Evangeeliumi klassika
See ere pühapäevahommik
2006. a sügisese üldkonverentsi kõnest.
Sel päeval rebis ülestõusnud Issand surma ahelad. Ta tõusis hauast ja ilmus nähtavale hiilgavalt võidukana kui kogu inimkonna Päästja.
Me teame, mis on ülestõusmine – vaimu ja keha taasühinemine oma täiuslikul kujul. ‥
Kas suudate seda ette kujutada? Elu parimates aastates? Mitte kunagi haiged, mitte kunagi valudes, mitte kunagi koormatud vaevadest, mis meid surelikkuses nii sageli tõkestavad?
Ülestõusmine on kristlastena meie tõekspidamiste tuum. ‥
Kui Päästja tõusis hauast, tegi Ta midagi, ‥ mida keegi teine ei suutnud. Ta murdis surma ahelad mitte ainult iseenda jaoks, aga ka kõigi jaoks, kes on kunagi elanud – õigete ja ülekohtuste jaoks. ‥
[Ta] võimaldas ‥ selle anni saamise kõigile. Ja selle suursuguse teoga leevendas Ta muserdavat ja kurnavat kurbust, mis närib nende hinge, kes on kaotanud kallid armsamad.
Ma mõtlen sellele, kui sünge oli see reede, kui Kristus ristile tõsteti. ‥
[Maa] värises ‥ ja läks pimedaks. ‥
Need kurjad mehed, kes püüdsid Temalt elu võtta, rõõmustasid. ‥
Tol päeval kärises templi eesriie kaheks.
Maarja Magdaleena ja Maarja, Jeesuse ema, olid mõlemad ahastusest ja meeleheitest murtud. See suurepärane mees, keda nad olid armastanud ja austanud, rippus elutult ristil. ‥
Apostlid [olid] muserdatud. Jeesus, nende Päästja – mees, kes oli kõndinud vee peal ja äratanud üles surnuid – , oli ise paheliste inimeste võimu all. ‥
See reede oli täis muserdavat ja kurnavat kurbust. ‥
Ma arvan, et maailma ajaloo algusest peale oli see reede kõikidest päevadest kõige süngem. ‥
[Kuid] meeleheide ei püsinud, sest pühapäeval rebis ülestõusnud Issand surma ahelad. Ta tõusis hauast ja ilmus nähtavale hiilgavalt võidukana kui kogu inimkonna Päästja.
Ja hetkega jäid üha voolavate pisaratega täitunud silmad kuivaks. Huuled, mis olid sosistanud ahastuse- ja kurbusepalveid, täitsid nüüd õhu imeliste kiitustega, sest Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, seisis nende ees ‥ kui tõestus, et surm on pelgalt uue ja imelise olemasolu algus.
Igaühel meist on omaenda reeded – need päevad, mil universum ise näib olevat kildudeks purunenud ja meie maailma killud lebavad laialipuistatult meie ümber. ‥
Kuid ma tunnistan teile Tema nimel, kes sai surmast võitu – pühapäev tuleb. Pühapäev tuleb keset kurbusepimedust. ‥
Ükskõik, kuidas me kurvastame, pühapäev tuleb. Kas selles elus või järgmises. Pühapäev tuleb.
Ma tunnistan teile, et ülestõusmine pole väljamõeldis. Meil on nende isiklikud tunnistused, kes Teda nägid. Tuhanded olid Vanas ja Uues Maailmas ülestõusnud Päästja tunnistajaks. Nad katsusid haavu Tema kätes, jalgades ja küljes. ‥
Pärast ülestõusmist jüngrid taaselunesid. Nad rändasid kogu maailmas, ‥ kuulutades julgelt Jeesusest Kristusest, elava Jumala ülestõusnud Pojast.
Paljud neist ‥ surid märtritena, tunnistus ülestõusnud Kristusest hukkudes huultel.
Ülestõusmine muutis nende elu, kes olid selle tunnistajaks. Kas see ei peaks muutma meie elu?
Igaüks meist tõuseb hauast. ‥
Tänu maailma Päästja elule ja igavesele ohverdusele ühendatakse meid taas nendega, keda me oleme oma südames kandnud. ‥
Sel päeval me rõõmustame, et Messias sai kõigest võitu, et meie võiksime elada igavesti.
Pühades templites saadavate igaveste talituste tõttu ei saa meie lahkumine sellest lühikesest surelikkusest lahutada kauaks suhteid, mis on seotud ühte igavestest sidemetest valmistatud köidikutega.
Ma tunnistan pühalikult, et elu ei lõpe surmaga. ‥
Mõistkem ja elagem tänutundega nende hindamatute andide eest, mis tulevad meile kui armastava Taevase Isa poegadele ja tütardele, ning selle lubatud ereda päeva eest, mil me kõik tõuseme võidukana hauast. ‥
Ükskõik kui sünge on meie reede, pühapäev tuleb.