Islami mõistmine
Fotod: Getty Images.
19. sajandi mosaiik, millel kujutatakse Kaabat Mekas, linnas, kus sündis Muhamed ja mis on pühim linn islamimaailmas.
Ükskõik kas heas või halvas mõttes ei möödu praktiliselt päevagi, ilma et islam ja moslemid ei ületaks uudisekünnist. Arusaadavalt tunnevad paljud, kes pole moslemid, teiste seas ka viimse aja pühad, nende vastu huvi või on nende pärast lausa mures. Kas meil on oma moslemitest naabritega midagi ühist? Kas me saame üheskoos elada ja tööd teha?
Esmalt võiks olla abi mõningasest ajaloolisest taustast:
Aastal 610 pKr ronis üks keskealine araabia kaupmees, kelle nimi oli Muhammad ehk Muhamed, oma kodulinna Meka üle kõrguvatele mägedele, et mõtiskleda tema ümber seoses usuga tekkinud segaduse üle ja selle üle palvetada. Hiljem teatas ta, et oli saanud nägemuse, milles teda kutsuti oma rahvale prohvetiks. See sündmus tähistab islamina tuntud usu algust. Selle sõna tähendus on „alistumine” (Jumalale). Islamisse uskujat kutsutakse moslemiks ehk muslimiks, mille tähendus on „alistuja”.
Muhamed suri peaaegu 25 aastat hiljem, saanud enda sõnul kuni selle ajani palju ilmutusi. Ta jagas neid esmalt oma kodulinna elanikega, hoiatades neid eesootavast jumalikust kohtumõistmisest; kutsudes oma kuulajaskonda meelt parandama ning kohtlema õigesti leski, orbe ja vaeseid; ning jutlustades surnute üleüldisest ülestõusmisest ja Jumala viimasest kohtumõistmisest.
Kuid talle ja tema järgijatele osaks saanud naeruvääristamine ja tagakiusamine muutus nii pingeliseks, et nad olid sunnitud põgenema Mediina linna, mis asus põhja suunas, ligikaudu neljapäevase kaamelirännaku kaugusel.
Seal muutus Muhamedi roll dramaatiliselt.1 Temast sai pelga jutlustaja ja hoiataja asemel ühe tähtsa Araabia linna ja aja jooksul Araabia poolsaare seaduseandja, kohtumõistja ja poliitiline juht. Sellise varajase usklike kogukonna asutamise tõttu hakati islamit teadvustama õigusel ja seadusel põhineva usuna, mis on ikka veel üks selle usu silmatorkavamaid ja olulisemaid iseloomustajaid.
Pärast Muhamedi surma 632. a pKr tekkis tema järgijate seas kaks peamist rühmitist, kelle seas tekitas esialgu lahkarvamust küsimus, kellest peaks saama tema kui islami kogukonna juhi ametijärglane.2 Suuremat rühmitist on hakatud kutsuma sunniitideks (nad väidavad järgivat sunnat ehk Muhamedi pärimust ja on ametijärglase suhtes üsnagi paindlikud). Teine rühmitis, mis tekkis Muhamedi väimehe ‘Alī ümber, sai nimeks shi‘at ‘Ali (‘Alī rühmitis) ja neid tuntakse nüüd laialdaselt lihtsalt šiiitidena. Erinevalt sunniitidest usuvad šiiidid või šiiad, et õigus olla kogukonnajuhtidena Muhamedi ametijärglased kuulub üksnes prohvet Muhamedi lähimale meessugulasele ‘Alīle ja tema järglastele.
Sellistest eriarvamustest hoolimata on islamimaailm olnud usulises mõttes ühtsem kui kristlaskond. Lisaks oli islamiühiskond sajandeid pärast 800. a pKr maailmas vaieldamatult edumeelseim, mis puutub teadusesse, meditsiini, matemaatikasse ja filosoofiasse.
Moslemite õpetuse ja kommete algupära
Väidetavalt Muhamedile antud ilmutustest koostati kümne või kahekümne aasta jooksul pärast tema surma raamat nimega koraan (Al-qur’ān), mis pärineb araabiakeelsest sõnast qara’a, tähendusega „(ette) lugema”. Koraan koosneb 114 peatükist ja see ei ole lugu Muhamedist. Paljuski Õpetuse ja Lepingute sarnaselt ei ole selle raamatu puhul tegu jutustusega. Moslemid peavad seda vahetult Muhamedile antud Jumala sõna(de)ks.3
Kristlased, kes seda loevad, leiavad sealt tuttavaid teemasid. Seal räägitakse näiteks sellest, kuidas Jumal lõi seitsme päevaga maailma ning pani Aadama ja Eeva Eedeni aeda, kuidas neid kiusas kurat, kuidas nad langesid ning kuidas kutsuti ridamisi järgmised prohvetid (kellest enamikku mainitakse ka Piiblis). Nendest prohvetitest räägitakse koraanis kui moslemitest, kuna nad on alistanud oma tahte Jumalale.
Tekstist küündib esile Aabraham, keda kirjeldatakse kui Jumala sõpra.4 (Muude asjade seas usutakse, et ta sai ilmutusi, mille ta pani kirja, kuid mis on läinud hiljem kaduma.5) Oma roll on ka Moosesel, vaaraol ja Iisraeli laste väljarändamisel.
Hämmastaval kombel mainitakse Jeesuse ema Maarjat koraanis 34 korda, võrreldes 19 korraga Piiblis. (Tõtt-öelda on ta ainuke naine, keda koraanis mainitakse.)
Koraanis korratakse pidevalt tawhid’i õpetust. Selle sõna tõlkevaste on „üheainsa jumala tunnustamine” või sõna otsesemas tähenduses „ühe loomine”. See sümboliseerib ühte islami peamist põhimõtet: et on olemas vaid üks täiesti ainulaadne jumalik olend. „Ta ei sigita ega ole ise sigitatud”, kuulutab koraan, „ega ole kedagi, kes oleks Temaga võrdväärne”.6 Sellest johtuv on kindlasti kõige tähtsam erinevus islami ja kristluse vahel: moslemid ei usu Jeesuse Kristuse ega Püha Vaimu jumalikkusesse. Lisaks viitab see sellele, et kuigi kõik inimesed on võrdselt Jumala loodud, pole me islami õpetuse järgi Tema lapsed.
Siiski usuvad moslemid, et Jeesus oli patutu Jumala prohvet, kes sündis neitsist ja kelle saatuseks oli keskne roll viimase aja sündmustes. Teda mainitakse koraanis sageli ja austusega.
Moslemite põhiõpetused ja -tavad
Niinimetatud „islami viis tugisammast”, mis on võetud kõige lühemalt kokku mitte koraanis, vaid pärimuse järgi Muhamedile omistatud avalduses, toovad välja mõne islami põhiõpetustest:
1. Usutunnistus
Kui islamil oleks üks üldine tõekspidamine, on selleks šahaada, „usundi põhitõdede sõnastus” ehk „usutunnistus”. See sõna osutab araabiakeelsele vormelile, mis kõlab tõlgituna järgmiselt: „Tunnistan, et ei ole teist jumalust peale Jumala (Allah), ja et Muhamed on Jumala sõnumitooja.” Šahaada on pääs islamisse. Seda tuleb esitada veendunult, et saada moslemiks.
Selle sõna araabiakeelne vaste on Jumal on Allah. Liitsõna al- ja i lah (jumal) pole pärisnimi, vaid tiitel, mis on lähedalt seotud heebreakeelse sõnaga Elohim.
Kuna islamis puudub preesterlus, pole ka preesterluse talitusi. Ei ole ka ühest islami „kirikut”. Nii on šahaada kuulutamine omamoodi samaväärne ristimisega. Ametliku ühtse üleilmse juhtimisstruktuuri puudumisel antud hetkel on veel teisigi mõjusid. Näiteks pole moslemitel maailmas üleüldist juhti, kedagi, kes räägiks kogu kogukonna nimel. (Muhamedi peetakse peaaegu üleilmselt viimaseks prohvetiks.) See tähendab ka seda, et puudub kirik, kust terroriste ehk ketsereid saaks välja heita.
2. Palve
Paljud, kes pole moslemid, on teadlikud moslemite rituaalsest palvest salaat, mille puhul tehakse viis korda päevas täpne arv palvekummardusi. Konkreetsete salmide kordamine koraanist ja otsaesisega maapinna puudutamine näitavad alandlikku Jumalale alistumist. Spontaansemat palvet du‘a võib öelda ükskõik mis ajal ja selleks pole vaja teha palvekummardusi.
Reedestel keskpäevapalvustel peavad moslemi mehed palvetama mošees (araabia keeles m’asdžid ehk „palvekummarduste koht”). Seda innustatakse tegema ka naisi. Mošees seisavad nad rivis, soo järgi eraldatud rühmas, palvetavad mošee imaami (araabia keeles amama ehk „eesolija”) juhatusel ja kuulavad lühikest jutlust. Reede pole siiski päris võrdväärne sabatiga. Kuigi nädalalõpu põhitähelepanu koondub enamikus moslemimaades yawm al-jum‘ale („kogunemispäev”) ehk reedele, ei peeta tol päeval töötamist patuks.
3. Annetamine
Zakaat („puhastus”) tähendab lahket annetust vaeste, aga ka mošeede ja teiste islamiga seotud ettevõtmiste toetuseks. Selleks arvestatakse tavaliselt 2,5 protsenti moslemi koguvarast, mis ületab teatud miinimusumma. Mõnes moslemiriigis koguvad seda annetust riigiasutused. Teistes on see vabatahtlik.
4. Paastumine
Pühendunud moslemid ei tohi igal aastal terve ramadaanikuu jooksul päikesetõusust kuni päikeseloojanguni süüa, juua ega olla seksuaalvahekorras. Lisaks pühendub üldsus selle kuu jooksul erilisele vaeste abistamiseks mõeldud heategevusele ja koraani lugemisele.7
5. Palverännak
Moslemid, kellel jagub selleks tervist ja vahendeid, peaksid võtma vähemalt kord elus ette palverännaku Mekasse. (Selle juurde kuulub tüüpiliselt ka islamiusus pühaduselt teisel kohal oleva linna Mediina külastamine, kuid see ei ole kohustuslik.) Ustavate moslemite jaoks on see sügavalt vaimne ja liigutav sündmus, mis sarnaneb isiklikult üldkonverentsil osalemisega või esmakordselt templisse minekuga.
Mõned hetkeprobleemid
Kolm islamiga seotud nüüdisaegset mureküsimust, millele mittemoslemid tähelepanu koondavad, on usuline vägivald, islami ehk šaria seadus ning naiste kohtlemine islamiühiskonnas.
Mõned äärmuslased viitavad sõnaga džihaad eranditult „pühale sõjale”, kuigi see sõna tähendab tegelikult „praktilist tööd” kui „pelga” palvetamise ja pühakirjauurimise vastandit.
Moslemitest õigusteadlased ja mõttetargad on mõistnud džihaadi erinevalt. Ühtsete õigusallikate väitel peab näiteks vastuvõetav sõjaväeline džihaad olema kaitse eesmärgiga ning vastaseid tuleb ette hoiatada ja neile tuleb anda võimalus provokatiivsest tegevusest loobuda. Osa õigusteadlaste ja teiste moslemitest mõttetarkade väitel võib džihaad osutada igasugusele praktilisele tegevusele, mille eesmärk on tuua kasu islami kogukonnale või parandada maailma üldisemas mõttes. Muhamed olevat teinud vahet „kõrgemal džihaadil” ja „madalamal džihaadil”. Viimane oli tema sõnul sõjapidamine. Kuid kõrgem džihaad on võitlus ebaõiglusega ja samuti igaühe enda õigemeelne elu.
Nüüdisaegne islamistlik terrorism on väidetavalt usupõhine, kuid selles ilmnevad vaieldamatult ühiskondlikud, poliitilised ja majanduslikud hädad, mis pole eriti või kuidagi seotud usu endaga.8 Pealegi on tähtis märkida, et enamik maailma moslemitest pole vägivallatsevate terroristide liitlased.9
Osale mittemoslemitele on teiseks mureküsimuseks šaria. Koraani ja hadith’i (lühiaruanded Muhamedi ja tema lähimate kaaslaste sõnadest ja tegudest, mis on eeskujuks moslemite käitumisele ning ühtlasi täienduseks ja selgituseks koraani lõikudele) järgi on see moslemite käitumiskoodeks.10 Šariast leiab meeste ja naiste riietumisreeglid (nt hijab või loor). Mõnes moslemiriigis on need sunduslikud, teistes inimese enda otsustada. Šaria käsitleb ka selliseid teemasid, nagu isiklik hügieen, palvetamise aeg ja palve sisu ning abielu, lahutuse ja pärandiga seotud reeglid. Seega, kui moslemid viitavad küsitlustes, et nad soovivad alluda šariale, ei pruugi see olla poliitiline avaldus. Nad võivad lihtsalt öelda, et püüavad elada tõeliste moslemitena.
Mõeldes sellele, kuidas islamiusus naisi koheldakse, meenub paljudele kohe mitmenaisepidamine ja loorid. Kuid kultuuriline reaalsus on palju keerukam. Paljud koraani lõigud kuulutavad, et naised on meestega samaväärsed, samas kui teised näivad määravat neid alamatesse rollidesse. Paljudes islamimaades on kahtlemata tavasid, mis pärinevad sageli islamieelsest hõimukultuurist või teistest varasematest kommetest, mis teevad naistest alamad. Kuid viis, kuidas moslemid naiste rolle näevad, erineb oluliselt riigiti ja isegi riigisiseselt.
Viimse aja pühade arvamus islamist
Kuidas peaksid viimse aja pühad usulistest erinevustest hoolimata moslemitega suhete loomisesse suhtuma?
Esmalt tuleb meil tunnistada, et moslemitel on õigus „kummarda[da] kuidas, kus või mida nad soovivad” (UA 1:11). 1841. aastal väljastasid viimse aja pühad Nauvoo linnavolikogus usuvabaduse kohta korralduse, tagades „tolerantse suhtumise ja võrdsed õigused” „katoliiklastele, presbüterlastele, metodistidele, baptistidele, viimse aja pühadele, kveekeritele, episkopaallastele, universalistidele, unitaarlastele, muhameedlastele (moslemitele) ja kõigile teistele mistahes usulahkudele ja -liikumistele.”11
Me peaksime samuti meelde tuletama, et islami rajaja on saanud meie Kiriku juhtide üldise tunnustuse osaliseks. Näiteks 1855. aastal, ajal, mil paljud kristlased mõistsid Muhamedi hukka Kristuse-vastasena, pidasid vanemad George A. Smith (1817–1875) ja Parley P. Pratt (1807–1857) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist pikki jutlusi, millega nad mitte ainult ei ilmutanud islami ajaloo silmapaistvat tundmist ja õigesti mõistmist, vaid ülistasid ka Muhamedi ennast. Vanem Smith märkis, et Muhamedi „üleskasvatamine oli Jumalal ette kavatsetud”, et jutlustada ebajumalakummardamise vastu, ning ta tundis kaasa moslemitele, kellel on viimse aja pühade sarnaselt raskusi, et nende „ajalugu saaks ausalt” kirja pandud. Vanem Pratt, kes kohe pärast teda kõneles, väljendas imetlust Muhamedi õpetuste ning moslemite ühiskonna moraali ja kindlaks kujunenud tavade vastu.12
1978. aastal avaldas Esimene Presidentkond ühe hiljutisema ametliku teadaande. Selles teadaandes mainitakse Muhamedi kui ühte „suurt usujuhti maailmas” ja öeldakse, et nendesarnaselt sai ta „osa Jumala valgusest. Jumal andis [neile juhtidele] kõlbelisi tõdesid”, kirjutasid presidendid Spencer W. Kimball, N. Eldon Tanner ja Marion G. Romney, „et valgustada terveid rahvaid ja tuua üksikinimestele kõrgematasemelist arusaamist”.13
Ühisosale rajamine
Samal ajal kui viimse aja pühad ja moslemid on tähtsates küsimustes – eelkõige Jeesuse Kristuse jumalikkuses, Tema rollis Päästjana ja nüüdisaja prohvetite kutsumises – ilmselgelt eriarvamusel, on meil ka palju ühist. Me mõlemad usume näiteks seda, et oleme Jumala ees kõlbeliselt vastutavad, et peaksime püüdlema nii isikliku õigemeelsuse kui ka hea ja õiglase ühiskonna poole, ning et me tõuseme üles ja meid tuuakse kohtumõistmiseks Jumala ette.
Nii moslemid kui ka viimse aja pühad usuvad, et tugev perekond on eluoluline, et meil on jumalik käsk aidata vaeseid ja puudusekannatajaid, ning et meie usk nähtub jüngritegudest. Selleks ei näi olevat ühtegi põhjust, miks viimse aja pühad ja moslemid ei saaks seda teha teineteise kõrval, tehes võimaluste tekkides lausa koostööd kogukondades, kus avastame end järjest ilmalikumas maailmas üha enam teineteise naabritena. Me saame üheskoos näidata, et usundil on võimas vägi teha head ning et see pole pelgalt tüli ja koguni vägivalla läte, nagu mõned kritiseerijad väidavad.
Ka koraanis endas pakutakse, kuidas elada rahumeelselt üheskoos, vaatamata oma erinevustele: „Ja oleks Jumal soovinud, Ta võinuks teid üheks kogukonnaks teha. Aga et Ta võiks teid proovile panna selles, mida Ta teile andnud on. Nii et tehke võidu heades tegudes. Jumala juurde saate te naasema – teie kõik – ja Ta saab teid informeerima sellest, milles te eristute.”14