Abuelo kingapood
Artikli autor elab Utah’ osariigis Ameerika Ühendriikides.
„Tead, me peaksime olema rohkem selle kinga sarnased,” ütles vanaisa.
„Kerge paluda andeks ei olegi siis” (Children’s Songbook, lk 98).
Miguel avas oma abuelo (vanaisa) kingapoe ukse. Ta tundis naha lõhna, millega Abuelo töötas. See oli üks tema lemmiklõhn.
„Tere, Abuelo!”
Abuelo oli põlvili ja joonistas kliendi jalajälge paberi peale. Ta ei vaadanud üles. Abuelo kuulmine ei olnud eriti hea.
Miguel istus tööpingi taha. Ta vaatas lõigatud naha kuhja. Ta kujutas ette, mida Abuelo igaühest neist oma haamri ja tangidega teeb.
Tööriistad meenutasid Miguelile üht teist asja, mis talle meeldis. Abuelo andis talle alati kommi, kui Miguel koristada aitas.
Kuid Miguelil oli kõht tühi praegu! Ta teadis, et ta ei tohiks ilma küsimata kommi võtta, kuid paistis, et Abuelol on veel mõneks ajaks tegemist. „Ehk ei tarvitse mul oodata,” mõtles Miguel.
Miguel sirutas käe leti alla kommipurgi järele. See oli täis tema lemmikkommi – magusat ja tšillipulbriga vürtsitatud. Kui ta selle avas, tundis Miguel end natuke halvasti. Kuid komm paistis nii isuäratav. Ta pani kiiresti ühe kommi suhu.
Peatselt klient lahkus. Abuelo võttis ühe nahatüki ja kastis selle vette. See aitas hoida naha pehme, et sellega oleks kergem töötada.
Miguel kugistas kommi kiirelt alla. Seejärel läks ta Abuelo juurde.
„Tere!” ütles Abuelo naeratades. „Mul on hea meel, et sa mind vaatama tulid.”
Miguel kallistas Abuelot. Ta lootis, et Abuelo ei märka, et ta oli ühe kommi ära söönud. Miguel lükkas muremõtted kõrvale.
„Sul paistab täna palju tööd olevat,” ütles Miguel nahakuhjale osutades. „Kas sul on abi vaja?”
„Ikka! Kas sa ulataksid mulle niidi?”
Miguel võttis pika niiditüki. Ta tõmbas seda oma käte vahel. See oli tugevam, kui paistis.
„Oo! See on tugev.”
Abuelo naeris. „See peab tugev olema, et kasutamisel vastu pidada.” Abuelo tõmbas niidi nahast läbi. Siis tuli tema näole ilme, mida ema mõnikord „elutarga Abuelo” ilmeks kutsub.
„Tead, me peaksime olema rohkem selle kinga sarnased,” ütles vanaisa noogutades.
Miguel piilus nahka. „Hm … Kas tõesti?”
„Jah, tõesti. Me peame jääma tugevaks. Nii ei anna me Saatana kiusatustele järele.”
Miguelile meenus punane komm. Ta teadis, et peaks Abuelole sellest rääkima.
Abuelo võttis riiulilt vana kinga. „Kas sa näed seda suurt auku?”
Miguel oleks arvatavasti võinud oma käe sellest agust läbi pista. „Jah.”
„Kord oli see väike auk, mida oleks võinud kergesti parandada. Kuid nad ootasid ja nüüd on seda palju raskem parandada. Halvad harjumused ja valed valikud on nagu see auk. Parem on need varakult ära parandada.”
Abuelo noogutas taas ja elutarga Abuelo ilme moondus tagasi naeratuseks. Nad rääkisid edasi, kuni Abuelo töötas. Kogu aeg mõtles Miguel punasest kommist.
Kui Abuelo lõpetas, aitas Miquel tal koristada. Siis sirutas Abuelo oma kommipurgi järele.
Lõpuks ei suutnud Miguel seda enam taluda. „Ma võtsin ühe su kommi!” pahvatas ta välja.
Abuelo pani purgi käest. „Mis sa ütlesid?”
Miguel rääkis talle, kuidas oli ilma küsimata kommi võtnud. „Mul on väga kahju, Abuelo! Ma ei tee seda enam kunagi, ma luban!”
Abuelo kallistas Migueli. Miguel tundis end nii palju paremini.
„Aitäh, et sa aus olid. See on minu jaoks tähtsam kui pea miski muu.”
Koju jalutades tundis Miguel ennast nagu üks Abuelo uutest kingapaaridest. Nii tugev kui olla saab ja eluks valmis!