Otsus olla tänulik
Kui mõten tänulikkuse peale, tuleb mulle meelde Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme vanem Richard G. Scotti tsitaat, mis mul seinal ripub: „Mõnikord võite tunda end üksildase või vääritimõistetuna, kuna te ei sobitu massi. Olge tänulikud, et teie õigemeelne elu vormib teid nii, et te ei sobitu sinna, kuhu te ei kuulu. See on ajutine isiklike proovilepanekute ja katsumuste periood. See asendub peagi tõeliste sõprade ja õnnega.” On olnud aegu, mil minu elu on olnud kui pilvine pime org, kuhu päike ei küündi. Minu jaoks tähendab tänulikkus seda, et ma näen igas päevas Taevaisa kätt. Kui oleme alandlikud, märkame rohkem seda, mis meil on ja mida on meile antud.
Mille eest tänulik olla? KÕIGE EEST! Alustan sellest, et mul on soe ja pehme voodi, millel magada, ja lõpetan sellega, et tähed öösel taevas säravad. Lisan õnnistuste loetellu kindlasti ka vaimsed kogemused ja oma tunnistuse, mis on aja jooksul kasvanud ja kujunenud. Olen tänulik, et mul on valikuvabadus. Olen tänulik, et mul on vaimse tervise probleemid ja seljavalud. Olen tänulik, et ma pole veel täiuslik. Olen tänulik, et mul on sõpru, kellega koos aega veeta ja mälestusi luua. Olen tänulik, et mu onu on õnnelik, kui söön tema valmistatud kala. Olen tänulik, et Jumal lõi kalad! Oh, ja on veel nii palju, mille eest ma tänulik olen, sest tänulikkus on teinud minust parema inimese ja lahkema andja. Ma märkan, kui palju mul on ja kui palju rohkem on Taevane Isa mulle andnud. Kui tänulikkuse vaim südant puudutab, siis süda muutub.
Õpetuse ja Lepingute 6:36 on öeldud: „Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke!” Siin kutsub Taevane Isa meid alati ülespoole vaatama ja mitte kartma. Olenemata sellest, mis meie südant ja meelt vaevab, kutsub Ta meid tõstma oma häält taeva poole. Kui meile tundub, et meil pole mitte midagi, mille eest tänulik olla, siis ma soovitan sügavalt sisse hingata ja uuesti rahulikult mõelda. Kindlasti tulevad meelde lemmikhetked ja -mälestused, mis on elu varasemalt säravamaks loonud. Taevane Isa teab, mis meid rõõmustab ja on rõõmustanud, Ta saab aidata meil neid hetki meenutada.
Olen alates misjonil teenimise ajast, mil vaevlesin seljavigastuse valudes, pidanud tänulikkuse päevikut. Hakkasin igast päevast otsima midagi positiivset. Seadsin endale eesmärgiks leida igast päevast vähemalt kolm asja, mille eest tänulik olla. Ühe kirikulaulu sõnad kõlavad nii: „Õnnistusi järjest loetle…” Nii kirjutasin igal hommikul või õhtul üles, mille eest ma tänulik olin, ja nii iga päev. Neid asju kirja pannes tundus õnnistusi ja headust juurde tulevat. Minu igapäevane keskendumine valule asendus keskendumisega heale ja sellele, mida ma teha saan. See aitas mul näha raskustest ja valust hoolimata elu võimalusi. Nii on see siiamaani. Mu selg ei valuta enam nii palju, aga mul on teisi raskusi, mida ma olen olnud nõus läbi tegema, et saada sellest elust maksimaalne kogemus.
Tänulikkus on otsus, sest see ei tule iseenesest. Kui mul oli kunagi depressioon, pidin ma iga päev otsustama olla tänulik uue päeva eest. Mõnikord olin ma tänulik vaid selle eest, et suutsin end hommikul mõne tunniga voodist välja saada ja duši all ära käia. See oli raske ja ma ei tahtnud, aga ma pidasin meeles tänulikkuse väge, mis oli varem mu ellu suuremat valgust ja rahu toonud, ning ma otsustasin uuesti proovida. Nüüd, kui mul kõik kenasti läheb, ei jäta ma enam tänulikkust unarusse, vaid rakendan seda iga päev. Igal õhtul tänan ma Jumalat kõigi oma õnnistuste eest ning igal hommikul kirjutan need õnnistused oma märkmikusse üles. Alguses oli raske isegi kolme asja leida, kuid nüüd on mul raske ühe leheküljega piirduda. Tänulikkus on aidanud mul tulla Taevasele Isale lähemale ning õpetanud mind nägema seda küllust, millega Ta mind on õnnistatud. Ma usun, et Jumal on tänulik, et ma Tema poole vaatan ja Teda igast päevast otsin! Nii saan ma näidata Talle oma armastust – ja sina saad ka!