnistused, siis on meil võimalus jagada neid õnnistusi teistega. Pühakirjadest õpime, et Päästjal on erinevaid omadusi. Üks neist on võime kaasa tunda. Mitmel viisil kirjeldab Jeesuse Kristuse tehtud lepituse põhiolemust sõna „kaastunne”. Kaasa tundes jagame kellegi teise koormat ja samal ajal näitame omadusi, nagu empaatia ja osavõtlikkus. Ühel päeval kui ma töö juurest koju jõudsin, tervitas mind minu abikaasa Lydia ja hakkas kohe kirjeldama katsumusterohket olukorda, mida ta pidi minu äraolekul kogema. Minu reaktsioon tuli viivitamata. Ma hakkasin pakkuma enda arvates loogilist nõu, kuidas sellise probleemiga toime tulla. Kuid oma õrna ja armastava vastusega andis Lydia mulle teada, et see, mida tema minult vajab, on pigem empaatia ja kaastunne, mitte nii väga nõu, kuidas seda probleemi lahendada. Õppetund, mille ma tol õhtul sain, ei aidanud mul mitte ainult mõista selle põhimõtte tähtsust, vaid näha seost Päästja lepituse ja kaasatundmise võime vahel.

Me võime järgida Jeesuse Kristuse eeskuju ja rakendada Tema lepituse põhimõtteid, kui võtame kanda kellegi teise koorma. Üks õde jutustas mulle loo, kuidas tema ja tema abikaasa teatris käisid. Nad olid ostnud piletid varem ära ja ootasid teatrisaali sisenedes ja oma istekohti otsides, et neil seisab ees meeldiv õhtu. Kui nad istusid, leidis mu sõber, et ta ei saa etendust täielikult nautida, kuna suurema osa tema vaateväljast varjab sammas.

Selle õe sõnadest tean ma, et ta oli äärmiselt nördinud ja oleks peaaegu teatri juhatusega ühendust võtnud nõudmaks, et talle uus istekoht antaks. Kuid saalis ringi vaadates nägi ta, et peaaegu kõik teised istekohad olid täis. Talle sai selgeks, et kui talle antakse parem istekoht, siis peaks keegi teine istuma tema kohale. Sel hetkel tekkis talle ootamatu mõte. Kui keegi peab kannatama sellel istekohal istudes, siis miks ei peaks tema seda koormat enda kanda võtma ja laskma teistel teatrikülastajatel nautida etendust selle täiuses.

Minu jaoks on see lihtne näide sellest, kuidas võime igapäevaelus rakendada Jeesuse Kristuse lepituse põhimõtteid, võttes enda kanda raskema koorma ja seeläbi kergendades teiste koormaid.

Päästja õpetas: „Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.” (Matteuse 10:39) Meie Päästja eeskuju järgides, rakendades usku Tema lepitusse ja otsides võimalusi kergendada meie ligimeste koormaid, hakkame kahtlemata saama rohkem Tema-sarnaseks. Lõpuks mõõdetakse meie vaimset kasvu mitte ainult meie tegude, vaid ka selle järgi, kelleks me oleme oma maisel teekonnal saanud.