Päästja võttis oma surelikus elus ette palju rännakuid, nagu rännak väikelapsena Petlemmast Egiptusesse, 40-päevane kõrberännak, mitu rännakut linnadesse, küladesse ja kodudesse, et seal oma teenimistöö ajal õpetada, tervendada ja õnnistada, ning paljud teised. Kuid ühe rännaku pidi Päästja ette võtma üksinda, ja see oli rännak, millele suutis vastu pidada vaid Tema.
„Ülestõusmispühal tähistame me kõige kauem oodatud ja hiilgavaimat sündmust kogu maailma ajaloos.
See päev muutis kõik.
Sel päeval muutus minu elu.
Teie elu muutus.
Muutus kõigi Jumala laste saatus.”
President Dieter F. Uchtdorf, teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas. Armu and. – 2015. a kevadine üldkonverents.
Võrreldamatud kannatused
Simon Dewey. Minu Isa.
„Ükski surelik taip ei suuda mõista kõige selle tähtsust, mida Kristus tegi meie heaks Ketsemanis.
Me teame, et Ta valas igast poorist suuri verepiisku, kui jõi oma Isalt saadud kibeda karika põhjani.
Me teame, et nii Tema ihu kui ka hing kannatasid rohkem, kui ükski inimene suudaks kannatada, ilma et ta sureks.
Me teame, et mingil meile mõistetamatul kombel rahuldasid Tema kannatused õigluse nõuded, lunastasid pattu kahetsevad hinged patuga kaasnevast valust ja karistustest ning võimaldasid neil, kes usuvad Tema pühasse nimesse, leida halastust.
Me teame, et Ta värises maas lamades määratu valu ja piina käes ning soovis, et võiks selle kibeda karika joomisest pääseda.”
Vanem Bruce R. McConkie (1915–1985) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. The Purifying Power of Gethsemane. – Ensign, mai 1985, lk 9.
Ellurakendamine: kuigi me ei pruugi seda alati tajuda, kannatas Päästja Lepituse käigus kõiksugu valu. Luumurrust kõige ägedama kroonilise haiguseni pole ükski füüsiline valu Tema jaoks mõistetamatu. Ta tundis omal nahal, milline süngus ja meeleheide kaasnevad selliste hingehädadega, nagu depressioon, ärevus, sõltuvus, üksildus ja kurbus. Ja Talle oli tuttav iga vaimne haav, kuna Ta võttis kõik inimkonna patud enda kanda.
Vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud: „Võime nõrkusehetkel hüüda: „Keegi ei tea, mida ma tunnen. Keegi ei mõista!” Ometi teab ja mõistab Jumala Poeg täiel määral, sest Ta on tundnud ja kandnud meie personaalseid koormaid.” (Jaksake vaevata kanda oma koormaid. – 2014. a kevadine üldkonverents)
Tema oli ainus, kes oli selleks võimeline
Bernardo Cavallino (Chrysler Museum of Art): Protsessioon Kolgatale.
„Seda, mida Ta tegi, võis teha vaid Jumalus. Isale lihas Ainusündinud Pojana päris Jeesus jumalikud omadused. Ta oli ainus, kes on iial surelikkuses sündinud, kes suutis saata korda selle tähelepanuväärseima taevase teo. Ainsa patuta Inimesena, kes on kunagi siin maa peal elanud, ei allunud Ta vaimsele surmale. Tänu jumalikkusele oli Tal vägi ka füüsilise surma üle. Nõnda tegi Ta meie heaks seda, mida me ise endale teha ei saa. Ta purustas surma külma haarde. Lisaks võimaldas Ta meil saada ülimat ja segamatut tröösti Püha Vaimu annist.”
President James E. Faust (1920–2007), teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas. The Atonement: Our Greatest Hope. – Liahona, jaan 2002, lk 20.
Ellurakendamine: oma lepitusega päästis Päästja lahti surmaahelad ja lunastas meid kõiki patust, et iga ainumaski inimene võiks saada igavese elu. Ta oli ainus, kes suutis seda hirmutavat ja võimatut ülesannet täita. Kui me seisame silmitsi tõsiste probleemidega, saame ammutada tröösti teadmisest, et Päästja saab tõepoolest muuta võimatu võimalikuks.
Ta ei mõelnud ümber
Carl Heinrich Bloch. Matmine.
„Kolgata mäel naelutati Tema haavatud keha abitute järgijate silme ees ristile. Teda mõnitati, neeti ja pilgati armutult. ‥
Piinarikaste tundide möödudes hääbus Tema elu. Kuivanud huulte vahelt kostusid sõnad: „„Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Ja kui ta seda oli ütelnud, heitis ta hinge.” ‥
Õpetaja oleks võinud viimasel hetkel ümber mõelda. Kuid Ta ei teinud seda. Ta langes kõigest madalamale, et kõik päästa. Kiiruga ja hellalt pandi Tema elutu keha laenatud hauda.”
President Thomas S. Monson (1927–2018). Ta on üles tõusnud! – 2010. a kevadine üldkonverents.
Ellurakendamine: Päästja kannatas piinava valu, üksilduse ja meeleheite käes, kuid pidas siiski vastu ja lõpetas oma sureliku rännaku austusega, paludes lausa oma Isal andestada neile, kes lõid Ta risti. Tänu Tema täiuslikule eeskujule saame ka meie oma katsumuste ja raskustega austusega silmitsi seista ning Tema abil suudame ka meie lõpuni vastu pidada.
Tema ülestõusmise paljud tunnistajad
Mark R. Pugh: Naine, miks sa nutad?
„Ma [usun] neid paljusid Päästja ülestõusmise tunnistajaid, kelle kogemused ja tunnistused on kirjas Uues Testamendis – teiste seas Peetrust ja tema kaaslasi Kaheteistkümnest ning kallist puhast Magdala Maarjat. Ma usun tunnistusi, mis on kirjas Mormoni Raamatus, teiste seas apostel Nefi tunnistust koos nimetamata rahvahulgaga Külluse maal. Ja ma usun Joseph Smithi ja Sidney Rigdoni tunnistust, kes pärast paljusid teisi tunnistusi kinnitasid ülevalt sel viimasel evangeeliumi ajajärgul, „et ta elab! Sest me nägime teda”. Tema kõikenägeva pilgu all seisan ka mina tunnistajana, et Naatsareti Jeesus on ülestõusnud Lunastaja, ning tunnistan kõigest, mis järgneb tõsiasjale, et Ta on üles tõusnud. Et seesama tunnistus ka teid veenaks ja trööstiks.”
Vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Jeesuse Kristuse ülestõusmine. – 2014. a kevadine üldkonverents.
Ellurakendamine: kuigi me polnud nende seas, kes nägid Lunastaja ülestõusnud ja täiuslikuks saanud keha, võime olla sellegipoolest täna Tema tunnistajad. Olgu aeg või meie asukoht milline tahes, Tema saab olla alati meie elu keskpunkt. Iga kord, kui teenime teisi südame ja kätega, oleme kõigi vastu hellad, lahked ja austavad, kaitseme tõde ja jagame tunnistust evangeeliumist, seisame kui tõelised Jeesuse Kristuse tunnistajad.
„Kui lohutav on nende ülestõusmispühade ajal teadmine, et kuna Jeesus läbis selle pika, üksildase tee täiesti üksi, siis ei pea meie seda enam tegema. Tema üksildane tee andis meie märgatavalt kergemale teele kaasa suurepärased kaaslased: Taevase Isa halastava hoolitsuse, Tema armastatud Poja lahutamatu kaaslase, ülima anni – Püha Vaimu –, taevased inglid, pereliikmed mõlemal pool eesriiet, prohvetid ja apostlid, õpetajad, juhid, sõbrad. Kõik see ning rohkemgi veel on antud meile kaaslasteks meie surelikul teel tänu Jeesuse Kristuse lepitusele ja Tema evangeeliumi taastamisele. Kolgata mäel kuulutati võimsalt tõde, et me ei ole kunagi üksi ega abita, isegi kui me mõnikord ennast nii tunneme. ‥
Seiskem ‥ Jeesuse Kristuse kõrval „igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus [me] ka ei ole, isegi kuni surmani”, sest see on viis, kuidas Tema seisis meie kõrval, kui Ta tõesti suri meie eest ning ajal, mil Ta pidi seisma täielikus üksilduses.”
Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Ükski ei olnud Temaga. – 2009. a kevadine üldkonverents.
Ellurakendamine: pidage neil ülestõusmispühadel meeles Päästja viimast üksildast rännakut. Ta ohverdas kõik, mis Tal oli, et teie ja kõik inimesed maa peal võiksite saada puhtaks ja igavese elu. Õppige Tema täiuslikust eeskujust. Hoidke Teda oma mõtteis ja südames. Ja pidage alati meeles, et te pole iial üksinda. Kuna Tema tegi oma viimase rännaku läbi täielikus ja kõigekülgses üksinduses, ei hülga Ta teid. Tema armastus teie vastu on otsatu ja muutumatu ning Ta on valmis pakkuma teile rahu, tröösti ja lootust, kui te oma rännakut jätkate. Tema lepituse and on igikestev ja see anti teile.