Ainult digitaalne
Kas elad evangeeliumi järgi innutult?
Meie suhtumine Kiriku kohustustesse on oluline.
„Kas ma ikka tõesti pean?”
Kas olete kunagi nii mõelnud? Minul on see küll palju kordi peast läbi käinud. Olen hakanud mõistma, et selline näiliselt tähtsusetu mõte on minu suhtumise oluline indikaator. Muidugi võime kõik teisi teenida, Kiriku kutseid vastu võtta ja oma ülesandeid täita ning Kiriku koosolekutel osaleda. Isegi kui teeme seda innutult, võivad need tegevused meie elu muuta. Kuid kas see piirab Jumalat meid kasutamast? Kas see piirab Jumala võimalusi meid muuta? Arvan, et minu puhul on see nii.
See mõte tuletab mulle meelde Laamanit ja Lemueli, kes ka lahkusid Jeruusalemmast, kes ka läksid tagasi plaate tooma, kes ka aitasid laeva ehitada, kes olid paljuski kuulekad, kuid tegid seda vastumeelselt ja innutult. Nad ei lasknud neil kogemustel end paremaks muuta. Selle asemel nad alati nurisesid ja suhtusid igasse olukorda, millesse nad sattusid, tõredalt. Olles seda mõistnud, taipasin, et tegelikult ei taha ma olla nagu Laaman ja Lemuel.
Võtke hetk aega, et tõsiselt järele mõelda, mis teid tegudele ajendab. Kas aitate teisi, keskendudes õnnistustele, mis teid ees ootavad? Või kas aitate teisi siira sooviga jagada nendega valgust ja armastust? Kas teete kõike, mida teie kutse nõuab, kuna seda teilt oodatakse? Või teete seda, kuna soovite teenida Issandat ja end ümbritsevaid inimesi?
Need on küsimused, mida püüan endale aeg-ajalt esitada. Kas teen kõik endast oleneva, et elada nagu tõeline Kristuse jünger tõsise kavatsusega? Või pole ma südamega asja juures? Minu meelest ütles juhtiv piiskop Gérald Caussé tabavalt: „Kas oleme evangeeliumis aktiivsed või on meil niisama Kirikus kiire?” (Kõik vaid inimeste heaks. – 2018. a kevadine üldkonverents)
Aktiivne vs. kiire
Minu puhul on nii, et kui mul on Kirikus niisama „kiire”, siis on minu meelde tunginud ükskõiksus. See ükskõiksus võib tuleneda innutust suhtumisest või koguni sellest, et lasen vähem tähtsatel ülesannetel segada vahele sellele, mis on tõeliselt oluline. See ükskõiksus võtab vargsi võimust, kui istun sakramendikoosolekul, kuid ei keskendu; kui õhtul palvetan, kuid lasen mõtetel rändama minna; kui viskan pühakirjadele kiiresti pilgu peale, kuid ei mõtiskle nende üle; kui võtan kellegagi ühendust lihtsalt selleks, et öelda, et olen seda teinud, mitte selleks, et siiralt sõbrustada.
Mõnikord olen frustreeritud, kuna ei näe oma elus mingit arengut – kui olen lihtsalt ükskõikne ja evangeeliumis „hõivatud” – ning see tunne ei lähe ära enne, kui mõistan, milles probleem tegelikult seisneb. Mõnikord pean hoo maha võtma, järele mõtlema ja endalt küsima: „Kas pühendan sellele kutsele, inimesele, palvele või pühakirjauurimisele praegu kogu oma tähelepanu ja südame?”
Alles siis, kui selline mõttevälgatus mind tabab, toimub mu elus ka tegelik muutus. Kui palvetan siiralt, et näha teisi nii, nagu neid näeb Taevane Isa, kui palvetan võimaluste eest teenida, kui palvetan, et saada juhatust oma kutses, oma töös, igapäevaelus ja – mis kõige tähtsam – Temalt saadud õhutuste järgimises, kui mu teod peegeldavad minu sisemist soovi saada paremaks – alles siis olen ma evangeeliumis aktiivne. Alles siis tunnen oma suhtumise, südame ja hinge muutust. Alles siis näen sündimas imesid. Alles siis tunnen oma elus tõelist õnne. Alles siis püüan tõeliselt paremaks muutuda.
Teod vs. tunded
Arvatavasti võime kõik vaadata tagasi mõnele seigale oma elus, mil meie teod olid üllad, kuid meie tunded nende varjus mitte. Mõnikord elu lihtsalt on kiire, mõnikord ei ole me oma olukorras täielikult õnnelikud ja mõnikord ei toimi kõik nii, nagu me tahtsime. Me pole täiuslikud, ent kui palume Taevase Isa abi, et võiksime panna mõnda üksluisesse ja ajakulukasse tegevusse, mida meil on palutud teha, kogu oma südame, võime õppida tegema seda kristlikul moel.
Mulle meenub kordi, mil nõustusin vastumeelselt mõne teenimisprojektiga, kuid hiljem kogesin, kuidas mu süda härdus ja muutus. Või kui kurtsin mõnd kutset saades, et see võtab palju aega, kuid valasin pärast kutsest vabastamist nukrusepisaraid, kuna olin hakanud seda armastama.
Me võime jagada valgust, täita oma ülesandeid ja saada vastuseid palvetele kõige paremini siis, kui meie süda on õiges kohas. Kui võtame aega, et vaagida oma suhtumist ja tegude ajendeid ning teha kõike, mida saame, „siira südamega [ja] tõsise kavatsusega” (Moroni 10:4), märkame paremini Taevase Isa juhatust, leiame suuremat rõõmu ning muudame enda ja teiste elu palju paremaks.