Tõelise õnne rajad
Vanem Ulisses Soares
Seitsmekümne juhatusest
Artikkel põhineb Brigham Youngi Ülikooli Hawaii osakonna avaaktuse kõnel „Õnnerajad”, mis tuli ettekandmisele 8. juunil 2017.
Otsustagu igaüks meist armastada Issandat ja järgida Tema õnneradu.
Taevane Isa soovib rohkem kui midagi muud, et meie õnn oleks tõeline ja kestev.
„Meie õnn kujuneb kõigi õnnistuste põhjal, mis Ta meile annab, milleks on evangeeliumi õpetused, käsud, preesterluse talitused, peresuhted, prohvetid, templid, kõik kaunis, mis on loodud, ja koguni võimalus kogeda vastuseisu. ‥ Ta saatis oma Armsa Poja, et Too viiks täide lepituse, et saaksime olla siin elus õnnelikud ja saada osa rõõmu täiusest igavikes.”1
Inimesed otsivad igal pool midagi. See, mida nad tegelikult omal moel otsivad, on õnn. Nõnda nagu tõe puhul, nii hoiab paljusid ka õnnest eemal see, „et nad ei tea, kust seda leida” (ÕL 123:12).
Kuna nad ei tea, kust leida tõelist ja kestvat õnne, otsivad nad seda sellest, mis toob tegelikult vaid ajutist naudingut, nagu asjade ostmine, maailmalt au ja kiituse otsimine sündsusetu käitumisega või keskendumine välisele ilule ja veetlevusele.
Naudingut ja õnne aetakse sageli omavahel segamini. Näib, et mida enam otsivad inimesed ajutist naudingut, seda vähem on nad õnnelikud. Tavaliselt kestab nauding vaid lühikest aega.
Nagu president David O. McKay (1873–1970) on ütelnud: „Võite tunda tõepoolest seda ajutist naudingut, kuid ei suuda leida rõõmu, ei suuda leida õnne. Õnne võib leida vaid sel sissetallatud rajal, mis on küll kitsas, kuid sirge, ja viib igavesse ellu.”2
Kahjuks tundub paljudele, et õnn on kättesaamatu. Teadlased teavad, et „heast tujust enam on õnn heaoluseisund, mis hõlmab head ehk mõttekat elu, mis pakub sügavat rahulolu”.3
Uuringute põhjal ei põhine õnn kogemusterohkusel. Pigem viivad tavaliselt õnneni pikaajalised jõupingutused millegi elus tähtsa nimel. Õnne määrajateks on harjumused, käitumine ja mõttemustrid, mida saame sihilikult tegutsedes ise suunata. Suur osa meie õnnest on tegelikult „meie enda kontrolli all”.4
Mõelgem õnneradade tähtsusele, millest kirjutatakse pühakirjades ja mida õpetavad nüüdisaja prohvetid ja apostlid. Seades sammud ustavalt ja kindlalt neile radadele, võimaldab see meil eesseisval rännakul õnne nautida.
Vooruslikkus
Esimene neist radadest on vooruslikkus, mis on mõtlemise ja käitumise mudel, mis põhineb kõrgetel moraalinormidel. See hõlmab kõlbelist ja moraalset puhtust, mistõttu te olete väärilised minema Issanda pühasse templisse. Vooruslikud inimesed on oma olemuselt väärikad ja seesmiselt tugevad. Nad on enesekindlad, kuna nad on Püha Vaimu ja Tema juhatuse väärilised. Vooruslikkus saab alguse südames ja meeles ning kujutab endast tuhandete väikeste igapäevaste otsuste ja tegude kogumit.
„Kaunistagu vooruslikkus lakkamatult sinu mõtteid; siis kasvab sinu enesekindlus Jumala läheduses tugevaks ja preesterluse õpetus langeb sinu hinge peale otsekui kaste taevast.
Pühast Vaimust saab sinu pidev kaaslane ja sinu valitsuskepiks õigemeelsuse ja tõe muutumatu valitsuskepp; ja sinu valitsus saab olema igavikuline valitsus ning sundimata voogab see sinule igavesest ajast igavesti” (ÕL 121:45–46).
President Thomas S. Monson (1927–2018) on õpetanud, et „ükski sõprussuhe pole hinnalisem kui teie enda puhas südametunnistus, teie enda kõlbeline puhtus – ja kui hiilgav tunne on teada, et seisate teile määratud kohas puhtana ja veendunult, et olete selle väärilised”.5
Sirgeseljalisus
Teine õnnerada on sirgeseljalisus. Vanem Richard G. Scott (1928–2015) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist õpetas:
„Mõistke, et kestev õnn tuleb sellest, kes te olete, mitte sellest, mis teil on.
Tõeline rõõm tuleb õigemeelsusest ja see kujuneb, kui teha järjepidevalt õigemeelseid otsuseid. ‥ Teie õigemeelsed otsused määravad ära, kes te olete ja mis on teile tähtis. Nende tõttu on teil lihtsam teha seda, mis on õige. Selleks et olla õnnelik nüüd ja läbi elu, kuuletuge vankumatult Issandale.”6
Me õpime pühakirju uurides, et Issandalt saadud lubadused innustavad meid elama õigemeelselt. Need lubadused annavad hingele kosutavat lootust, innustades meid mitte andma alla ka keset igapäevaseid väljakutseid, mida toob elu kahanevate eetiliste ja moraalsete väärtustega maailmas. Seetõttu peame olema kindlad, et meie mõtted, sõnad ja teod näitavad meile rada tagasi Taevase Isa juurde.
Ustavus
Kolmas õnnerada on ustavus. Peamine on mõista, et Jumal õnnistab meid vastavalt meie usule, millest lähtuvalt juhindume me elus jumalikust eesmärgist ja igavesest vaatenurgast. Usk on praktiline põhimõte, mis innustab usinusele. Seda on näha meie positiivsest suhtumisest ja soovist teha meeleldi kõike, mida Taevane Isa ja Jeesus Kristus meilt paluvad. See paneb meid pöörduma põlvili Issanda poole, et paluda Temalt juhatust, ning innustab meid tõusma ja tegutsema kindlameelselt, et saavutada seda, mis on Tema tahtega kooskõlas.
Rännakut jätkates pannakse teid proovile, et näha, kas teete kõike, mida Issand teil käsib (vt Aabr 3:25). See kuulub sureliku kogemuse juurde. Selleks on vaja pürgida edasi vankumatu usuga Kristusesse, juhindudes Vaimust ja usaldades, et Jumal hoolitseb teie vajaduste eest.
Pidage meeles, et teie usk ei tohi lüüa kõikuma – ka siis, kui teil on väga raske. Kui olete vankumatud, teeb Issand teid võimekamaks, et olla eluprobleemidest üle. Te suudate maha suruda negatiivsed impulsid ja te saate pädevaks, et tulla toime isegi näiliselt ületamatute takistustega.
Pühadus
Veel üks õnnerada on pühadus, mis on seotud vaimse ja moraalse täiuslikkusega. Pühadus osutab puhtale südamele ja puhastele kavatsustele. Kuidas teha iga päev tööd enda vaimse toitmise nimel, et meil areneks selline jumalik iseloom?
President Harold B. Lee (1899–1973) on vastanud: „Harjutamine teeb vaimsest minast meistri. … Meil tuleb treenida oma vaimu iga päev palve, heade tegude, teistega jagamisega. Meil tuleb toita oma vaimu iga päev igapäevase pühakirjauurimise, [pereõhtu], koosolekutel käimise, sakramendi võtmisega. ‥
Õigemeelne inimene püüab end täiustada, teades, et tal on vaja iga päev meelt parandada.”7
Üks tähtis pühaduse koostisosa on seotud templilepingute sõlmimise ja nende pidamisega. Kui oleme ustavad, saavad need lepingud tõsta meid omaenda võimete ja väljavaadete piirest kõrgemale. Me võime saada kõik lubatud Jeesuse Kristuse evangeeliumi õnnistused, kui oleme ustavad templis Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse ees tehtud talitustele ja lepingutele. „Väga õnneliku” elumudeli juurde kuulub templi ehitamine, kus teenida Issandat ja sõlmida Temaga lepinguid (vt 2Ne 5:16, 27).
Sel rajal on põhiline hoolega jälgida, et meie vaimsus areneb ja moraal on kõrge.
Kuulekus
Teiste õnneradadega on seotud kõigi Jumala käskude pidamine. Kui nefilased olid laamanlastest eraldunud, saatis neid ülim edu, kui nad pidasid „kõigis asjus kinni Issanda kohtuotsustest ja määrustest ja käskudest vastavalt Moosese seadusele” (2Ne 5:10). See mudel on veel üks „väga õnneliku” elu koostisosa.
President Monson on õpetanud: „Kui me peame käske, on meie elu õnnelikum, rahuldustpakkuvam ja lihtsam. Meie katsumused ja probleemid on kergemad kanda ja me saame Tema lubatud õnnistusi.”8 Lisaks on ta öelnud: „Me võime saada teadmisi, mida otsime, vastuseid, mida ihkame, ja jõudu, mida soovime, et seista silmitsi tänapäeva keerulise ja muutuva maailma raskustega, kui kuuletume meeleldi Issanda käskudele.”9
Päästja palub meid:
„Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu! ‥
Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes mind armastab; kes aga mind armastab, seda armastab minu Isa ja ma tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada!” (Jh 14:15, 21)
Isetus ja armastus
Kuldne õnnerada on isetuse ja sellise armastuse rada, mis paneb muretsema iga elava hinge pärast ning tundma iga elava hinge vastu huvi ja mingil määral ligimesearmastust. Armastus on otsetee õnneni, mis rikastab ja õnnistab meie ja teiste elu. See tähendab Päästja sõnul seda, et armastust tuleb näidata ka vaenlaste vastu (vt Mt 5:44).
Seda tehes täidate te suuremat käsku, milleks on armastada Jumalat. Te tõusete kõrgemale halbadest tuuleiilidest – kõrgemale alatusest, enesehävitusest ja kibestumisest. Tõeline ja kestev õnn tuleb vaid siis, kui otsustame „armasta[da] Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest” (Mt 22:37; vt ka 5Ms 6:5; Mk 12:30; Lk 10:27).
Otsustagu igaüks meist armastada Issandat ja järgida Tema radu, mis viivad õnneni, mis on „meie olemasolu siht ja kavatsus”.10