Noortele täiskasvanutele
Otsuste tegemine: valikuvabadus ja ilmutus
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.
Kui asi puudutab tähtsaid otsuseid, siis kui palju peame lootma Jumalale, et Ta meile ütleks, mida teha?
Iga päev seisab igaüks meist silmitsi paljude otsustega. Mõned on igapäevased, nagu: „Mida peaksin selga panema?” „Mida peaksin lõunaks sööma?” „Kas peaksin ostma uue auto või võin oma vana veel natuke kauem kasutada?” Kuid vahel peame tegema mõne tähtsa otsuse: „Kas peaksin uuesti kooli minema?” „Kas peaksin selle töökoha vastu võtma?” „Kas peaksin kolima uude linna?” „Kas peaksin ostma maja?” „Kas peaksin selle inimesega kohtamas käima?” „Kas peaksin selle inimesega abielluma?” Ja nii edasi.
Kui seisame silmitsi tähtsate otsustega, siis kaldume kohaselt otsuse tegemisele rohkem aega kulutama. Järgime Oliver Cowderyle pühakirjakohas ÕL 9:8–9 Issanda poolt antud nõu:
„Aga vaata, ma ütlen sulle, et sa pead selle läbi mõtlema oma meeles; seejärel pead sa küsima minu käest, et kas see on õige, ja kui see on õige, panen ma su südame sinu sees põlema; seepärast, sa tunned, et see on õige.
Aga kui see ei ole õige, ei tule sul selliseid tundeid, vaid sulle saab osaks mõtte tardumus, mis paneb sind unustama selle, mis on vale.”
Kuigi see on kindlasti hea nõuanne, siis suurte otsuste puhul kipume mõnikord liigselt lootma sellele osale, et Jumal ütleb meile, mis on õige, ja mitte piisavalt sellele osale, kus Ta ütleb, et peame selle oma meeles läbi mõtlema. Oleme nii keskendunud, oodates, et Jumal kinnitaks meie otsused, et laseme suurepärastel võimalustel mööda minna. Võime isegi valikuvabaduse rolli tunnustada, kuid pelgame, et teeme otsuse, mis viiks meid eemale eelnevalt määratud „plaani” teelt ja lõpuks eeldame, et kõik peale südame põlemise tunde või hääle taevast tähendab, et meie otsus on vale. Paljude jaoks meist viib see varjatud pinge valikuvabaduse ja isikliku ilmutuse vahel ühe olulise küsimuseni: milline on Jumala roll meie otsuste tegemise abistamisel?
Jumala roll meie otsuste tegemisel
Ehk peitub selle küsimuse vastus Jeredi venna loos. Selles loos on huvitav kasvamise muster, mis õpetab meile viisi kohta, kuidas Jumal ootab, et teeksime otsuseid. Kui keeled olid Paabeli torni juures segatud, palus Jered oma vennal küsida Issandalt, kas nad peaksid maalt lahkuma, ja kui jah, siis kuhu nad peaksid minema (vt Et 1:36–43). Jeredi vend küsis ja Issand juhatas nad mere kaldale. Nende rännakute ajal rääkis Issand nendega pilve sees ja juhatas nende teekonna igat sammu. Lõpuks jõudsid nad mere kaldale ning jäid sinna neljaks aastaks.
Pärast nelja aastat käskis Jumal Jeredi vennal ehitada pargased ning valmistuda ookeani ületama. Kui Jeredi vend mõistis, et laevades ei ole õhku, järgis ta sama tuttavat mustrit, minnes Jumala juurde, et küsida, mida ta peaks tegema. Nagu oligi oodata, vastas Issand üksikasjalike juhistega teha augud pargaste üla- ja alaossa. Pange tähele ilmutuse senist mustrit: Jumal annab neile plaani, nad esitavad küsimusi plaani täitmise kohta ning Jumal vastab üksikasjalike ja selgete vastustega.
Kuid kui ta on teinud pargastesse augud, sai Jeredi vend aru, et pargastes pole valgust. Ta küsis taas Jumalalt, mida ta peaks tegema. Vastamise asemel küsis Jumal: „Mida sa tahad, et ma teeksin, et teil oleks teie laevades valgus?” (Et 2:23) Üksikasjalike juhiste asemel, nagu Ta oli varem andnud, ootab Issand seekord, et Jeredi vend otsustaks ise, mida teha.
Selline vastus Issandalt on üks raskemate killast mõista, kui proovime otsuseid teha. Meid õpetatakse palvetama ja vastust ootama, seega loomulikult muretseme, kui ei kuule vastuseks mitte midagi. Tihti mõtiskleme, et kas selge vastuse puudumine kvalifitseerub kui „mõtte tardumus”, mis viitaks, et meie valik on vale. Teistel kordadel mõtiskleme, kas see tähendab, et me pole vastuse kuulmiseks piisavalt õigemeelsed või ehk ei küsi me „tõsise kavatsusega” (vt Mn 10:4). Kuid on ka kolmas võimalus, millele me tihti ei mõtle – ehk nagu Jeredi venna puhul ootab Jumal, et meie teeksime ise oma otsuse.
Otsuse tegemine
Hiljuti kogesin olukorda, mis seadis kahtluse alla minu senise mõtteviisi valikuvabadusest ja isiklikust ilmutusest. Kui magistriõpingute lõpp lähenes, olin saanud mõned tööpakkumised erinevates linnades ja ei suutnud otsustada, millist vastu võtta. Nagu Jeredi vend, olin kogenud palju hetki, kus olin palvetanud tähtsate ostuste üle ja Jumal oli vastanud väga selgelt. Lootes neile eelmistele kogemustele, hakkasin palvetama ja Jumalalt abi paluma, et otsustada, millist tööpakkumist vastu võtta. Tegin ka oma osa, uurides iga tööpakkumise kohta ja pidades nõu mitme inimesega. Kuid hoolimata sellest, kui palju palvetasin või paastusin, jäid taevad vaikseks ning ma ei saanud vastust.
Otsuste tegemise tähtaeg lähenes ja ma hakkasin paanitsema. Kindlasti oli see selline otsus, millest Issand hoolis, seega miks Ta ei vastanud? Ehk Ta ei hoolinud, millise töökoha valin, kuid Ta pidi hoolima, millisesse linna kolin, sest sellel oleks kindlasti suur mõju minu elule. Issand oli varasemalt alati hoolinud minu otsustest, seega miks ei hoolinud Ta sellest?
Kuid vastust ei tulnud vaatamata sellele, kui väga püüdsin. Ma hakkasin mõtlema, et ehk olen Jumalast eemaldunud nii kaugele, et ei suutnud Tema vastust kuulda. Samuti mõtlesin, et ehk ma ei kuule, sest alateadlikult ma ei tahtnud vastust kuulda. Lõppude lõpuks päev enne tähtaega teadsin, et pean otsuse tegema, seega kasutasin oma otsustusvõimet ja tegin otsuse. See õhtu ma lihtsalt palvetasin, paludes, et Ta ütleks mulle, kui mu vastus oli vale. Vastust ei tulnud ikka veel, seega jätkasin ning võtsin töökoha vastu.
Mitu kuud hiljem kahtlesin ikka oma otsuses, seega palusin kindluse saamiseks preesterluse õnnistust. Õnnistuses mulle öeldi, et ma ei saanud oma palvele vastust, sest Issand oli rahul, ükskõik millist otsust ma ka ei langetaks. See õnnistus kinnitas mulle varem misjonijuhatajalt kuuldud nõu, kus ta ütles mulle, et tihti ei olegi vahet, millise otsuse teeme. Jumal tahab, et õpiksime omal kahel jalal seisma ja otsustama, kuidas oma elu elada. Mu misjoni juhataja tuletas mulle ka meelde, et Jumal kui meie Taevane Isa ei karista meid ega võta ära lubatud võimalusi, kui me siiralt proovime välja nuputada, mida teha.
Jeredi vend oleks tõenäoliselt võinud pargaste valgustamiseks esitada ükskõik millise lahenduse ja see oleks Issandale sobinud. Kogemuse eesmärk ei olnud Jeredi vennale mitte ainult tema usu tugevdamine, vaid ka õppida otsuseid tegema.
Valikuvabaduse kasutamine
Igavesest perspektiivist vaadatuna on valikuvabaduse kasutamine oluline osa isiklikust kasvust. Ilma selleta ei saa me teha otsuseid, mis aitavad meil saavutada meie täielikku potentsiaali. Kasv, nagu ka kõik muu evangeeliumis, tuleb „ rea rea peale, õpetuse õpetuse peale” (2Ne 28:30). Jumal tahab, et oleksime ettevalmistunud inimesed, mitte halvatud inimesed, ja Ta ootab, et kasutame oma valikuvabadust, et elada oma elu nii hästi, kui saame.
Kui ükskord õpime leidma tasakaalu valikuvabaduse ja ilmutuse vahel, saame kogeda tõelist vaimset kasvu. See on, mis juhtus Jeredi vennaga. Pärast selle läbimõtlemist sulatas ta kaljust välja kuusteist kivi ning palus Jumalal neid puudutada ja need säravaks muuta (vt Et 3:1–5). Seekord, kui Jumal vastas, muutus kõik. Selle asemel, et kuulda Jumala häält pilves, Jeredi vend nägi Issandat, kes mitte ainult ei ilmunud isiklikult, vaid ka näitas Jeredi vennale imelisi nägemusi maailmast ja kõike, mis oli tulemas (vt Et 3:6–26). On võimalik, et Jeredi vend ei oleks olnud vaimselt ettevalmistatud saama seda nägemust, kui ta ei oleks esmalt kogenud isiklikku kasvu, mis tulenes omaenda otsuste tegemisest.
Kui teeme otsuseid, peaksime kindlasti järgima Alma nõu, et „kõikides oma toimetustes pea nõu Issandaga” (Al 37:37). Kui Issandal on vaja, et teeksime kindla otsuse, siis annab Ta meile sellest teada ja aitab ära hoida meie kõrvalekaldumise. Kuid me peame ka olema valmis tõusma püsti ja minema usuga edasi, hoolimata sellest, kas vastused tulevad või mitte. Kuni peame kinni oma lepingutest ja jääme ustavaks Jeesuse Kristuse evangeeliumile, võime oma õigemeelsetes otsustes tunda kindlust ja rahu, et Issand on meie püüetega rahul.